tunduvalt enne, kui jõudsid mõteteni. Murdunud mõtted oli iseäralikud ja vildakad. Kindlasti kõhetub vaim puudulikkus kehas. Rahva suhtumine RAHVA SUHTUMINE: rahvas suhtus quasimodosse põlglikult ja üleolevalt. Noriti tema välimust ja eraklikkust. Norimisest ei saanud otseselt ta aru, sest ta oli kurt, aga kui naerdi tema üle, siis ta muutus vihaseks. Leiti alati uusi vigu, mille üle naerda. Eriti palju nalju pakkus rahavel see, kui quasimodot piinati. N: Mõne minuti järel laskis Quasimodo meeleheitliku pilgu üle rahva käia ja hüüdis ,,Juua!" Kõik plahvatasid naerma. , ,,teie olete päikesekiir, kastetilk, linnulaul!" Armastus Armastus: ainuke inimene kellest quasimodo hoolis ja armastas oli mustlastüdruk esmeralda. Võiks öelda ,et esmeralda ja quasimodo tunded oli vastastikune, esmeralda armastas quasimodot kui sõpra, mitte kui meest
ning järgnev selgitus kuulus keskajal alkeemia triviaalteadmiste hulka. Niisiis pole smaragdi näol tegemist mingi tavalise kalliskiviga, vaid alkeemilise vormeli tähistajaga. Tegelase keeltarvitus on väga leebe ja malbe. Esmeralda hoolis kõigist ja ei soovinud kellegile halba. Ta oskas inimestega viisakalt rääkida. 4. Tegelaskuju hindamine: Esmeralda oli väga emotsionaalne. Ta ei saanud tihti aru mis temega toimub ja kus ta on. Ta kaitses alati Quasimodot ega põlganud teda. Kui Quasimodot peksti andis Esmeralda talle vett. 5. Tegelasele antud hinnangud: Autor on pannud Esmeraldale hinnagu, et ta on naine kellesse kõik armuvad tahesttahtmata ja ta on mustalneiu. Kes on nagu ees mainitudgi juba väga hooliv. Ta on teinud Esmeraldast teose tähtsaima tegelase. Minu hinnang: Minu meelest oli Esmeralda osa väga hea. See sobis sinna teosesse kuidagi. See kuidas ta Quasimodot aitas ja oli hooliv. Ja kuidas ta kõigile rõõmu
õnnistuseks, aga seda vaid seniks kuni ta äratas kellamees Quasimodos ja Claude Frollos huvi enda vastu. See tõi talle vaid õnnetust. Ülemdiakon Frollo püüdis teda korduvalt koguni tappa ning küürakas tõi mustlastüdrukule halva maine. Kuid Esmeralda süda kuulus vaid Phoebusele. See aga ei vastanud talle samaga. Kord, kui Esmeralda ema Goudule püüdis oma tütart kaitsta, reetis tüdruk end Phoebusele järele karjudes. Selle tulemusena poodi Esmeralda võllal. Vaest Quasimodot ei suutnud keegi armastada. Tema küürakas selg, kõverad jalad ja üksainus silm muutsid ta väljanägemise kohutavaks. Seetõttu oli ta tõrjutud kogu ühiskonna poolt. Kellade löömisest sai tema uus kirg ning kõik tema tunded ja tähelepanu olid pööratud sellele. Kord andis Esmeralda küürakale häbipostis vett juua, ning see tegu äratas kellalööja tähelepanu. Paraku ei vastanud tüdruk Quasimodo tunnetele, kuna ta ei suutnud armastada nii koledat inimest
Ja lapsed, kelle esimene küsimus alati on miks, ei küsi midagi. Neile on see lihtsalt kohe automaatselt vastuvõetamatu ja mitte ükski laps ei ilmuta uudishimu, miks tüdruk ikkagi tahtis olla poiss. Lõpus siiski lepivad Laure´ ja Lisa ära. See kuidas koheselt on kõigile vastuvõetamatu, et tüdruk ei taha olla see, kes ta on iseloomustab väga hästi meie ühiskonna arusaami. Sellistel puhkudel väga tihti ei tahetagi küsida miks. Samamoodi ei aktsepteeri ühiskond Quasimodot Victor Hugo romaanis ,,Jumalaema kirik Pariisis", sest ta erineb ülejäänud inimestest. Miks ühiskond ei suuda võtta ,,teistsugusi" inimesi endaga võrdsetena, jääb mulle arusaamatuks.
Frollo saatuseks teenida kirikus. Ta oli alati silmapaistev õpilane, suurepärane kõigis ainetes, eriti filosoofias ja arstiteaduses. Ta vanemad surid 1466. aastal katku. Ja Claude adopteeris oma noorema venna Jehani. Kuni selle hetkeni oma elu, ei armastanud Claude midagi peale raamatute. Aga armastus venna vastu avas ta südame uuele elule. Ta pühendus täielikult oma vennale ja sai tänu sellele veelgi pühendunumaks preestrina. Ta oli kõige noorem kaplan Notre Dame'is. Kui ta nägi Quasimodot esmakordselt, ta süda sulas haletsusest, saades aru, et sama saatus oleks võinud oodata ka Jehanit. Ta lubas poisi üles kasvatada, armastusest oma venna vastu ja nimetas ta Quasimodoks. See nimi tähistas nii päeva mil ta poisi leidis kui ka väljendas poisi mittetäielikku kehafiguuri. Muust maailmast ära lõigatuna, pidas Quasimodo Notre Dame'i oma koduks, maaks ja universumiks. Teda tõmbasid kellad ja magas nende kõrval juba lapsena. Ta kasvas ääretult tugevaks. Aga ta oli ka
Kuid läbi aegade on selgunud, et tugevast olemisest ainult ei piisa et olla edukas ja õnnelik, lisaks on veel vaja füüsilist ilu. Tekib küsimus, kas tõesti on ilu üks võluvahendistest, mis avab kõigile uksed? Võttes üheks näiteks victor hugo romaani Jumala ema kirik pariisis. Üheks tegelaseks on selles teoses quasimodo, kes on maailma kirjanduses inetuse sümboliks. Tema välimust on kirljeldatud väga koledana ja seetõttu kannatab ta ka rahva õela käitumise all. Quasimodot kiusatakse nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tegelikult inimsed isegi ei vaevu teda tundma õppima, sest arvavad et ebameeldiva välimusega inimene ei saa olla heatahtlik. Sellise terrori all on ta elanud terve elu ja see on ta muutnud väga endassetõmbunuks. Quasimodo on rahul oma tööga, nimelt on ta Jumalaema kiriku kella mees ja ainult kellade mängimisel väljendab ta enda emotsioone. Siin kohal on väga selge see, et
Frollo saatuseks teenida kirikus. Ta oli alati silmapaistev õpilane, suurepärane kõigis ainetes, eriti filosoofias ja arstiteaduses. Ta vanemad surid 1466. aastal katku. Ja Claude adopteeris oma noorema venna Jehani. Kuni selle hetkeni oma elu, ei armastanud Claude midagi peale raamatute. Aga armastus venna vastu avas ta südame uuele elule. Ta pühendus täielikult oma vennale ja sai tänu sellele veelgi pühendunumaks preestrina. Ta oli kõige noorem kaplan Notre Dame'is. Kui ta nägi Quasimodot esmakordselt, ta süda sulas haletsusest, saades aru, et sama saatus oleks võinud oodata ka Jehanit. Ta lubas poisi üles kasvatada, armastusest oma venna vastu ja nimetas ta Quasimodoks. See nimi tähistas nii päeva mil ta poisi leidis kui ka väljendas poisi mittetäielikku kehafiguuri. Muust maailmast ära lõigatuna, pidas Quasimodo Notre Dame'i oma koduks, maaks ja universumiks. Teda tõmbasid kellad ja magas nende kõrval juba lapsena. Ta kasvas ääretult tugevaks. Aga ta oli ka
Quasimodo lapsendamisega. Siiski võib kindlalt ütleda, et miski ei õigusta tema korda saadetud jubedusi. On teada, et juba hüljatud vaeslast lapsendades mõlkus tal mõttes idee, et see talle pääsu taevariiki tagab ja tema patud heastab. Selle põhjal võib arvata, et tal olid juba siis oma tulevikuga seoses kahtlase varjundiga, või kui mitte seda, kahtles ta vähemalt oma võimetes Jumalale truuks jääda. Issandat ei ole aga võimalik ära osta, seda enam, et Frollo kohtles Quasimodot halvemini kui krantsi. Kellalööja vaatas oma isandale alt üles, täitis igat ta käsku ja kannatas kõiki tema tujusid. Näiteks oli Quasimodo valmis Frollo käsul isegi Esmeraldat röövima. Kui aga võimud vahele segasid ja Quasimodo kinni püüti ning karistuseks teda avalikuse ees alandati, kividega loobiti ja piitsutati, pööras Claude oma kasupojale selja, kartes enda nime määrimist.
Sellest kõigest on võimalik lugeda ülimalt paljudest raamatutest. Näiteks Victor Hugo romaanis ,,jumala ema kirik" esmeraldat peetakse ilma tema arvamust küsimata kuningliku kaitseväe kapteni phoebuse mõrvariks, sest tegu oli kõrgemast soost isikuga kui esmeralda ise. Isegi kui esmeralda ei teinud tegelikult phoebusele midagi siis ei usutud teda vais mõjuvõimsamate inimeste arvamust. Seal oli ka näide sellest kuidas rikkamad naeravad vaesemate õnnetuste üle. Kui quasimodot karistati piitsahoopidega ja kui esmeraldat karistati väljakul tulid seda väga palju inimesed vaatama.Kahjuks pole vanast ajast pärit diskrimineerimine täielikult ära kadunud siiamaani ja ikka on võimalik seda kohata igalpool. Riigis on näiteks kõrgem klass kindlasti valitsus ja poliitikud, kes elavad rikkamalt ja on mõjuvõimsamad kui siis nö lihtrahvas, kes sõltuvad nendest ja nende seadustest. Mitte keegi ei saa valida, kuhu keskkonda, milliste inimeste sekka ja
Neiu saatis mitmeid kordi noormehele armastuskirju, aga Julien vastas neile viisakalt ja külmalt. Hiljem küll Julien kiindus Mathildesse ja oli temaga koos, aga lõpuks ta jättis Mathilde ja läks proua de Rénali juurde, kes oli noormehe südames igavesti. Nii Mathilde jäigi ilma oma armastatust, kuna vastu armastus puudus. Inimeste eelarvamused mõjutavad hoiakut ja suhtlemist teiste inimeste suhtes. Victor Hugo teoses "Jumalaema kirik Pariisis" aasiti Quasimodot tema välimuse pärast. Kui Quasimodo julges rahva sekka tulla, olid inimesed jahmunud tema välimusest tema küüru ja mädapunnide pärast näos. Rahvas valis ta narride kuningaks. Quasimodo sai pidevalt põhjuseta karistada, peamiselt oma välimuse tõttu. Kus on see õiglus? Inimese nii öelda raam pole tegelikult üldse oluline. Tähtis on mis ta see leidub, millised on tema iseloomuomadused ja kuidas oskab ta nii ühel kui teisel viisil käituda olukorras. Ka mulle on välimuse
Esmeralda on liiga usaldusväärne, kuna liiga palju usub enda fantaasiat ning mõteid ning mina arvan, et Esmeralda alt vedamine ei pakuks kellegile suurt pinget. 3. Esmeralda ja armastus : Armastus Phoebuse vastu muutis neiut väga. Ta ei märkanud kedagi ning oli truu Phoebusele. Armudes noormehesse, unustab ta ära enda tugevamad küljed ning muutub haledaks. Armastus muudab teda väga julmaks nende suhtes, kes eda armastavad(näiteks sundis Quasimodot ootama Phoebust öö ja päev, ning oli petunud, kui too tuli üksinda, sest Phoebus ei tahtnud ise kokku saada; Esmeralda oli vihane ning solvunud, unustades ära, mida Quasimodo tema jaoks teinud on). 4. Esmeralda ja Quasimodo : Esmeralda ei tundnud Quasimodo vastu midagi ning ta ei suutnud rahule jääda mehe välimusega, kuid ma arvan, et kindlasti oli tal kahju temast. Ma olen kindel, et tütarlaps oli väga tänulik talle, elu päästmise eest, kui armastus
kahtlusalusena naise ründamises ja sai karistuseks 50 piitsahoopi. Claude Frollo oli Jumalaema kiriku juhataja. Ta oli hea inimene ja ta soovis alati inimesi aidata. Ta võttis Jumalaema kiriku kaitsvate seinte vahele inimesi, kes põgenesid kurja välismaailma eest. Frollo arvas, et Quasimodo peab kirikus olema, sest teda alandati. Samuti arvas ta Quasimodo ei tohiks kunagi kirikust lahkuda, sest kui ta lahkuks, ei kaitse teda enam ei jumal ega Frollo. Frollo ei päästnud Quasimodot peksmisest, sest Quasimodo reetis ta. Dom Frollo nuhtles end sest ta oli teinud pattu- ta armastas Esmeraldat. Imede Õu oli koht kerjustele, vaestele ja äratõugatutele. Seal toimusid vargused, mõrvad ja lõbutsemised. Imede õues valitses santlaagri seadus: kui sa pole äratõugatud, siis pole sul siia asja. Imede õue lõbutsemised, vargused ja mõrvad jõudsid ka Pariisi tänavatele. Pierre Gringoire oli vaeste eest kõneleja. Ta pidas samal hommikul linna keskväljakul kõne,
äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega suka-kuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees. Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt viisteistkümmend sammu, üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt. «Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru. «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige paavst!» «Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapi-teeli otsast maha oli roninud, et Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere, Quasimodo!» «Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas; kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne;- kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel Polüfemosel üldse on keelt?» 49 «Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga tumm.» «See puudus veel,» lausus Jehan.
annaabi.ee 
