Puukborrelioos (1)

Tekitaja
Puukborrelioos e. Lyme tõbi kuulub looduskoldeliste haiguste rühma ja seda põhjustab spiroheet (spiraalikujuline bakter ) Borrelia burgdorferi, mida leidub puugi seedekanalis . Haigust nimetatakse Lyme'i tõveks USA Connecticuti osariigi Lyme'i asula järgi, kus seda 1975. aastal esimest korda kirjeldati. Haigust tekitav bakter, mis esineb imetajate ja lindude veres ning levib inimesele puukide vahendusel, avastati tükk aega hiljem, alles 1984. aastal.
Levik maailmas ja Eestis
Eestis hakati borrelioosi diagnoosima alates 1992. aastast ja sellest ajast alates on haigestumine pidevalt tõusnud. 1999. aastal registreeriti 321 haigusjuhtu. Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja mõnes Aasia riigis leidub mitmeid borreliabakterit levitavaid puugiliike. Rootsis tehtud uuringud on näidanud, et borreliabakterit kannab kuni 30 % puukidest. Hoolimata sellest suurena näivast protsendist on risk pärast puugihammustust haigestuda ainult üks sajast.
Levik Eestis
Haigustunnused
Kõige tavalisem borrelianakkuse haigusjuht on nahalööve, rändav nahapunetus, mis tekib puugi hammustuskohal 1-4 nädala pärast. Tüüpiline on algul paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik, mis pidevalt laieneb. Varem või hiljem punetus kaob. Harvemini tekivad haigusnähud närvisüsteemis, liigestes või mõnel juhul ka südames. Need sümptonid on märgiks borrelianakkuse levimisest organismis ja neile ei pruugi alati eelneda tüüpilist nahapunetust. Närvisüsteemi sümptomid võivad ilmneda mõne nädala kuni kuu möödudes nakatumisest. Haigusnähud on erinevad: väsimus, peavalu, iiveldus, kehakaalu langus, kerge palavik , valud kätes, jalgades, kuklas või seljas . Mõnikord esineb ühepoolset näonärvi halvatust. Kui kahjustatud on ka liigesed, väljendub see enamsti valuhoogude või paistetusena kas ühes või mitmes liigeses. Enamasti on haaratud põlve-, hüppe-, küünar- või randmeliigesed. Mõnikord tekib mitu aastat pärast borrelioosi põdemist lillakas nahakahjustus, mis sarnaneb vanale külmakahjustusele. See tekib enamsati käsivartel või jalgadel. Kahjustuse piirkonnas esineb tuikav valu või tuimustunne.
Ravi
Puukborrelioosi diagnoos pannakse haiguspildi ja analüüside põhjal. Kui arst kahtlustab borrelianakkust, tehakse vereproov ja mõnikord tuleb analüüsiks võtta ka seljaajuvedelikku. See on vajalik täpse diagnoosi määramiseks. Kindlaks tehtud borrelianakkuse korral - isegi tavalise nahapunetuse korral tuleb alati teha antibiootikumikuur, et ära hoida borreliabakterite edasine levik organismis. Pärast läbipõetud borrelioosi ei teki kahjuks mingit immuunsust, vaid inimene võib uuesti nakatuda. Vaktsiini puukborrelioosi vastu Eestis pole.
Leviku viis
Puugid passivad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge. Enamasti varitseb puuk rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Tihtipeale märkame putukat alles siis, kui ta on roninud juba ülakehale. Enne kui puuk asub verd imema laseb ta haavasse natuke sülge. Sülg toimib osaliselt tuimestusvahendina, mis muudab hammustuse valutuks, samuti sisaldab see ainet, mis takistab vere hüübimist.
Puugi arengustaadiumid (vasakult: vastne , nümf, täiskasvanud isane , täiskasvanud emane)
Puuk võib nakatada nii vastse -, nümfi- kui ka täiskasvanustaadiumis ja kõigis nendes staadiumides omakorda haigust edasi kanda.