On üheaastane kultuurtaim. Rapsil on nii tali- kui ka suvivorm Talirapsil kasvab külviaastal kasvukuhik(varrealge), mis ebasoodsate talvitumistingimuste korral võib hukkuda. Talirüpsiga võrreldes on taliraps talveõrnem Suvirapsi külvatakse kevadel, ta on kiirekasvuline ja annab haljasmassisaagi juba 55-65 päeva pärast külvi. Koristada tuleb rapsi õitsemise algul, sest suvirapsi varred hakkavad varsti puituma Rapsi päritolust tekkis palju küsimusi, paljud teadlased arvavad, et rapsi päritoluks on Vahemere keskus. Eristamine: Juured on kuni 3 cm paksud, Vars on püstine ja ümardatud Lehed on vahelduvad, rootsudega. Rapsi seemned on väga väikesed 0,9-2,2 mm. Raps on isetolmneja.Erinevates kasvutingimustest risttolmnemine levib kuni 30%.Kasvutingimuste suhtes on raps nõudlik, talle sobivad
Viljad kaaluvad tavaliselt 5- 20 kg, läbimõõt ulatub kuni 40 cm-ni. Toiduks saab kõrvitsat kasutada mitmel moel, Eestis peamiselt keedetult salati või supina. Kabatsokk ehk puhmikkõrvits ehk melonkõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred pole arenenud ja seetõttu on ta üsna väike tihe puhmik. Viljad on valkjaskollased, vahel isegi rohelised, kujult piklikud. Üks vili kaalub keskmiselt 200- 700 grammi, üks puhmas annab 10-20 vilja. Vananedes hakkab viljaliha puituma. Viljad ei säili, aga sobivad marineerimiseks ja muude roogade valmistamiseks . Kabatsokki kasvatatakse ka Eestis. Patisson ehk taldrikkõrvits on, nagu kabatsokkki, hariliku kõrvitsa teisend. Kabatsokile sarnaneb ka sellepärast, et on puhmakujuline. -3- Toiduks kasutatakse valminud vilju. Neist tehakse kompotti, marmelaadi või valmistatakse keedutoitu. Mõnedes piirkondades kasutatakse peamiselt loomasöödana . Kõrvitsa-õunasalat
Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis. Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat. Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid, rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes
Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis. Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat. Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid, rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes
või supina. Kabatsokk ehk puhmikkõrvits ehk melonkõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred pole arenenud ja seetõttu on ta üsna väike tihe puhmik. Viljad on valkjaskollased, vahel isegi rohelised, kujult piklikud. Üks vili kaalub keskmiselt 200-700 grammi, üks puhmas annab 10-20 vilja. Vananedes hakkab viljaliha puituma. Viljad ei säili, aga sobivad marineerimiseks ja muude roogade valmistamiseks. Kabatsokki kasvatatakse ka Eestis. Patisson ehk taldrikkõrvits on, nagu kabatsokkki, hariliku kõrvitsa teisend. Kabatsokile sarnaneb ka sellepärast, et on puhmakujuline. Patissoni viljad on ribilise servaga taldriku või kausi kujulised. Valminud vili muutub seest tühjaks ja osa puitub. Seepärast tarvitatakse toiduks 5-8 päeva
terava tipuga. Õiepungad (eriti emasõite pungad) on lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud eri kaugustel asetsevate külgpungadega. Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 1–2 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli hiliskülmakahjustusi. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Juurestik Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis Käbid ja seemned
valmimise ajal. Viljapuu võra kasvu tuleb reguleerida nii, et valgus pääseks iga okasni. Viljapuu juurestik on välismõjude eest kaitsutud mullaga, võra kaetud lehtede ja oksastikuga, tüvi aga on kõige vähem kaitstud organsüsteem. Et tüvi on kogu viljapuu elutegevuses väga tähtis, tuleb teda hästi kaitsta ja hooldada. Noore viljapuu vegetatiivse kasvamise periood kestab tavaliselt varakevadest juulikuu lõpuni. Seejärel hakkavad võrsed puituma ja talveks ette valmistuma. Vahel ei lõpeta noored viljapud kasvu õigeaegselt või alustavad seda teist korda augustis, mõnikord isegi septembris. See võib viljapuule ohtlikuks saada, sest puitumata ja karastumata võrsed ei talu talvetingimusi, külmuvad ning kahjustravad sellega kogu puu kasvurütmi. Et noorte viljapuude kasvamist hilissuvel ära hoida, tuleb soodustada niiskuse auramistmullast noorte puude kasvupiirkonnas. Kui võraalused kaeti kevadel multšiga, tuleb see suve
riidesse pakituna varakevadeni 1-5 kraadi juures. Oluline on, et neil poleks pungi, muidu juurduvad nad halvasti. Eesti oludes pannakse kultuurmustikas juurduma küttega kasvuhoonesse kastidesse. Pistoksad juurduvad vähemalt kaks kuud ja sellel ajal ei tohi neid väetada. Sobivaks temperatuuriks on 20-25 kraadi ja õhuniiskus 95%. Väetamist alustatakse pärast juurdumist, kuid mitte kauem, kui juuli lõpuni, sest võrsed peavad hakkama puituma. Talvitumiseks tuleb nad tõsta jällegi soojemasse kohta. Ka järgmisel aastal tuleb nad suve 7 alguses tuua uuesti kasvuhoonesse ning väetada vastavalt vajadusele 2-3 korda. Alles sügisel on uus põlvkond taimi istutamiseks valmis. Kultuurmustika paljundamine lookvõrsetega Mõnevõrra lihtsam on paljundamine lookvõrsikutega. Selleks kaevatakse emataime ümber 15-20cm kraavike
Õiepungad (eriti emasõite pungad) on lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud eri kaugustel asetsevate külgpungadega.Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 12 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli hiliskülmakahjustusi. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C- vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,32,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 67, võra tipuosas kuni 10 aastat.Saastunud õhuga piirkondades varisevad nad varem. Tipuosas rohkem valgust saavad okkad kinnituvad võrsetele radiaalselt, läbilõikes on nad rombjad ja nende tipp on terav. Vähem valgust saavad okkad asuvad võra varjatud osades ebaselgelt kahes reas, on lamedamad, pehmemad ja rohelisemad.
tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) (02.02.2009) Harilik vaarikas on 1-2, vahel 3 m kõrguseks kasvavate vartega põõsas. Taime varred on esimesel aastal rohtsed ja vahakirmega, teisel aastal hakkavad altpoolt puituma ja ülevalt hargnema. Valkjaspruun koor on alumises osas tihedalt kaetud peente agadega. Varred on kaheaastased, mis tähendab seda, et teisel eluaastal need õitsevad, kannavad vilju ja lõpetavad sellega elutegevuse. Juurtel on selleks ajaks tekkinud aga uued lisapungad, millest järgmisel aastal kasvavad uued varrad. Mais ja juunis ilmuvad varteharudele valged õied, mida tolmeldavad putukad. Eriti soodsate
Õiepungad (eriti emasõite pungad) on lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud eri kaugustel asetsevate külgpungadega. Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 12 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli hiliskülmakahjustusi. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C- vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,32,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 67, võra tipuosas kuni 10 aastat. Saastunud õhuga piirkondades varisevad nad varem. Tipuosas rohkem valgust saavad okkad kinnituvad võrsetele radiaalselt, läbilõikes on nad rombjad ja nende tipp on terav. Vähem valgust saavad okkad asuvad võra varjatud osades ebaselgelt kahes reas, on lamedamad, pehmemad ja rohelisemad. 1.1
Ridade 27 vahe peaks olema 60-70 cm. Pärats istutamist kärbitakse maapealne osa 20-30 cm kõrguselt nii, et okstele ka pungi jääks. (Jänes, Niiberg 2001) Paljundamine haljaspistikutega Haljaspistikutega paljundatakse peamiselt hapukirsipuu sorte. Haljaspistikuid valmistatakse suvel, kui võrsed kergelt puituma hakkavad. Selleks võetakse 6-7 cm pikkused võrsejupid ja torgatakse alumisi otsi pidi vette. Alumine lehepaar tuleb ära lõigata (et see ei takitaks pärats võrse liivasissetorkamist). Paremaks juurdumiseks soovitatakse pistikuid töödelda kasvuainetega (näiteks indolüülvõihape või heteroauksiin). Pistikuid hoitakse 20-25° temperatuuriga kasvuainete lahuses 14-18 tundi. Seejärel istutatakse istikud kas lavasse, kasvuhoonesse või kilerulli liiva ja turba
õiealgmete tekkimise ja viljade valmimise ajal. Viljapuu võra kasvu tuleb reguleerida nii, et valgus pääseks iga okasni. Viljapuu juurestik on välismõjude eest kaitsutud mullaga, võra kaetud lehtede ja oksastikuga, tüvi aga on kõige vähem kaitstud organsüsteem. Et tüvi on kogu viljapuu elutegevuses väga tähtis, tuleb teda hästi kaitsta ja hooldada. Noore viljapuu vegetatiivse kasvamise periood kestab tavaliselt varakevadest juulikuu lõpuni. Seejärel hakkavad võrsed puituma ja talveks ette valmistuma. Vahel ei lõpeta noored viljapud kasvu õigeaegselt või alustavad seda teist korda augustis, mõnikord isegi septembris. See võib viljapuule ohtlikuks saada, sest puitumata ja karastumata võrsed ei talu talvetingimusi, külmuvad ning kahjustravad sellega kogu puu kasvurütmi. Et noorte viljapuude kasvamist hilissuvel ära hoida, tuleb soodustada niiskuse auramistmullast noorte puude kasvupiirkonnas.
tõmbama. Sulane võttis kaks rohukõrt kätte, üks pikk, teine lühem. Peremees tõmbas ühe kõrre enda kätte: kui tuli pikem kõrs, siis pidi tulema hea ilm, aga kui tuli lühem, siis vihmane." Heinategu püüti alustada laupäeval nagu paljusid muidki töid. Kõige sobivamaks heinateo ajaks on peetud angervaksa ja heinputke õitsemise aega. Heinaaja kestuseks arvestati ligikaudu kuu. Jakobipäevaks pidi hein valmis olema, sest rohttaimed hakkasid juba puituma ja rohtu oli üsna raske niita. Öeldi: "Raudnael läheb rohtu", "Jakob külvab liiva rohu sisse". Jakobipäevast algas viljalõikuse-aeg. Kui leivajahu peres otsas oli, lõigati rukist uudseleivaks, terad jahvatati käsikiviga. Juulikuu lõpu ja augustikuu tähtpäevad seostuvad uudseleiva ootusega: "Maret (maretapäev, 13. juuli) tuleb mageda leivaga, jaagup hapu leivaga"; "Maret tuleb koogikotiga, jakob toob kõva kannika"; "Jaagup hädaleib, olevipäev (29. juuli) uus leib,
Kuna juurestik ja maapealsed osad on vastastikuses sõltuvuses (lehed kasvatavad juuri, juured kasvatavad lehti), siis pidurdab lämmastikupuudus nii juurestiku kui võrsete ja lehtede kasvu. Lämmastikku sisaldavate väetiste andmine tuleks aga lõpetada suve esimesel poolel (juuni keskpaigaks), kuna liigne lämmastik stimuleerib noorte võrsete kasvu veel ka sügissuvel, mil puittaimede võrsed aga peaksid juba puituma hakkama. Paljude sügisväetiste tootekirjeldustes on öeldud, et nende fosfori ja kaaliumi ülekaal lämmastiku suhtes parandab taimede talvekindlust. Katsed aga on näidanud, et see kehtib vaid juhul, kui analüüsidega on tõendatud fosfori ja kaaliumi puudus; vastasel juhul jäävad fosfor- ja kaaliumväetised kasutamatuna kasvupinnasesse. Üldjuhul saavad taimed neile vajaliku koguse fosforit ja kaaliumi kätte kompleksväetistega, kui seda antakse eesmärgiga tõsta lämmastikusisaldust
annaabi.ee 
