BOLD-signaal · BOLD-signaali muutus üldjuhul 1-5% · Signaali võimalik triiv · Pea liikumisest tingitud efektid · Ajupiirkondade lokaliseerimine ja iseloomustamine vastavalt stimulatsiooniprotokollile Puhkeoleku fMRT (resting state fMRI) · Need uuringud võimaldavad teha kindlaks sünkroonseid BOLD- signaali muutusi mitmetes ajupiirkondades, kui patsient ei täida MRT-skanneris ühtegi eksperimentaalset ülesannet · Puhkeolekule (rahuolekule) vastav BOLD-signaal on sageli perioodiline ja väga aeglase aktivatsioonimuutusega sagedusvahemikus (0,01 - 0,1 Hz) · Puhkeoleku fMRT-s mõõdetakse spontaanse madalsagedusliku BOLD-signaali kõikumisi, et uurida aju funktsionaalset arhitektuuri · Selle tehnika rakendamine võimaldab teha kindlaks erinevate puhkeolekuvõrgustike (RSN, resting state network) olemasolu või leida erinevad ajupiirkonnad, milles on täheldatavad sünkroonsed
Kui see jõuab kriitilise piirini, siis avanevad Na kanalid, rakumemb permeaablus NA suhtes tüuseb järsult. Na ioonid tungivad rakku ja membr sisepind muutub välispinna suhtes elektiliselt positiivseks. Membr depolariseerub ning tekib aktsioonipotentsiaal(AP), millel eristatakse de- ja repolarisatsiooni. Esialagne väga kiire potentsiaalide muutus-aktsioonipotentsiaali depolarisatsioonifaas-kestab umbes närvikoel 0,5 ms. Selle järel väheneb membr läbilaskvus Na ja suureneb K suhtes. Puhkeolekule iseloomulik membraani polarisatsioon ning ioonide jaotus rakus ja väljaspool rakku taastub, see on aktsioonipotentsiaali repolarisatsioonifaas. Närvikiu ärritamisel elektrivooluga saadakse üksiku närvikiu aktsioonipot, mis tekib vastavalt seadusele ,,kõik-või- mittemidagi", st AP on antud tingimustes aati maksimaalne amplituudidga. 1791.aastal täheldas Galvani, et konna tagajäseme lihased kontraheeruvad, kui neid innerveerivat istmikunärvi puudutada kahest
nüüd negatiivse laengu ülekaal (puhkeolekus oli vastupidi). Selline - potentsiaalide vahe muutumine kutsutakse esile järjest naaberaladel - depolarisatsioonilaine (närviimpulss) levib mööda närvikiudu kiirusega 0,3-3 m/s (müeliinkatteta kiud), kuni 3 - 130 m/s müeliinkattega kiudude puhul. Müeliinkattega kiududel levib depolarisatsioon hüppeliselt müeliinkatte vahekohtadel - sellest siis ka levimise kiirus! Puhkeolekule omase polarisatsiooni taastumisfaasis väheneb taas Na + ioonide ja suureneb K+ ioonide läbilaskvus, kuid see vôtab aega: 0,5 - 1,0 millisekundi jooksul ei suuda närvikude vastu vôtta uusi signaale (puudub erutuvus). Seda lühikest ajavahemikku nimetatakse refraktaarsusperioodiks. Refraktaarsusperioodi kestvus määrab seega vastava ertuva koe juhtivad omadused. Kui erutus (depolarisatsioonilaine) jõuab sünapsini, algatab see uue erutusimpulsi
Ärritus on ärritaja toime eluskoele, jaguneb: alaläviärritus reaktsioon ärritajale avaldub nõrga lokaalse vastusena, läviärritus minimaalne vastureaktsioon, mille puhul avaldub funktsionaalne efekt, üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus. Erutuvus on närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. Erutuse üldiseks tunnuseks on rakumembraani depolarisatsioon puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. Erutuse spetsiifilised tunnused närvikoel on närviimpulsi teke ja levik, lihaskoel kontraktsioon ja näärmekoel sekreet. Pidurdus on erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse vähenemine või lakkamine ärritajate toimel. Eristatakse kahte vormi: otsene pidurdus seotud pidurdavate neuronite ja sünapsitega (pre ja
Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine) Erutuse spetsiifilised tunnused: Närvikoel närviimpulsside teke ja levik Lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon Näärmekoel sekreedi eritumine Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus võime erutust edasi anda. PIDURDUS Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel. Pidurdus kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest.
Kui see jõuab teatud kriitilise piirini, avanevad naatriumikanalid ja naatriumiioonid tungivad laviinina rakku. Membraani sisepind muutub välispinna suhtes elektriliselt positiivseks. Membraan depolariseerub ja tekib aktsioonipotentsiaal. Aktsioonipotentsiaalil eristatakse de- ja repolarisatsioonifaasi. • Depolarisatsioonifaas: väga kiire potentsiaali muutus. Väheneb membraani läbilaskvus naatriumi ja suureneb kaaliumi suhtes. • Repolarisatsioonifaas: Puhkeolekule iseloomuliku membraani polarisatsiooni ja ioonide jaotuse taastumine. • Hüperpolarisatsioon: Kaaliumi kanal jääb veidi kauemaks lahti ja laeng läheb kergelt positiivseks. Leidsime prefertaalse perioodi: aja, mis kulub, et saaks esile kutsuda uue aktsioonipotentsiaali. Selle leidsime arvutuste teel. 3-4 m/s kulus aksonil, et sama aktsioonipotentsiaal anda Difaasiline aktsioonipotentsiaal: aktsioonipotentsiaali ekstratsellulaarsel registreerimisel.
Erutuse- keerukas energiatarbimisega seotud vastureaktsioon ärritajate toimele, s.o protsess, mille käigus muutub nii ärritusele allunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldised ja spetsiifilised tunnused erinevates kudedes. DEPOLARISATSIOON - erutuse üldiseks tunnuseks kõigi erutuvate kudede puhul on rakumembraani ioonne nihe. DP e puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. LOKAALNE ERUTUS - tekib, kui ärritaja on nõrgatoimeline (alalävine), seda iseloomustab rakumembraani nõrk ja paikne depolarisatsioon. LEVIV ERUTUS - kui depolarisatsiooniprotsess saavutab teatud lävitaseme (kriitilise piiri), tekib rakumembraani ärritunud osas suureamplituudiline aktsioonipotentsiaal, mis levib naaberaladele, põhjustades ka nende depolarisatsiooni.
madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided tõstva funktsiooniga välitse roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu, sel puhul öeldakse: väljahingamine on passiivne. Sügavamal väljahingamisel ja hingamisteede takistuse suurenemise korral võtab roiete langetamisest osa sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme. Sügaval ja raskendatud hingamisel muudavad rinnaõõne mahtu ka hingamise abilihased: kaelalihased, saaglihas, rangluualune lihas, kõhulihased jt. Kopsude alveolaarventilatsioon. Surnud ruumid:
positiivse laengu. ·Aktsiooni potentsiaali amplituud on sõltuvalt koest 60...120mV. ·Aktsiooni potentsiaali alguses avanevad Na+ -kanalid, Na+-ioonid tungivad laviini taoliselt rakku ja membraani sisepind muutub välispinna suhtes elektriliselt positiivseks. Esialgne väga kiire potentsiaalimuutus--aktsioonipotentsiaalide polarisatsioonifaas--kestab närvikoel umbes 0,5 ms. ·Selle järel väheneb membraani läbilaskvus Na+ ja suureneb K+ suhtes. K+ liigub rakust välja. Algul taastub puhkeolekule iseloomulik membraanipolarisatsioon, hiljem ka ioonide jaotus rakus ja väljaspool rakku,see on aktsioonipotentsiaali repolarisatsioonifaas. ÜheAP jooksul läbi rakumembraani liikuv ioonide hulk on kaduvväike. Närvikiud suudaksid levitada sadu tuhandeid närviimpulsse enne kui Na+-K+-pumpseiskuks. Ioonivahe ühtlustumisel impulsid siiski lõppeksid. ·Repolarisatsioonifaasil eristatakse hüperpolariseerivat ja depolariseerivat järelpotentsiaali, millele
Sissehingamisel välised roietevahelihased tõmbuvad kokku, rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaarne rõhk (kopsusisene) tõuseb, ületab atm.rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu – passiivne väljahingamine. Sügavamal väljahingamisel aitab roideid langetada sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme, lisaks aitavad rinnaõõne mahtu muuta hingamise abilihased: kaelalihased, kõhulihased jt. 2. Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres? Gaasivahetustsoon – hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi vahel. Sinna
rõhu muutustele. See toimub tänu hingamislihaste tööle. Sissehingamisel välised roietevahelihased tõmbuvad kokku, rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaarne rõhk (kopsusisene) tõuseb, ületab atm.rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu – passiivne väljahingamine. Sügavamal väljahingamisel aitab roideid langetada sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme, lisaks aitavad rinnaõõne mahtu muuta hingamise abilihased: kaelalihased, kõhulihased jt. B. Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres? Gaasivahetustsoon – hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi vahel
Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine) Erutuse spetsiifilised tunnused: Närvikoel närviimpulsside teke ja levik Lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon Näärmekoel sekreedi eritumine Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus võime erutust edasi anda. PIDURDUS Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel. Pidurdus kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest.
voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided tõstva funktsiooniga välitse roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere maht tema raskuse ja elastsuse tõttu, sel puhul öeldakse: väljahingamine on passiivne. Sügavamal väljahingamisel ja hingamisteede takistuse suurenemise korral võtab roiete langetamisest osa sisemiste roietevahelihaste kokkutõmme. Sügaval ja raskendatud hingamisel muudavad rinnaõõne mahtu ka hingamise abilihased: kaelalihased, saaglihas, rangluualune lihas, kõhulihased jt.
annaabi.ee 
