Püha Gertrud (0)

Püha Gertrud
Ta oli kuningas Pippini vanim tütar. Ta sai aastal 625 abtissiks Nivelles'i kloostris . Ta oli vaga naisterahvas, ent mitte variser. Ei tema keelanud ilmalikele inimestele nende patusevõitu napsirõõmegi. Vastupidi. Kui keskajal keegi Läänemeremail reisi ette võttis ja sõprade- omastega hüvasti jättis, peeti kiiduväärt kombeks mõni napsike "Gertrudi armu" reispassiks ära juua, et pühak austatud saaks ja oma õnnistavat hoolt reisijale näitaks. "Gertrudi armu" joodi ka lepituspidudel.
Tal olevat olnud võime rotte ja teisi kahjureid käskida ja juhtida. Sammuti oli kangurite eestkostja. Nüüdseks üsna unustatud naispühak kuulus keskajal katoliiklike "hädasaitajate" hulka. Temalt oodati abi ka taudide ajal.
Gertrud Nivelles'ist suri märtsil 659. aastal ning kuulutati peatselt seejärel pühakuks. Tema kultus ei kujunenud üle euroopaliseks, vaid piirdus Põhja- Euroopaga.
Kuna laevnikel eriti sageli ja pikalt tuli end kodunt vabaks võtta, pole imeks panna, et Tallinna laevnikud, kes XIV sajandil oma kutseühingu lõid, selle Püha Gertrudi gildiks ristisid. Laevnikud olid enne kuulunud Suurgildi , ent arusaadavatel põhjustel tekkis neil hõõrumisi suurkaupmeestega, kes kipperite ja tüürimeeste peale tikkusid vaatama otsekui merevoorimeestele, ning neid endast alamaks pidasid .
Laevnike Gertrudi gild tegutses meil kuni reformatsioonini. Arvatavasti oli põhiliselt nende hooldada ka Püha Gertrudi kabel , mis paiknes Suure Rannavärava ees, väljaspool kaitsvat linnamüüri. Selleks oli hingeelulisi põhjusi. Küllap pidi Gertrudi kabel olema selleks vahelüliks linna ja mere vahel, kus merelt tulija sai enne linnaväravast läbimist end palves hingelt puhastada . Ja ka vastupidi: häälestada end pikaks ja ohtlikuks teekonnaks. Väga tõenäoline, et Gertrudi kabeli juures asus ka midagi meremeeste pansioni taolist. Tänapäeval on selgeks tehtud et, Gertrudi kabel jäi Suurest Rannaväravast paremale, praeguse mereväe staadioni kohale. Sealt leiti müürijäänuseid ja hauakivide tükke. Kui reformatsiooni järel enamik pühakunimelisi ühendusi Tallinnas laiali saadeti, ühinesid laevnikud taas Suurgildiga, osa aga läks Kanuti gildi üle, aga Gertrudi gild ei kadunud ometi. Küllap siis sai Gertrudi gild uue sisu, mida mäletab Balthasaar Russow oma " Liivimaa kroonikas". Nimelt oli enne hukatuslikku Liivi sõda olemas "Gertrudi viletsate vennaskond", mis kasutas Rõugemaja Suure Rannavärava ees. "Gertrudi viletsad" olid rõugehaiged. Kas nad põdesid tavalisi või "prantsuse rõugeid", selle kohta teadaolev kirjasõna vaikib. Linn ei pidanud neid siiski täielikeks heidikuteks. Kui toimusid pidulikud protsessioonid ja küünlaringkäigud ümber linna, siis oli neis oma kindel koht ka "Gertrudi viletsate vennaskonnal". Rõugemaja tõenäolisim asukoht oli P.Gertrudi kabeli juures. Gertrudi kabel jäi varemeisse ja Rõugemaja hävitati Liivi sõja ajal. Nimelt 1571. aastal võtsid Tallinna piiranud vene väed Rõugemaja ära ja hakkasid seal endale linna pommitamiseks mugavat kantsi ehitama. Tallinlased jällegi võtsid äkkrünnakuga Rõugemaja tagasi ja lammutasid sootumaks ära, et seal poleks enam võimalik suurtükke üles seada. Mustpeade vennaskonna altaril mungakloostri Katariina kirikus näeme Püha Gertrudit, kloostri eestseisjannat, ranges rüüs, ent rott jalge ees.