o hallid toonid omased madalmaade kunstile o taga lukud, selliseid säilinud väga vähe - II positsioon Ristija Johannes + topelteestkostestseen: Palve-Maarja-Kristus-Jumal Maarja näitab palja rinnaga, et on Kristuse ema, inglid hoiavad kristuse kannatuse risti Kujutatud ka tellijaid kas mustpäid või suurgildi mehi, ei tea. 15 tk. Johannes, sest on seotud viimse kohtupäeva ja teesisega - Keskel: Neitsi Maarja mõlemal poolel pühakud: Viktor ja Jüri. - Gertrud, Assissi Franciscus tiibade sisekülgedel - Algselt Katariina kloostri kirikus, 1524 viidi mustpeade majja. Pärast IIMS toodi siia. Brüsseli püha hõimkonna altar ~1490. - Kappaltar - Valminud Jan Bormani nikerd-altarite töökojas Brüsselis - Keskel Kolgata grupp. Algselt kujutatud püha hõimkonda. Alles vaid 3 originaalinimest. - I Emerantia unenägu - II Püha Anna sünd - III Anna ja Joakini lugu - IV vaestele abi andmas Püha Antoniuse altar koorist vasakul
Gildid ja vennaskonnad Gildid Kaitsesid oma liikmete huve Korraldasid nende seltsielu Pakkusid häda korral abi ja toetust Hoolitsesid leskede ja orbude eest Aitasid kaasa matuste korraldamisel Gildide tähtsus Gildide hulgast tähtsaim oli SUURGILD Selle gildi liikmete seast valiti raehärrasid Teiseks oli MUSTPEADE VENNASKOND Kui mustpea abiellus sai temast Suurgildi liige Käsitööliste gildi nimetatati VÄIKEGILDIKS Tallinnas Püha Kanuti Gild ja Püha Olavi Gild Teised väiksemad gildid heategevuseks Gildide traditsioonid Kaks nädalat kestvad jõulujoodud Sama ulatuslikud vastlajoodud Papagoilaskmine Maikrahvipidu Käsitöö Liivimaa linnade elusoon oli transiitkaubandus Siia jõudis palju kvaliteetseid importkaupu Transpordiga seotud erialade rohkus suuremates linnades Käsitööharusid oli küllalt palju (14. saja
VANA-LIIVIMAA E ORDUAEG E KESKAEG Vana-Liivimaa Eesti ja Läti alade nimetus keskajal, Muiste vabadussõja lõpust kuni Liivi sõja alguseni 1227-1558 a. Kui Eesti ja Läti alad olid vallutatud, tekkis siia 6 erinevat väikeriiki: 1. Eestimaa hertsogkond. Oli osa Taani kuningriigist (Põhja-Eestis). Mitte kuningas ei valitsenud siin, vaid asevalitseja või siis asehaldur. Selle riigi keskuseks oli TALLINN. 2. Saare-Lääne piiskopkond. Osaliselt olid valdused Lääne-Eestis ning ka Saaremaal. Tegevust juhtis piiskop, esialgu oli keskus Lihulas, kuid hiljem toodi see Vana-Pärnusse. Päras seda, kui see maha põletati, siis toodi ta HAAPSALLU ning lõpuks KURESSAARDE. 3. Tartu piiskopkond moodustus aladest, kus oli olnud Ugandi. Juhiks oli peapiiskop ja juhiks TARTU. 4. Läti aladel oli Riia Peapiiskopkond, juht peapiiskop ja keskuseks RIIA. 5. Kuramaa piiskopkond. Juhiks piiskop ja keskuseks PILETEN
Üleminek muinasajast keskaega. Talurahva olukord 1. Feodaalsete riikide teke Vana-Liivimaal. Osata kanda kaardile nii riike kui maahärrade residentse. Pärast vallutusi tekkis Vana-Liivimaal 6 feodaalriiki, neist Eestis asus 4. Sellega oli kujunenud feodaalne killustatud ja alanud keskaeg. a) Taani kuning Eestimaa hertsogkond, maahärraks Taani kuningas, residents Tallinnas. b) Liivi orduriik, maahärraks ordumeister, residents algul Riias, hiljem Võnnus. c) Tartu piiskopkond, maahärraks piiskop, residents Tartus. d) Saare-Lääne piiskopkond, maahärraks piiskop, residents algul Lihula, edasi Vana- Pärnu, siis Haapsalu. 2. Seisused ja maapäevad. 15.sajandi 20.aastail hakati korraldama Vana-Liivimaa maapäevi, mis toimusid kas Valgas või Volmaris, esindatud oli neli seisust: 1. Vaimulikud, eesotsas Riia peapiiskopiga 2. Ordumeister koos kärkmikega 3
Inge Org Tihe kalender Anu Mänd ,,Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550" Tallinn:2004 Tegu on äärmiselt põhjaliku uurimusega, raamat põhineb autori doktoritööl. Süüvitud on 4 tähtsama pidustuse: jõulujoodud, vastlajoodud, kevadise linnulaskmise ja maikrahvi valimisega seonduva kombestikku. Liivimaa linnade peokultuuri käsitleb autor võrdlevas kontekstis hiliskeskaegse Euroopa peokultuuriga. Pidustused annavad edasi sõnumeid, peegeldavad vastava ajastu ja inimgrupi eluviisi. Peamiselt on analüüsitud kaupmeeste korporatsioonide- rae, Suurgildi ja Mustpeade Vennaskonna pidustusi. Uurimuse ajalised piirid ulatuvad 14.saj.keskpaigast 16.saj keskpaigani. Autor ei piirdu vaid kommete ja peolaua kirjeldamisega, vaid analüüsib pidustusi lähtuvalt mitmetest aspektidest. Pidustuse olulisust saab järeldada kasutatud terminite, kestuse ja kulutatud raha hulga järgi. Seejärel a
EESTI KESKAEG 06.02.12 Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis me peame arvestama, et ka Eestis puudus eesti kirjakeel, mis oleks ühendanud Lõuna- ja Põhja-Eestit, kes räägivad ju erinevaid dialekte. Kui arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad minevikust, siis nad kasutavad mõisteid erinevalt, nt ei saa rääkida Võrumaast, sest Võrumaad ei olnud olemas. Poliitilist üksus Eesti, mis vastaks tänapäeva Eestile, ei ole olnud enne 20. sajandit. Samas keskaegsed autorid kasutasid mõistet Estland sellises tähenduses nagu tänapäevane Eesti on. Tei
Dominiiklastel tekkis sageli vastuolusid kogudusevaimulikega, kuna kerjusvendade populaarsuse tõttu kahanesid annetused kogudusekirikutele. Eriti teravaks muutusid vastuolud 1420. aastatel Tallinnas, mil uue hooga puhkes dominiiklaste konvendi ja toomkapiitli tüli koolipidamise õiguse pärast. Keskajal olid Eestis enam austatud hansaruumis populaarsed pühakud ning Saksa Ordu meelispühakud (Maarja, Nikolaus, Georg, Katariina, Antonius, Barbara, Dorothea, Gertrud jt). Linnade kirikuelu sarnanes Saksa linnadega nagu kogu muu siinne linnaelu korraldus. Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud. Nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit ja vaimulikku ning muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne-Euroopas. Mendikantide
· Eriti teravaks muutusid vastuolud 1420. aastatel Tallinnas, mil uue hooga puhkes dominiiklaste konvendi ja toomkapiitli tüli koolipidamise õiguse pärast. Püha Nikolause kujutis Tallinna Niguliste kiriku altari pärast. · Kirikute ja altarite nimipühakute järgi otsustades olid keskajal Eestis enam austatud hansaruumis populaarsed pühakud ning Saksa Ordu meelispühakud (Maarja, Nikolaus, Georg, Katariina, Antonius, Barbara, Dorothea, Gertrud jt.). Linnade kirikuelu, millest on rohkem andmeid, sarnanes Saksa linnadega nagu kogu muu siinne linnaelu korraldus. Eestimaa pühakute kogu ikoon · Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud, nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit ja vaimulikku, muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud
Kõik kommentaarid