Proovikirjand, Tants meedia taktikepi järgi (1)

Tants meedia taktikepi järgi
„Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, kolm-kaks ... Võtame uuesti. Võtame seni, kuni telerite ees istuvad silmapaarid on pahupidi ja mõistus nüri. Laseme lihtsurelikul süüa reklaamivahtu. Laseme lõputult!“ Aki Kaurismäki filmis „Mees ilma minevikuta“ sõnastab üks elu rataste vahele jäänud tegelane oma kreedo : kui näed inimest näoli kraavis , pööra ta teistpidi. Aitad hädas inimest, kuna ta on samasugune . Meedia aga ajab suud vahule ning otsa ega äärt ei paista tulevat. Meediameri ei lase meid tagasi mandrile.
Kui varem jahtisid meid tankid , siis praegu ajavad meid taga roosad Vanishid ja rohelised Arielid. Tempo on igatahes kiire, midagi quickstepi ja sprindi vahepealset. Samas peaks ju kiirel tempol olema ometi eesmärk, sihtpunkt, kuid kõik see jääb selgusetuks. Aina jookse ja jookse sihitult meediapõllul. Internet, televisioon , kõrgustesse ulatuvad reklaampalakatid – kõik see on lihtsureliku võrku meelitamiseks.
Meedia on nagu sotsiaalne kameeleon – midagi igale inimesele. Igasugune sündmus, olgu pealegi, et kauge , toob meie argisesse ellu süžeelisust. Me vaatame ja võtame teadmiseks kuni uue kuuma suutäieni, mida õhu asemel endale sisse ahmime. Seda suutäit pakutakse meile nii vabatahtlikult kui ka vägisi, uksest ja aknast . Meedia on muutunud omanäoliseks jumalaks, kes suudab rahuldada meie saamahimu.
Enam ei piisa lillelõhnast, tähistaevast, sinisest veest. Nüüd on vaja tarbida! Tarbida klatši, informatsioonitut infot, asju. Kui aga lõpuks tahta selle kõige eest põgeneda, leiame, et minna ei ole kuhugi . Meie vanaisasid, vanavanaisasid päästis Siberist mets. Eesti mets. Meedia eest aga nii kergelt pakku ei pääse, sest isegi puude vahele ulatuvad valvsad kaamerasilmad ja kottide kaupa kasutatud reklaami – õllepurgid, piimapakid, katkised kummikud . Kunagine pelgupaik pakub tänapäeval laia kauba- ning reklaamivalikut. Metsast on saanud tarbimishaiguse tagajärg.
Tahes- tahtmata jääb meile meelde too kollasel taustal punases pakendis juust Selveri „Just täna 15.90“ hinnalehel. Alateadlikult sööbib ka mällu too maailma parim plekieemaldaja ning püsivaim jumestuskreem. Järgmine kord poes olles leiamegi end just nende samade „väärt“ kaupade eest. Nende samade odavate E-ainetest tulvil küpsiste või maitsvate mahlajookide eest. Ühtakki ongi nood meie toidukorvis, meie külmkapis ning seedetraktis.
Säilitusained, värvained, eriti just punane, mis tekitab lastel hüperaktiivsust, vaatavad vastu meile nii kaunites ja kutsuvates pakendites, et jättes üks või teine ostmata, tundub see suurima patuna. Öeldakse, et reklaam on kunsti kõrgeim vorm ning ka õudseim asi üldse. Kaunis pakend, köitev reklaam selle ümber – rohkemat ei olegi tarvis, et inimesed oma rahakukrut kergendama hakkaksid. Sarnane mõju on ka meeliköitval lõhnal. Usun, et paljudel on raske vastu panna hõrgule lõhnale saialetis. Ostma meelitamiseks kasutatakse aga spetsiaalseid lõhnatablette, mis ahju pannes terve kaupluse värske saia lõhnaga täidavad. Meelte vastu ei saa ning kui lõhn ikka kõhu tühjaks teeb, siis ei ole midagi parata, tuleb osta, tuleb tarbida.
On avastatud, et alates kolmandast eluaastast tekib lapsel võime eristada reaalsust fantaasiast. See on ka aeg, mil laps peaks olema suuteline analüüsima reklaame ja mõistma, et tegelikkuses ei tule puude vahelt Mõmmi Barni, kes lennukiga sõitma viiks. Sellises vanuses tõuseb ka lapse eneseteadlikkus. Just selle viimase aspekti on reklaamihaid oma kasuks pööranud. Reaalsust võime suuta küll fantaasiast eristada, kuid kui Stiinas või Cosmopolitanis on ikka väga ilusad kollased kõrvarõngad ja kõikidel tüdrukutel juba on sellised, siis ega saagi ju kehvem olla. Ühiskond lööb meediaga käed ning nüüd tekib surve juba omade poolt. Surve sõprade, perekonna poolt, vajadus kuuluda klassi, kuuluda perekonda, sõprusringi, huviringi seltskonda. Igal klassil on omad nõudmised, omad nähtamatud lepingud meediaga.
Karl Ristikivi on öelnud, et iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Alles jäävad teiste öeldud sõnad, ühiskonna sõnad, ema sõnad, õpetaja sõnad. Need sõnad saadavad meid elus. Saadavad poeriiulite vahele, saadavad oma tuppa , klassist välja. Neid sõnu on aga liiga palju. Me tarbime sõnu ja ei oska ilma nendeta olla. Descartes’i parafraseerides võiks meie tänapäevased uskumused sõnastada nii: tean viimaseid uudiseid, järelikult olen olemas. Viimaseid uudiseid on aga nii palju, et nendega on raske sammu pidada. Meedia galopeerib kui Must Iludus teadmata suunas.
Ostke , tarbige, ostke, tarbige, tarbige, tarbige! Elu vajab elamist, toode tarbimist. 1990ndate aeglasest valsist on saanud kiire quickstep, galopeeriv hobune ning sprintiv eestlane keset meediavahtu. Valget laeva ei paista aga kusagilt ning meedia taktikepp liigub aina kiiremini. Jalad lähevad sõlme ning kael pahupidi, kuid meediamuusika kagub üha rohkem tuure. Samas ei pea ka taktikepp igavesti vastu ning ehk tulevad siis tagasi moodi ka aeglased tantsud.