Positivism (0)

Sisukord:
Sissejuhatus 2
1. Positivismi olemus 3
2. Positivismi rajaja 3
3. Võrdlus traditsioonilise filosoofiaga 3
4. Positivismi arengusuunad 4
4.1. Loogiline positivism 4
4.2. Õiguslik positivism 4
Kirjanduse loetelu 6

Sissejuhatus

Antud referatiivse ülevaate teema on positivism. Mul ei olnud algul aimugi sellest, mida vastav teema endast tegelikult kujutab, aga uurides erinevaid raamatuid ja internetiallikaid sain selle teeme endale selgemaks. Järgnevas töös annan lihtsustatud ülevaate positivismi olemusest, selle algusest ja esimestest eeskõnelejatest, samuti sellest väljaarenenud teistest suundadest. Töö eesmärgiks oli teha tutvust sellega, kuidas koostatakse uurimistööd ja kuidas leida teaduslikke materjale nii internetist kui ka raamatukogust.

1. Positivismi olemus

Esa Saarinen (2007, 201) seletab positivismi järgnevalt:
Positivism on filosoofiline mõttesuund, mis peab loodusteadust teaduse ja teadmise eeskujuks ning vaatlust kindla ja täpse teadmise ainsaks allikaks, rõhutab teaduse ja selle praktiliste rakenduste ühiskondlikku väärtust ning eitab teoloogia , metafüüsika ja filosoofilise spekulatsiooni võimet liikuda tõelise teadmise poole.

2. Positivismi rajaja

Positivismi rajajaks peetakse prantsuse filosoofi A.Compt̛̛ i ( Grauberg ja Kivinurk 1991, 96-97). Ta leidis, et teadmine piirdub alati ainult positiivselt antud tõsiasjadega, nendeks on nähtused ehk fenomenid ja nende vahekorrad ehk relotsioonid. Nende nähtuste olemus, esmane põhjus ja eesmärk jäävad meile paraku kättesaamatuks. Ta väitis, et inimesed saavad oma teadmised kogemustest, vaatlusest ja eksperimendist (Grauberg ja Kivinurk 1991, 96-97).
A.Compte̓ i (Grauberg ja Kivinurk 1991, 97; Saarinen 2007, 201) järgi läbib filosoofia kolm arenguastet: teoloogilise , metafüüsilise ja positiivse. Esimesel, teoloogilise astmel seletab inimene kõike toimuvat üleloomulike jõudude abil, näiteks haigusi pühjendab kurjade vaimudega. Metafüüsilise arenguastme korral asenduvad üleloomulikud jõuad abstraktsete mõistetega. Positiivsel arenguastmel lahendab teadus vastavaid küsimusi täpse vaatluse, hüpoteesi ja eksperimendi kaudu. Viimast arenguastet Compte ülistas ja pidas end vastava arenguastme eestvõitlejaks (Saarinen 2007, 201).

3. Võrdlus traditsioonilise filosoofiaga

A.Compte (Grauberg ja Kivinurk 1991, 97) võrdles positivismi traditsioonilise filosoofiaga ja leidis, et eelnevate aega filosoofia on püüdnud alati seletada reaalselt mitte eksisteerivad nähtusi ja sündmusi, mida on püütud lahti mõtestada ja seletada mõistuse abil. A.Comte nõudis loobumist sellistest probleemidest nagu maailma algus ja lõpp, tema olemise siht, inimese elu mõte ja hinge surematus. Ta ei leidnud mõtet nende probleemide uurimisel , kuna neid ei aa teaduslikult seletada ega uurida.

4. Positivismi arengusuunad

A.Compte̓ i ideede ja mõtetega polnud paljud nõus või olid nendest natuke teistsugustel arusaamal. Sellest tulevevalt on positivismist välja kasvanud erinevad filosoofilised arengusuunad.

4.1. Loogiline positivism

Loogiline positivism oli filosoofiline liikumine (Popkin ja Stroll 1999, 345-346), mille rajajaks oli filosoofidest koosnev grupp, kes tegutsesid 1920ndatel aastatel Viinis ( Hiljem sai see grupp tuntuks nime all „Viini ring“.). Gruppi kuulusid Viini ülikooli professor Moritz Schlick, Friedrich Waismann, Herbert Feigl, Otto Neurath ja Rudolf Carnap . Nad viisid läbi seminare ja lähedalt uurisid Wittgensteini töid. Nad arendasid välja mõtte: “ filosoofia ei ole teooria, vaid tegevus“ (Popkin ja Stroll 1999, 345-346). Nad leidsid (Popkin ja Stroll 1999, 346): „Filosoofia ei loo väiteid, mis on õige või mis on vale; see lihtsalt selgitab väite tähendust, näidates, et mõned on teaduslikud , teised matemaatilised ja kolmandad (siia kuuluvad ka enamik niiöelda filosoofilisi väiteid) üldse absurdsed1“ .

4.2. Õiguslik positivism

Õiguslik positivism väidab ( Green 2003), et õiguslik eksisteerimine ja rahulolu sõltub sotsiaalsetest aspektidest, mitte nende väärtustest. Üks selle ala silmapaistvamaid esindajaid John Austin( 1790-1859) formuleeris selle järgmiselt: „Õiguse eksisteerimine on üks asi; selle väärtus ja puudujääk hoopis teine. Kas see on või ei ole on üks päring; kas see on või ei ole kohanev oletavale standardile, on teistsugune päring“(Green 2003). Positivismi teesid ei väida,et õiguse väärtused on arusaamatud, ebatähtsad või välised õiguse filosoofiale. See väidab, et nad ei tee kindlaks kas seadused või õiguslikud süsteemid eksisteerivad. Kas ühiskonnal on õiguslik süsteem sõltub valitsuse teatud struktuuridest, mitte sellest kas see rahuldab õiguslikke ideaale, demokraatiat või seaduse reeglit. Lihtsamalt öeldes positivism on vaade sellest, et õigus on sotsiaalne konstruktsioon (Green 2003).

Kirjanduse loetelu

Grauberg, E.ja Kivinurk, K. 1991. Maailm. Tõde. Vabadus : sissejuhatus Lääne-Euroopa filosoofia ajalukku. Tallinn: Valgus.
Green, L. 03.01.2003. Legal positivism. Stanford University .
http://plato.stanford.edu/entries/legal-positivism/ (6.10.2009)
Popkin, R.H. ja Stroll, A. 1999. Philosophy : Contemporary philosophy. 3rd ed. Oxford : Butterworth-Heinemann
Saarinen, E. 2007. Filosoofia! Tartu:Hermes OÜ.
1 Philosophy does not produce propositions which are true or false; it merely clarifies the meaning of statements, showing some to be scientific , some to be mathematical and some (including most so-called philosophical statements) to be nonsensical.
6