ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja, vammused veidi verised.
seda. Mõnikord ma isegi kahetsen, et vargamäele perenaiseks tulin. Siis, aga mõtlen jälle laste ning selle peale kuidas Andres Jussi haual raamatu kätte võttis ning jumalasõna luges. See tegi mu meele väga hellaks. Oeh, no ei suuda seda meenutada, pisarad kipuvad jälle peale... Juss oli tore mees, mis sest, et tal kõverad jalad olid. Mäletan ikka, kuidas ma noorena tema üle lõõpisin ning laulukesi tegin. Juss on mamma-pojuke, nannipunnike! No, miks ometi nii läks, et teda enam pole. Ma tean, et käitusin tema suhtes ülekohtult, kuid ei tea miks ma seda tegin. Nüüd ei ole mul Jussist enam peale mälestuste midagi. Isegi Jukut ja Katat mitte.(pühin pisaraid) Aitab nüüd pisarate valamisest, pean minema. Muidu veel lapsed näevad ning seda ma ei taha. Lähen parem vaatan mida sulased teevad. Nendega olen ma ikka hästi läbi saanud. Oskan alati neid kuulata ning vajadusel isegi nõu anda. Aitab lobast!
Tiit Piibeleht Kaval ning tark kirjanik, kes vestmani ja Sandri üle trumpab. Suhtus teistesse positiivselt, vana Vestman aga pidas viha ta peale ja ei sallinud teda. Laura vaatas teda samuti kahtlase pilguga - seega ei sallinud eriti teda. Ülejäänud tegelased olid Piibelehe suhtes normaalsed. Nägi välja nagu nohik ja ei kandnud enda eest hoolt eriti. Rääkis murdekeeles. 4. Karakterikoomika näited - 1) SANDER. Noo, papa, kas sinugi ettevõtted siis alati õnnestusid? VESTMAN. Jaa, pojuke- peale ühe; väimehe eest maksin liiga soolase hinna. 2) VESTMAN. Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte. Situatsioonikoomika näited - 1) Laura väitis, et võivad Piibelehega ka ilma isa abita elada. 2) Kui lõpus pidi Sander üles tunnistama et see Pisuhänd polnud tema tehtud ja tal oli häbi Matilde ees
Perifraas Eufemism Kõnekujndid Eufemism- peiteline väljend Nt: võsavillem, susi, vikatimees Perifraas- eufemismi sugulane, ümberütlev väljend Nt: loomade kuningas Allegooria- mõistukõne Nt: valm, muinasjutt Hüperbool- liialdatud suurendamine Nt: sajab ja sajab lõpmata, ääretu meri Litotees- liialdatud vähendamine Nt: pöialpoiss, sipelgapiht Metafoor- ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel, hea vahend kulunud tähenduse väskendamisel Nt: sinise taeva silm, pojuke viidi kabelimäele, puhkama puust palitus Metonüümia- sarnane isikustamisele ja metafoorile Nt: oktoober sadu alla pillutas, terve vald oli kokku aetud Sümbol- kui võrreldakse midagi Nt: toonela jõgi, loojang, täht sütib taevas su üle veel. Lausekujundid Retooriline pöördumine- kasutatakse tunderõhu saavutamiseks Nt. Teid ma teretan, Eestimaa pojad! Miks Sa nutad lilleke, nupud täis Sul pisaraid? Kordused: Anafoor- sõnade või lausete kordus värsi alguses
Oskas kõnelaadi sobitada vastavalt olukorrale. Suhtus tegelastesse positiivselt ja samuti temasse. Tänu jõukale perele, vastas ka tema välimus. Ilusad ja moodsad riided, hoolitsetud ja korras. Vaimselt oli täitsa tavaline. Pani oma sõna maksma. 4. Tooge näiteid - Karakteri-, - situatsiooni-, - sõnakoomika kohta teoses. KARAKTERIKOOMIKA: ,,SANDER: Noo, papa, kas sinugi ettevõtted siis alati õnnestusid? VESTMAN: Jaa, pojuke- peale ühe; väimehe eest maksin liiga soolase hinna." VESTMAN: ,,Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte." SITUATSIOONIKOOMIKA: Laura väitis, et võivad Piibelehega ka ilma isa abita elada. Kui lõpus pidi Sander üles tunnistama et see Pisuhänd polnud tema tehtud ja tal oli häbi Matilde ees.
Karakterikoomika: Sanderi suhtumine tundus terve teose vältel selline irooniline. Püüdis alati mingit nalja teha ja ironiseerida. ,,Vestman:--Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte." (lk50) ,,SANDER: Noo, papa, kas sinugi ettevõtted siis alati õnnestusid? VESTMAN: Jaa, pojuke- peale ühe; väimehe eest maksin liiga soolase hinna."(lk 7) õnakoomika: Paljud tegelased ütlesid üpris palju erinevaid koomilisi lauseid. Eriti paistis silma Vestman, kes alatasa ütles midagi Sandri kohta. ,,Raha on jumal neile loonus, kes oskavad teda sigitada." (lk 47) ,,VESTMAN: Kadedus on vist insenerihärra kupli viltu ajanud! SANDER: Ei, see seisab loodis..." (lk 49)
Sanderi suhtumine tundus terve teose vältel selline irooniline. Püüdis alati mingit nalja teha ja ironiseerida. ,,Vestman:--Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte." ,,SANDER: Noo, papa, kas sinugi ettevõtted siis alati õnnestusid? VESTMAN: Jaa, pojuke- peale ühe; väimehe eest maksin liiga soolase hinna." Situatsioonikoomika: Teoses oli mitmeid koomilisi situatsioone. Näiteks siis kui Laura väitis, et võivad Piibelehega ka ilma isa abita elada. See oli ka koomiline kui Sander kõik välja rääkis ja siis pidi piinlikust tundma kui tema ikkagi süüdlaseks jäi. Sõnakoomika:
4. Karakterikoomika: Sanderi suhtumine tundus terve teose vältel selline irooniline. Püüdis alati mingit nalja teha ja ironiseerida. ,,Vestman:--Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päevil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk võtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu Pisuhänna läbi ja õpin sealt tarvilikud kriukad kätte." (lk50) ,,SANDER: Noo, papa, kas sinugi ettevõtted siis alati õnnestusid? VESTMAN: Jaa, pojuke- peale ühe; väimehe eest maksin liiga soolase hinna."(lk 7) Situatsioonikoomika: Teoses oli mitmeid koomilisi situatsioone. Näiteks siis kui Laura väitis, et võivad Piibelehega ka ilma isa abita elada. See oli ka koomiline kui Sander kõik välja rääkis ja siis pidi piinlikust tundma kui tema ikkagi süüdlaseks jäi.
PRIIDU : Mis sa räägid ? Kuidas ta saab olla murjam ! Ta käib riides kui ärimees. Ning tal on Pärnus kaks villat. VIIU : Armas Priidu, see on sula tõsi ! Ta olevat küll ammu juba Pärnusse kolinud Nigeeriast aga muidu kohe päris nõgi. Mine kõrtsi juurde vaatama ! Söövad seal praekana ja arbuusi koos Elsaga. Laulab teine seal veidras keeles ning kargab ja tantsib ümber lõkke. PRIIDU : Jumala pärast! Viiu ära heida nalja ! See on hirmus ! Kus Elsa on ? VIIU : Issa pojuke, püha vaimuke, kuidas ma siis niisugust jõledat nalja võin heita ! PRIIDU : Kui see jutt tõesti õige on, mis ma siis teen ! VIIU : Kutsu Jõepära Madis siia, küll ta aitab. PRIIDU : . Armas, Viiu ole hea ja mine palu Madist, et ta siia tuleks. Mine nüüd ja jookse ruttu. (Viiu jookseb ära) Oh mina õnnetu isa ! Mingisugusele murjamile ma oma Elsat koos varandusega küll ei anna. Oh mina vaene hing ! Nüüd irvitab kogu külarahvas mu üle. (sarkastiliselt) Ja tuhat eurot on ka
Mees pöördus Tiit Piibelehe poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud tehing tuli ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander. Teos on ootamatu lahenduskäiguga Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise aga Tiidu juttu uskuma ei jää: ,,Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis on!" Sõnakoomika Tegelaste iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk, kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool)
Mees pöördus Tiit Piibelehe poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud tehing tuli ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander. Teos on ootamatu lahenduskäiguga Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise aga Tiidu juttu uskuma ei jää: ,,Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis on!" Sõnakoomika Tegelaste iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk, kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool)
Räästas:Tule mulle järele! Nad läksid metsast välja ,jällegi külavaheteele.Rebane puges rukkisse,jäi ootama.Teed mööda sõitis toosama mees,kes oli endist vet vedanud,mees ise istus eespool,tema selja taga istus poeg, vits käes.Räästas lendas juurde ,istus mehe õlale ja hakkas teda nokkima. Poeg:Oi ,taat.Sinu peal istub lind!Ära liiguta ennast ma löön ta maha. Vanamees ei jõudnud õieti kuuldagi ,mida poeg ütles ,kui too tõstis vitsa ja nähvas isale vastu õlga. Mees:Oi pojuke ,mis sa teed? Poeg:Ole vakka taat!Üks lind istub järjest su õlale ja ma tahan teda kätte saada. Mees:Siis püüa teda ,aga ära peksa(vastas isa talle oiates valust)! Rästas lendas viivu ringi ,laskus siis vanamehe pähe ja hakkas nokkima ta õlgkaabut ,nagu peakski see nõnda olema.Poiss äigas käega ,et lindu kinni püüda ,kuid räästas tõusis taas õhku.Istus siis uuesti vanamehele pähe.Poiss tahtis teda jälle kinni krahmata ,kuid ikkagi ei sanud. Poeg:Oota sa pagana lind
Mees pöördus Tiit Piibelehe poole, kes siis teatava rahasumma eest talle meistritüki valmis kirjutas. Kuid loomulikult asjad niimoodi ei jäänud tehing tuli ilmsiks ning ainus, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander. Teos on ootamatu lahenduskäiguga Piibeleht ei nõustu Vestmani firmas töötama, lubades edaspidi raha teenida vaid kirjanikutööga ning soovitades Sandril edaspidi äri alal veel õnne katsuda. Vestman ise aga Tiidu juttu uskuma ei jää: ,,Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus vigur varjul! Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiati, kui tal taskud raha täis on!" Sõnakoomika Tegelaste iseloomulik kõnelaad on kõige paremini välja toodud Tiit Piibelehe ja Vestmani puhul. Vestmani kõne on iseenesest otsene ja järsk, kuid vahetevahel kasutab ta huvitavaid sõnavorme (nt: alguool)
" kuid samas jääb ta vaid sõnade tasemele. Ta ei tee midagi, et olukorda paranda, ainult räägib. Kuigi ta ütleb Peerile kohe raamatu alguses, heidab ema Peerile ette, et too midagi ei tee: " Siin sa aeled päevi pikki, sorid tahmund kolde tuhas; mis sa puutud, läheb rikki: astud tantsupõrandalle, kohkub tüdrukutekari, satud aga tänavalle, lööb sul punetama hari, oled vana riiukukk!" Kui Ase Peerile järgi jõudes Ingridi pulma jõuab nõuab ta: " On's mu pojuke siin? Saaks kinni ta salgust! Küllap ma talle epistlit nüüd loen! Ma teda vihun, ma teda soen!" Kui aga näeb, et ta poeg pruuti minema viib : " Et sa alla lendaksid uperkuuti! Ettevaatlikult, Peer! Sa astu tasem!......Jumal nuhelgu mind, kui teda puutuda lasen!" See on ehk kõige ilmekam näide Ase tüüpilisest käitumisest. Ühelt poolt saab ta aru, et ta poeg käitub valesti, teiselt poolt aga ei suuda ta end kokku võtta, et teda karistada või karistada lasta
Ajal, millal hakkas arenema regivärss, hakkasid tõenäoliselt välja kujunema ka regivärsi põhialused parallelism ja alliteratsioon. Riimilise rahvalaulu värss sõltub laulust. Palju laule on loodud nn. vemmalvärsi rütmis Suve ajal peremees vihtus niita kõige ees. XIX sajandi teisel poolel mitmekesistus ka riimilise rahvalaulu värss: Kus käisid sa, kus käisid sa, mu pojuke? Kui viimist eesti vanemat siit rüütli mõõk viis hauda. 8. Regivärsiliste rahvalaulude keelest. Regivärsside mõistmist takistab tunduvalt nende arhailisi, ajaloolisi vorme sisaldav keel, milles on lisaks murdejooni. Arhaisme kasutasid kõik laulikud, nii õpitud laule esitades, samuti improvisatsioonides. Tingimustes, kus kõnekeel erines tugevasti laulukeelest, leidub lauludes palju väärarhaisme.
väga. Miina oleks ta rahvaseat ka ära tundnud. Taavet vastas et mis teil sellest et ma Taavet, teil ei ole suuremat asja sellega, ning ta lõi hopbust ja ütles NÕÕ ja läks edasi. Siis vallavanem peatas ta, võttis ta hobuse pani talle kaelakoti, teised mehed tulid põõsast välja ja võtsid Taaveti, aga Taavet ei saanud aru mis toimub, sõimas vallavanemat et kuidas te julgete, veski varemed ju kaugemal, kui tondilori tõsi on. Vallavanem ütles et küll sa pojuke, kui ma su tahtmist täidaksin, küllap siis varsti aru sul käes oleks mis tondilori tähendab. Vallavanem rääkis Taavetile loo ära, siis Taavet tegi ettepaneku et ta läheb edasi, et laulab, siis teised mehed tulevad vaikselt järgi ja kuulevad kus ta on, aga Taavet tahtis vemmalt võitluseks kaasa, laulmine oli ka selle mõttega et mõrtsukad ka tema tulekut kuuleks ja siis valmis oleks.
"Hei, sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!" hüüab äkki Neenu püsti karates, ning roovik käib kärmesti üle poja selja. Rohkem küll ehmatusest kui valust langeb poiss pikali. "Või hiilib nagu kass vargsi alla," hüüab raevunud ema, "ning arvab, et ega ma ei märka midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! " ,,Toomas Nipernaadi" Naistegelased /---/ ,,Ütle mulle, armas Tralla, kes õpetas sind vaatama kõõrdi. Kas sa õpetaks ka mulle, see on nii kena."/--/ - Nipernaadi oskas inimeste puuduseid voorusteks lugeda Nipernaadi idee tekkis Gailitil berliinis teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: mingisuguse ,,tam-tam-taa" meloodiana.
Mõte, nälgind vares. METAFOOR- ! ! Metafoor- ülekanne, teisendus ! ! Metonüümia- ümbernimetus, nimevahetus ! ! Iroonia- Teesklus, varjatud pilge. Laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada. Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Sinise taeva silm- päike. ! Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas pole silmi) ! ! Miks läksid vara magama, vara haudaje vajusid? (Miks sa maha kärvasid?) ! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära) Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia. ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule) isikuomaduste omistamine- Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu. ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle
hunt: võsavillem, susi, metsakutsu perifraas- ümberütlev väljend loomade kuningas, ladina köök (apteek) allegooria- mõistukõne hüperbool- liialdatud suurendamine Sajab ja sajab lõpmata. Ääretu meri litootes- liialdatud vähendamine pöialpoiss, sipelgapiht metafoor- ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel, suurepärane vahend kulunud väljendi värskendamiseks sinise taeva silm, lõviosa "Pojuke viidi kabelimääle puhkama puust palitu." (B.Alver) Ärge laske tujul langeda metonüümia- metafoori ja personifikatsiooni vahe Terve vald aeti kokku sümbol- Toonela jõgi, latern (Alver), eluõhtu "Täht ehk süttib su üle veel." "Liigume loogeldes loojangu poole." (Runnel) epiteet- kaunistav lisandsõna sünekdohh 24.Luule aastail 1905-40 20.saj algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. Peamised
» vaidles ta. «Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada. Kuidas ma siis teda poleks näinud?» Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: «Ei sa mind peta, vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis teab sinu poeg.» «Mis asja?» küsis Jaanus ligemale astudes. Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: «Vaat', vaat', seal ta on. Seal ta ise on. Ähää,-pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? Mis? Mi-is?» 75 Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: «Mis see tähendab?» «Kurat teab, mis see tähendab,» vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. «Niipalju kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.» «Seda ma ütlen, siin ta on!» kriiskas kubjas uuesti. «Kes see alati. Saar ei istus ja poissi poputas
küljele, nagu oleks tühje tõrsi trepist alla veeretatud, -- pikast trepist, teate, kus nad aina astmelt astmele; põrkasid. «Jim, see on tore,» ütlesin ma. «Ei tahaks kuskil mujal olla kui ainult siin. Anna mulle veel üks tükk kala ja kuuma kakku.» «Noh, sind poleks siin, kui Jimi poleks olnud. Oleksid väljas metsas ilma lõunasöögita ja läbimärg, -- seda sa oleksid, kullake. Kanapojad teavad, millal vihma tuleb, ja linnud ka, pojuke.» Jõgi tõusis ja tõusis, kümme või kaksteist päeva, kuni ajas viimaks üle kallaste. Vett oli kolm või neli jalga saare madalamatel kohtadel ja Illinoisi-poolses otsas. Sealtpoolt oli jõgi mitu head miili lai; kuid Missouri-poolsel küljel oli ta niisama lai kui enne -- pool miili --, sest Missouri-poolne kallas on kõrge kaljusein. Päeva a ja l sõudsime paadiga mööda kogu saart. Oli kangesti külm ja varjuline sügavas metsas isegi siis, kui päike lagedal kõrvetas
annaabi.ee 
