Rubens, rembrandt (0)

Peter Paul Rubens oli flaami maalikunstnik. Rubens sündis 1577 . aastal Antwerpenist usupõgenikuna Saksamaale lahkunud juristi perre . Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma naases Rubensi perekond Antwerpeni. Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu ta läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja kalduvus joonitada viisid neljateistkümneaastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechiti ateljeesse, seejärel õppis ta veel mõne kohaliku tähtsusega kunstniku juures. Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603 . aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde. eejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldus ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldus see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis. 1608. aastal naases kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik. Juba kunstialase tegevuse alguses saavutas Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse . Ta maalis vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Kuid tohutul ja üllatuslikul menul olid ka varjuküljed. Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita. Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks, mis oli mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Sellele tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisikavandi ja töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele Rubens oma käega vaid mõne pliitasitõmbe tegi. Palju kauneid ideid jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud need kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid meistriteoseid. Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne . Seda soosisid ka ta diplomaadivõimed, mis olid ta Euroopas tuntuks teinud ja kindlustasid tohutu tellimuste hulga. 1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt oli Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüdis seda raugematu innuga realiseerida. Pildid muutusid järjest suuremaks , figuuride liikumine hoogsamaks, igal uuel pildil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“. Rubens püüdis järjekindlalt ühendada flaami rahvuslikku kultuuri üldeuroopalikuga, mis ajandas teda kasutama ka Lääne-Euroopas nii harjumuspäraselt antiiktemaatikat. Rubens tundis antiikkultuuri peensusteni. Iidsetele meistritele lähendas teda elava imetlemine ning püüd anda edasi inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuid tundes hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.
Rembrandt Harmenszoon van Rijn on üks Euroopa tuntumaid maalikunstnikke ja Hollandi maalikunsti tuntuim esindaja. Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritsz van Rijni ja Neeltgen Willemsdr van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud ning soovides saada maalikunstialast õpetust asus ta õppima Leideni maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat omandades põhilised maalimisvõtted. Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili ning isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali " Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelikuks autoriks on mõni kunstniku õpilane. 1931 . aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Viimase nõbu, Saskia van Uylenburgiga, abiellus Rembrandt 1634. aastal. Samal aastal sai Rembrandtist Amsterdami linnakodanik ja kohaliku kunstnike gildi liige. Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt ülemklassi vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha. Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal suri ja seda kõigest mõni kuu pärast oma sündi. Samuti suri ka nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia kõigest kolme nädala vanuselt. 1640. aastal sündis neil teine tütar, kellele samuti Cornelia nimeks panid, kuid kes suri, kui oli elanud natuke enam kui ühe kuu vanuseks. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, jõudis täiskasvanuikka. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi. Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunsti (vahest isegi enda varasemaid teoseid) ning see viis ta pankrotti ning ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriski hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. Paljude kunstiteoste müügihinnad olid aga naeruväärselt madalad ja see sundis Rembrandti ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme. Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani, mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist kolm aasta Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Tema selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika. 1626 valmis Rembrandti esimene ofort. 1630ndate alguses täiustas Rembrandt oma oskusi pooltoonide kasutamise osas. Sellel ajal tegi ta ka oma esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas pühendus ta eriti graafikale, mida müüs suurtes tiraažides ja millega püüdis kindlustada oma nime laia levikut. Tema esimene suurtest grupiportreedest, "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) tõi talle ulatuslikku kuulsust , mis tema järgiste töödega veelgi laienes ning kasvatas kiiresti tellijate ringi. 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6 × 4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond ", mis märkis ühtlasi pöördepunkti tema loomingus, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine. Talle on omane ka omapärane valguse käsitlemine.