Petšorin - kangelane või mitte?"Meie aja kangelane" (0)

Petšorin - kangelane või mitte? Raamat, mida lugesin, on Mihhail Lermontovi teos “Meie aja kangelane”, mis anti algselt välja aastal 1840. Loos tulevad välja paljud erinevad teemad: armastus, sõprus, manipulatsioon, võim ja kirg. Raamat on üles ehitatud viies osas ja iga osa räägib ühe loo Petšorini elust. Lugusid räägitakse kolmest vaatenurgast: Petšorini, Maksim Maksimõtši ja nimetu ränduri omast. Teose peategelane on Grigori Aleksandrovitš Petšorin, manipuleeriv ja keerulise iseloomuga umbes 30-aastane ohvitser. Ta pole oma suhetes naistega kunagi õnnelik ega rahul olnud ning mängib   kogu   raamatu   vältel   naiste   ja   nende   tunnetega   ning   seetõttu   ei   saa   ta   kogeda   tõelist armastust ega ka kirge. Lugu võtab aset 1800ndate aastate Venemaal. Veel mõned teised tegelased on Maksim Maksimõtš, nimetu rändur, Bela, Veera, Vürstinna Mary ja Grušnitski.  Loos pole küll väga palju tegelasi, kuid iga tegelane on väga erinev ja neid tutvustatakse erinevatel viisidel. Esimeses peatükis tutvustatakse nimetut rändurit ja Maksim Maksimõtši, kes kohtuvad   Kaukasuse   mäestikus   ja   hakkavad   rääkima   lugusid   Petšorinist.   Esimeses   loos tutvustatakse ka Belat, tüdrukut, kellesse Petšorin oli armunud. Neljandas peatükis tutvustatakse Veerat, Grušnitskit ja Vürstinna Maryt. Veera on Petšorini kaotatud armastus ja Vürstinna Mary siseringi liige. Vürstinna Mary on oma emaga Pjätigorski külastamas ja kohtab Grušnitskit, kes on Petšorini tuttav armeest. Raamat on väga huvitavalt üles ehitatud. Nagu varem mainisin, on see jagatud 5 peatükki koos eessõnadega ja igas peatükis räägitakse üks lugu Petšorini elust. Esimeses peatükis teeb seda Maksim Maksimõtši ja räägib loo Belast rändurile. Teises peatükis saab rändur Petšorini päevikud enda   kätte   ja   liigub   omapäid   edasi.   Kolmas   peatükk   on   esimene   kolmest   peatükist,   mille   sisu räägitakse   Petšorini   vaatepilgu   läbi.   Raamatus   olevad   lood   ei   ole   tegelikult   kronoloogilises järjestuses,   õige   järjekord   on   “Tamanj”,   “Vürstinna   Mary”,   “Fatalist”,   “Bela”   ja   “Maksim Maksimõtš”. Mulle tundub, et loo põhisõnum on see, et  Petšorin ei ole tegelikult kangelane, vastupidiselt raamatu pealkirjale. Mihhail Lermontov pani oma teosele sellise nime, et kritiseerida neid lugejaid, kellel on "kahetsusväärne usk sõnade sõnasõnalisse tähendusse". Petšorin on traagiline tegelane, kellel ei ole mingit kindlat eesmärki ega kedagi, keda armastada. Ta otsib mööduvaid naudinguid, mis ei täida tema hinge pikemas perspektiivis. Seda raamatut oli väga huvitav lugeda, sest ma pole varem sellise ülesehitusega teost näinud ega ka lugenud. Vahel küll tekkis segadus, et kelle vaatenurgast lugu hetkel räägitakse, kuid see probleem   sai   ruttu   lahendatud.   Soovitaksin   seda   raamatut   neile,   kellele   ei   meeldi   tavaliselt tüüpilised vanaaegsed raamatud, mis on tihti kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja mille sisu on


kõikidel väga sarnane ja üksluine. Seda raamatut oli üllatavalt huvitav lugeda just erinevate võtete ja vaatenurkade pärast.