Pesapall (0)

Järvamaa Kutsehariduskeskus
Juhendaja : Taiga Laur
10.12.2013
PESAPALL
Liisa Kalda
AV21

Sisukord

Kirjeldus 3
Ajalugu 4
Mängureeglid 5
Ohutusnõuded 8
Vajalik 9

Kirjeldus

Pesapall on võistkondlik sportmäng, milles osalevad kaks 9-liikmelist võistkonda, kes tegutsevad vaheldumisi ründajate ja kaitsjatena.
Mängitakse spetsiaalsel 100–120 m läbimõõduga sektorikujulisel väljakul. Neli nn pesa moodustavad väljakul ruudu, mille küljepikkus on 27,43 m. Pesadevaheline mõtteline joon jaotab väljaku eesväljakuks ja tagaväljakuks.
Ründava võistkonna mängijad löövad kurikaga vastasvõistkonna söötja poolt ette visatud palli väljakule. Kohtunik jälgib, kas tegu on õige või vale sööduga. Reeglitekohasel pallile pihtasaamisel muutub lööja jooksjaks ja tema ülesandeks on jõuda esimesse pessa enne palli. Ründajad püüavad väljakul kindlas järjekorras läbi joosta neli pesa; ühel pesal võib korraga olla ainult üks jooksja ning üks jooksja ei tohi teisest mööduda. Kaitsev pool püüab ründavat poolt punktisaamisel takistada, püüdes palli kinni enne selle mahakukkumist, toimetades palli pesasse enne jooksjat või puudutades jooksjat palliga .
Mängu pikkuseks on enamasti 9 ründe- ja 9 kaitsevooru kummalegi võistkonnale. Voor lõpeb, kui kolm ründavat võistkonnaliiget on väljakult minema (auti) saadud. Võistluse tulemus on 9 vooru jooksul kogutud punktide summa, rohkem punkte kogunud võistkond on võitja.

Ajalugu

Pesapalli sünnimaa on USA, esimesed reeglid koostas 1845. aastal Alexander Cartwright . Pesapall tõusis kiiresti ameeriklaste meelisspordialaks. National League  (NL) asutati juba 1876, konkureeriv American League (AL) lisandus 1901. Mõlema profiliiga võitjad selgitavad oktoobris nn World Seriesi raames riigi parima meeskonna.
Amatööride MM-võistlusi (World Cup) on peetud 1938. aastast ning samal aastal asutati ka Rahvusvaheline Pesapalliliit (International Baseball Association, IBA), mis pärast mitmeid nimemuutusi kannab alates 2000. aasta kongressist nime IBAF (International BAseball Federation).35 MM-ist 25 on võitnud Kuuba, veel on meistriks kroonitud  Suurbritannia ,  Venezuela , Dominikaani Vabariik, Colombia, USA ja  Puerto Rico.
Aastatel 1904, 1912, 1936, 1952, 1956, 1964, 1984 ja 1988 oli pesapall olümpiamängudel programmiväline ala, 1992–2008 aga täieõiguslik olümpiaala. Barcelonas ja Atlantas võidutses Kuuba meeskond , 2000. aastal Sydneys saatis edu USA meeskonda. Kuubalased pidid leppima teise kohaga. 2008. aasta suveolümpiamängudel võidutses taas Kuuba meeskond. Seni viimaseks olümpiavõitjaks tuli 2008. aasta suveolümpiamängudel Lõuna-Korea.

Mängureeglid

Pesapalli mängivad kaks võistkonda, millest üks on ründav(lööb palli ja jookseb ) ning teine kaitsev(püüab palli ning üritab jooksjaid „surmata“). Punkte saab ainult see võistkond, kes lööb ja jookseb. Kaitsva võistkonna eesmärk on jooksvaid mängijaid „surmata“ ning kui nad on seda kolm korda teinud, siis saavad ise lööma. Kui mõlemad võistkonnad on ühe korra löönud, ongi esimene voor mängitud. Mängu alguses loositakse valikuõigus: kas minnakse väljakule või asutakse lööma.
Ründajate ehk lööjate tegevuse kirjeldus:
Löögijärjekord loositakse mängu alguses ja seda ei muudeta mängu käigus. Kui löömine jääb pooleli ühes voorus, siis jätkatakse järgmises voorus sama koha pealt. Lööja seisab kodupesa kõrval ja püüab vastaste söötja poolt visatud palli lüüa väljakule ning joosta pesad läbi kindlas järjekorras. Pärast määrustepärast lööki(pall jääb väljaku piiridesse või puudutab väljakumängija õhust palli) joostakse esimesse pessa, sealt teise ja kolmandasse ning siis tagasi kodupessa. Kui mängija jõuab kodupessa, saab võistkond ühe punkti. Väga hea löögi puhul võib lööja joosta läbi kõik pesad ja jõuda koju tagasi. Kuna väljakumängijad üritavad jooksjat takistada, siis tavaliselt jõuab lööja nii kaugele, kui see ohutult on võimalik. Siis jääb ta pesa peale ootama järgmist lööki, millega edasi jõuda. Kahte mängijat ei tohi ühe pesa peal olla. Kui see nii juhtub, siis see mängija, kes ei jooksnud pesast ära, saab “surma”.Lööjal on kolm löögikatset. Kui ta lööb kolm korda pallist mööda, siis on ta “surnud”. Määrustepärase löögi järel peab ta jooksma esimesse pessa.
Löök on õige siis, kui pall lendab väljakupiiride sisse. Kui pall puudutab väljakut ja siis läheb välja, saab lööja uue löögi. Kui lööja kolmas ehk viimane löök läheb väljakult välja, siis saab ta uue katse. Juhul kui väljakumängija püüab löödud palli õhust kinni, on lööja kohe “surnud” ja kui pesades olnud mängijad jooksid edasi, peavad nad tulema tagasi pesadesse, kus nad eelnevalt olid. Lööjate jaoks on ohutu ala väljakul ainult pesa. Kui nad on väljaspool pesa, siis on neid kerge “surmata”. Pesadel olijad võivad jooksma hakata löögi momendil . Väljakul puudub tagumine piir, nii et lüüa võib nii kaugele kui suudetakse. Küljepiir on mõtteline joon kodupesast esimese pesani ja edasi ning kolmanda pesani ja edasi. “Surnud” mängija läheb löögijärjekorda oma koha peale ning jätkab mängu.
Kaitsjate ehk väljakumängijate tegevus:
Söötja viskab palli lööjale ning väljakumängijad üritavad löödud palli kiiresti püüda ning jooksjat “surmata”. Kaitsemängijad püüavad katta väljakut nii, et löödud pallid kiiresti kinni püüda. Iga pesa lähedal on kindlasti üks mängija, keda nimetatakse pesavalvuriks. Kui pesavalvur on saanud palli, üritab ta puudutada pesa enne, kui sinna jõuab jooksja, või puudutada palliga jooksjat. Juhul kui jooksja ja väljakumängija puudutavad pesa korraga, antakse eelis jooksjale . Loomulikult võivad sama asja teha ka kõik ülejäänud mängijad, kes püüavad palli pesa lähedalt. Jooksjad peavad liikuma järgmisse pessa otse, nad ei tohi teha palliga puudutamise vältimiseks jänesehaake. Kui väljakumängija püüab palli õhust (olenemata piiridest), siis on lööja kohe “surnud”. Ja kui väljakumängijad on “surmanud” kolm vastast, siis vahetavad nad lööjatega kohad ja lähevad ise lööma. Kui söötja neid tingimusi ei täida, siis lööja ei pea valet söötu lööma. Kui aga söötja teeb õige söödu ja lööja ei löönud seda, siis loetakse see löödud löögiks.

Ohutusnõuded

Söötja ei tohi kunagi püüda juba söödetud palli õhust(soome variant), sest isegi kui sööt on vale, võib lööja seda üritada viimasel hetkel lüüa ja söötja võib kurikaga pihta saada.
Lööja ei tohi kurikat pärast lööki enne maha visata , kui löögihoog on peatatud.
Kõige ohtlikum on pesapallis pärast lööki lööja selja taha lennanud kurikas.
Pesavalvur ei tohi seista pesa peal nii, et sinna ei mahu jooksja. Pool pesa peab alati olema jooksja jaoks vaba..

Vajalik

Selleks et pesapalli mängida, ei ole vaja palju vahendeid: üks lapike enam-vähem siledat maad, väike pall, neli pesa ja kurikas, millega palli lüüakse. Kõige lihtsamate löögivahenditena võib algajate mängus kasutada ka tennisereketit või kätt. Kõige sobivam on algajatele pehme kattega kurikas, mida spordivahendite müüjad ka pakuvad. Pehme kurikas aitab vältida võimalikke vigastusi, mis võivad tekkida kurika tahtmatust viskamisest pärast lööki. Pall peaks olema tennisepallist natuke suurem kummipall, mida on mugav püüda ja visata. (Päris pesapallis kasutatakse palle, mis on kõvad nagu kivi ja püütakse neid spetsiaalsete kinnastega.)
Pesapalliväljak on ruudukujuline ning pesad asetsevad väljaku nurkades. Pesade vahe on algajatele 15-16 m. Mänguoskuste arenedes saab pesade vahet suurendada. Pesad on 42- sentimeetrise küljepikkusega ruudukujulised pehmest materjalist alused, mille peale mängijad jooksevad. Mängu alustatakse ühest nurgapesast, mida nimetatakse kodupesaks, ning sealt joostakse edasi kellaosuti vastassuunas esimesse pessa, sealt edasi teise, kolmandasse ja lõpuks kodupessa tagasi.