Referaat: Pesapall (1)

PESAPALL
Kehaline kasvatus
Sissejuhatus pesapalli
Kuigi pesapalli ajalugu on võreldes mõne teise spordialaga suhteliselt lühike, ei ole tema täpses päritolus täitselgust. Pesapall on gridironi järel kõigepopulaarsem spordiala.See on väga põnev pealtvaatvaatajatele, kohalikul tasemel mängitakse seda kõikjal üle maa. Igal aastal peetakse suured pesapalliliigavõistlused. Samuti on pesapall üks populaarsemaid sportimänge bmujal maailmas. Tänapäeval mängitakse seda enam kui 60 maal igas ilmakaares. Pesapall tõennäoliselt arenes see välja 19. sajandi algul Inglismaa ühest kuriga mängitud pallimängust. Ent väidetakseka, et pesapalli leiudas üks New Yorgi kadett 1830. aastal. Kindel on see, et mäng sai hoo sisse Ameerika Ühendriikides ja esimesed ametlikud reeglid pandi kirja 1845. aastal.
Mängu põhimõte
Mängijaid on kaks üheksaliikmelist võistkonda. Vanusest mängivad lapsed ja täiskasvanud. Pesapalli varustuse kuulub: pesapallikurikas ja –pall, spetsiaalne kaitsevarustus, kindad, kiivrid jm;püüdjale ka kere -ja säärekaitsmed ning kaitsemask; meeskonna vormiriietus ja kingad . Pesapalli on mäng. Mida õigepoolest ei saa mängida lihtsalt niisama kuskil platsil vaid pesapalli mängitakse suurel väljakul. Pallimine, samuti kurika kasutamine nõuab osavust ja harjutamist, siin läheb vaja treeneri abi.
Pesapalli mängitakse suurel väljakul. Väljakul mängitakse nelinurkne ala,mille sees asub eesväljak, sellest väljapoole jäävad tagaväljak ja vaheala ehk jooksurada . Nelinurga kolmes tipus on pesad , neljandassöödulaud (kodupesa)ja püüdja ala. Nelinurga keskel, 18 meetri(60jala) kaugusel, on spetsiaalne söödukoht. Siit viskab söötja kaitsjale. Pesapallimängus on kummalgi meeskonna eesmärgiks sooritada kestel võimalik palju jookse. Jooks sooritatakse, kui lööja(kaitsja) lööb kurikaga palli ning mängijad liiguvad enne järjega söödulaua juurde tagasi jõudmist läbi kõigi pesade. Iga täisringümber nelinurga on üks jooks.
Pesapallimäng koosneb üheksast mänguvoorust. Ühe vooru jooksul tegutseb kumbki meeskond korra lööjana ja korra püüdjana. Voor lõpeb, kui kaitses oleva meeskonna kolm liiget on mängust väljas. Kaitse olev meeskond tegutseb selle nimel, et võimalikult paljud mängijad jõuaksid sooritada jooksu ja söötja viskab talle palli. Kui kaitsja palli ei taba ja see on määrustepärane (õige) pall, loetakse löök sooritatuks. Kui kaitsja lööb palli väljaku vahealasse, läheb see samuti arvesse. Ja kui ta on saanud, enne kui ta palli tabab ning söödulaualt minema jookseb, on ta kuni järgmise vooruni mängust väljas. Kui kaitsja on palli löönud, peab ta esimesele pesale jooksma. Teistel pesadel olevad mängijad jooksevad pärast kaitsja lööki samuti igaüks järgmisele pesale. Niisiis jookseb kaitsja (lööja) esimesele pesale, seal asunud mängija teisele pesale, teise pesa mängija kolmandale pesale ja seal mängija söödulaua juurde Pesad ei ole aga alati mängijatega kaetud. Mõnikord tuleb mängijatel joosta rohkem kui üks pesavahe ja mõni pesajääb hoopis tühjaks. Kui kaitsja lööb eriti õnnestununult, jääb kõigil mängijatel piisavalt aega pesade vahel joosta ja koju (kodupesasse, söödulauale) jõuda. Kui mõni vastasmeeskonna liige kaitsjat pesade vahel jookmise ajal puudub, on ta mängustväljas. Iga pesa juures on valves vastasmeeskonna liige, valmis puudutama kaitsjat hetkel, kui too pallisaab. Kaitsjad on väljaspool ohtu ainult siis, kui nad seisavad täpselt pesal. Välismeeskonna iga liikmel on väljakul oma kindel positsioon. Nad võivad tegutseda ees- või tagaväljakul või mõnel pesal. Pesapallis visatakse palli suure hooga üle käe. Viskamisel peab pall läbima löögitsooni. Löögitsoon asub otse söödulaua kohal, kõrgemal kaitsja põlvedest, kuid madalamal tema kaenlakõrgusest. Kui söötja viskab palli löögitsoonist välja, kuulutab kohtunik palli väjasolevaks. Kui ta viskab neli pallivälja, on kaitsjal lubatud esimese pesa juurde minna. Püüdja asub kaitsja taga ja tema ülesanne on maast üles võtta pall,mis on söödetud ja mida kaitsja ei tabanud. Ta peab selle viima tagasi söötjale.
Mängu juhivad neli kohtunikku, igal neist on oma roll. Kaitsjad püüvad hetkel, kui väljaku meeskond muuga hõivatud on, pesade vahele hiilida, et kergem oleks jooksu sooritada. Kui pall visatakse sellesse pessa, kuhu nad parajasti jooksevad, ja neid puudutab vastasmeeskonna liige, saavad nad mõnikord jala enne puudutust pesale ega lange niiviis mängust välja. Pärast üheksat vooru kuulutatakse üks meeskond tavaliselt võitjaks. Mõnikord, kui mäng mäng on viigiline, mängitakse lisavoor. See on äärmiselt köitav pealtvaatajale, kuid väga närvesööv mõlemale meeskonnale.
4