Aegade jooksul on mõistetud vaprust erineval viisil ja ka iga inimese, rahvuse jaoks on see mõiste erinev.Sparta ajal mõisteti vapruseks seda, et kui palju oli sõdur või kuningas sõdades vaenlasi alistanud, või kui võimsaid pealikke olid tapnud. Tänapäeval osad inimesed aga arvavad, et nad on siis vaprad, kui ostavad endale mingi vana BMW ja politsei ees sellega rehve vilistavad. On ka selliseid kes peavad ennast vapraks, kui võtavad endale suuri laene, et osta suure maja ning võimas auto. Kuid minu arvates on need inimesed vaprad kes näevad rasket vaeva, et saada kellekski kelleks nad on unistanud saada, ega anna nende täitmiseks alla.Näiteks sportlased, kes on pidanud
võimu, naabrite valitsemiseks. Sellesarnast tegevust seostatakse ka hilisemate kultuuridega, eriti atsteekidega. Atsteegid vallutasid alasid, mis olid eelnevalt maajade mõjuvõimu all. Lõppudelõpuks ulatus tolteekide impeerium peaagu üle terve Mehhiko, Guatemala ning nii kaugele lõunasse kui seda oli Yucatan, mis on üks tänapäevase Mehhiko osariikidest. Kunst ja meelelahutus Tolteekide impeerium ja pealikud lõid Kesk-Ameerika rahvaste mõttemaailmas äärmise müstika. Tolteekide pealikke võeti kui jumalusi. Hiljemad kultuurid tihtipeale austasid neid ning kopeerisid nende legende, kunsti, arhitektuuri ja religiooni. Arvatakse, et hiljemad valitsejad, kaasaarvatud maajade pealikud ja asteekide imperaatorid tulenevad otseselt tolteekidest. Tolteegid pärandasid edasi sarnase pallimängu, mida mängisid mitmed Kesk-Ameerika kultuurid ning samuti ohverdasid nad kaotajameeskonna. Tolteegid on tuntud nende mõnevõrra karmima arhitektuuri poolest
Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12(Saaremaal 6) maanõuniku(landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja 2 olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealikku (Liivimaal maamarssali) õlule. Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast. Kohtuvõim. Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestis ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju
kuningaks lihtsalt mõne viikingiretke juhti. Ülikud elasid oma perekondade, sõdalaste, sulaste, teenijate ja orjadega enamasti suurtes taludes või mõisates. 5 Suur osa inimesi olid vabad talupojad, kelle maatükid olid erineva suurusega sellele ühiskonnas suurem või väiksem sõnaõigus. Maaomanikest vabadel meestel oli hääleõigus tingil, s.o rahvakoosolekul, kus otsustati olulisi küsimusi, peeti kohut, valiti pealikke ja kuningaid. Neist tunduvalt enam oli aga seesuguseid vabu inimesi, kel omal maal polnud ning kes pidid seda seepärast teistelt rentima. Paljud neist töötasid sulaste ja teenijatena, tegelesid käsitööga või väikekaubandusega. 6 Viikingite ühiskonnas oli ka rohkesti orje. Arvatakse, et mõni ori oli olemas igas keskmise suurusega majapidamises, suurtes muinasmõisates võis neid olla aga mitukümmend. On teada, et viikingid ohverdasid meesorje oma jumalatele ning vahel
piirkonnast. Üleminek põllumajandusele kui peamisele elatusalale tõi kaasa muutused ühiskondlikus struktuuris ning valitsevad ideoloogias. Milline tollane ühiskond täpselt oli, on tänapäeval raske otsustada. Arheoloog Priit Ligi on väitnud, et hiljemalt alates nooremast pronksiajast võib Eestis rääkida suhteliselt arenenud võimusuhetega ühiskondlikust korraldusest. Kuna umbes samal ajal võeti eesti keeles kasutusele ,,Kuningas", siis võib arvata, et tollaseid pealikke nimetati kuningateks ning oma tänapäevase sisu sai see hoopis hiljem. Eelrooma rauaaegse asustuse olemasolu üle võime otsustada peamiselt kivikalmete järgi, kuna avaasulaid sellest perioodist praktiliselt kaevatud ei ole. See võib olla tingitud ekstensiivsest põlluharimisest. Kindlustatud asulate uurimine sai alguse Asvast Lõuna-Saaremaalt, mispärast on taoliste asulate kultuuri nimetatud vahel Asva kultuuriks. Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik
Varem asustasid nad suurema osa Lõuna-Aafrikast. Pärast eurooplaste saabumist suruti nad aga Transkei ja Ciskei piirkonda (kagusse). Koosad on jagunenud väiksematesse alarühmadesse, üks neist hõimudest on Thembud. Ngubengcuka, Mandela vanavanaisa oli selle hõimu 1832. aastal ühendanud. Hiljem sai Mandela vanaisast Thembude kuningas. Mandela isast Gadla Henry Mphakanyiswast, sai Mvezo küla nõunik (lahendas tülisid ja nõustas hõimu pealikke). Tal oli 4 naist ja 13 last. Noorim neist sündis 18. juulil 1918. aastal Mvezo külas. Ta nimeks sai Rolihlahla Madiba. Oma 2 esimest eluaastat veetis Rolihlahla Mvezos, kus ta ema kasvatas kariloomi ja haris põldu. Kui 1920 aastal Gadla vallandati, olid nad sunnitud kolima naaberkülla Qunusse sugulaste juurde elama. Külas elasid peamiselt naised ja lapsed. Mehed käisid kaugemal tööl ja naasid aastas kaks korda külla, et künda põldu.
Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12(Saaremaal 6) maanõuniku(landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealikku (Liivimaal maamarssali) õlule. Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast. Kohtuvõim. Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestis ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad (külatüübid) ja elamud. Pronksiaeg võimaldas inimestel hakata valmistama sulamist tööriistu ja muid tarbeesemeid. See omakorda tähendas, et inimesed hakkasid valmistama rohkem kui ainult enda jaoks. Käsitöö eraldus põlluharimisest- mehe osakaal peres tõusis. Kuigi kuningad sõna tänapäevases mõttes muinasaja lõpu Eestis puudusid, oli see sõna tollal juba kasutuses, tähistades ilmselt lihtsalt pealikke. Muinasaja lõpul oli Eestis ka ilmne varanduslik ebavõrdsus, ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes, mida kutsuti ilmselt mõisateks. Suure osa moodustasid vabad maaharijad. Pronksiajal kujunes välja uutmoodi matmiskombestik- kivikirstkalmed. Haudade suurus, matmiskombed ja hauapanused annavad tunnistust ka väljakujunenud hierarhiast- kes olid teistest tähtsamad eluaegu, olid seda ka pärast surma
seatud kindralkuberneri huvisfääri Rüütelkonnad käisid koos maapäevael, mis toimusid iga 3 aasta tagant Maapäevadel valiti kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse maanõunik Maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega Rüütlekonna pealik lahendas igapäevaseid küsimusi Uued maanõunikud valiti enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast Maapäev maahärrade ja feodaalühiskonna vabade esindajate nõupidamine keskajal Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunik, liivimaal sillakohtunik, kelle ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi
Riidak (peategelase tuttav) tuli tagasi Tallinnasse ja hakkas oma läbielamistest rääkima, mida ta Tartu kandis oli tunda saanud. Algus oli isegi paljutõotav, kuid ei olnud ju relvi, kui mingid relvad sakslastelt saadi, siis oli mureks vähene laskemoon, kui sai veidi laskemoona, siis oli mureks suuremate ja võimsamate relvade puudus, kuid mida oli, seda kasutati targalt ära. Küll oli seal tarku eestiaegseid pealikke, kes oskasid sõda pidada, sõda pidada eesti moodi. Nende arvamustega olid päri ka soomepoisid ise, kuid enamik pealikke sai lõpuks Lõuna-Eestis venelaste vastu võideldes kas miinitükiga pihta või kuuliga pähe, surm oli igal juhul möödapääsmatu. Vähesed eestlased,/ sakslased, kes alles olid jäänud, pidid taandumisega algust tegema, seda loomulikult Tallinna suunas. Marsiti koos venelastega, kusjuures venelased arvasid ekslikult, et soomepoisid on samuti Punaarmeest
tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju maanõunike kolleegium (Landrat), mis koosnes 12 maanõunikust (Saaremaal 6) , kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealiku (Liivimaal maamarssali) õlule. Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast. Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud. Baltisakslased ja Rootsi aadelkond Pärast 1561. aastal Liivimaa vallutamist Poola poolt asutati seniste ordu maavalduste asemel riigimõisad, mis anti valitsemiseks Poola kuninga poolt valitud Poola ja Leedu päritolu aadlikele. Liivimaa vallutamise järel Rootsi-Poola sõja tulemusel andis Rootsi kuningas need maavaldused Rootsi kõrgaadlile.
Lääne-Rooma riigid: Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia, Britannia. Need riigid olid roomalikud, jõukuselt ja arengult jäid Ida-Rooma riikidele alla, linnu oli vähe. Ida- Rooma riigid: Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus. Linnad olid kõrge kultuuriga ja jõukad, räägiti kreeka keelt, eksporditi luksuskaupu Läände. Lääne-Rooma lõpp: Lääne-Rooma nõrkes 395. aastal, kui olude sunnil hakati armeesse palkama germaanlasi. Germaanlaste pealikke edutati, et vältita Lääne-Rooma lüüasaamist ning selle tulemusena hakkas Lääne-Rooma germaniseeruma. Germaanlased tungisid Rooma riigi aladele ja rüüstasid selle 410. aastal. Germaanlased asusid elama Galliasse. 476. aastal pKr on Lääne-Rooma riigi lõpp, provintsid langevad germaanlaste kätte ja on keskaja algus. Lääne-Rooma riigi viimane keiser oli Romulus Augustus. Lääne-Rooma alad langevad germaanlaste kätte
Inka Ketsuakeelne sõna (Sapa Inka - Ainus) 1438-1532 valitsesid inkad. Inkadeks nimetas ennast ketsuakeelt rääkiv aristokraatia kiht Titicaca- kuni 2 km sügavune järv, asub Peruu ja Boliivia piiri peal 10. saj lõpul rändasid ketsua-indiaani hõmud, titicaca järvest põhja poole, 13. saj jõudsid Cuzco (maailma naba) lähedale. Ketsua hõimupealikud nimetasid ennast inkadeks (õilis, suursugune) Aimaarid Tsankad Patchacutek Yupanqui Maailma ühendaja, mõjutas teiste linnriikide pealikke ja ülemus 1438 a. saavutas PY otsustava võidu ja sai oma võimu alla Ketsuad, siis Peruu ja veel suuremaid piirkondi. Tsivilisatsioon Peruus ulatub 1500. e.m.a., kui seal oli palju erinevaid riike 300 aasta jooksul tekkis riik Lõuna-Ecuadorist Kitost kuni Tsiili põhjaosani Santiagoni (Püha Jaak) Tahuantinsuyu- nelja ilmakaare riik, riigi pealinnas Cuzcos oli keiser, kelle tiitliks oli Intio Churi (Päikese poeg) Püramiid kõrgeimal aristokraatia ise
Leidis, et kohalike bosside võim, põhined väärtuste ümberjagamisel. Selle mõtte võttis üle ühelt Ameerika majandusteadlaselt K. Polany-lt? ( turumajandus uus vorm ja saanud valdavaks industriaal ühiskonnas, varem teisiti, vastastikku võrdne vahetus reciprocity. Teine ümberjagamine st kogutakse kokku ja jaotatakse uuesti ära, muidugi osa kitsamale ringile, selline siis valitsev ja sealt edasi juba industriaalühiskonnani). See sobis ideaalselt kirjeldama polüneeslaste pealikke ehk need siis hõimu ülesed agendid st mida rohkem suudab pealik ümber jagada, seda suurem autoriteet. Lumepalli efekt st vaja üha enam koguda. Chiefdom on siis ümberjaotamise süsteem. Sahlinsi vanem kolleeg H Service võttis selle chiefdomi ja sõnastas selle kui ühe vältimatu eelastme riigile. Band(salk), Trie(hõim), chiefdom, State oleks siis areng. Esimene aste Band- sinna lükkas siis isa/mehe keskse alge 30 kuni 100 või nats rohkem liiget, kütid korilased,
Nt Rootsis-Soomes aadlist sõltumatu kohtukorraldus Rootsi läänistuspoliitika · Algus: 1560ndatel kuulus Rootsi kroonule üle poole Eestimaa haritavast põllumaast ja ülejäänud põlise saksa aadli valduses · Areng: Rootsi riigi maaomandi kiire ja jätkuv kahanemine: - 1561-1620 jagati Eestimaal kolm neljandikku kroonumõisadest eraomanikele · Põhjuseks vajadus premeerida sõjaväe pealikke: - said läänistusi · Esialgu soositi läänistamisel rootsi-soome aadlit: - seejärel poliitika kujunes kohalikku aadlit eelistavaks · Läänistusregister (1620): läänistatud adramaast kuulus baltisakslastele 82%, rootslastele- soomlastele 8% ja venelastele 4,5 % Läänistuspoliitika tulemus · Rootsi-Poola sõja viimases faasis jagas G II A ohtralt läänistusi:
annaabi.ee 
