Pathetique (0)

Mina käisin 16. septembril kell 19.00 Estonia kontserdisaalis kuulamas sarja „ Meistriklass “ esimest kontserti pealkirjaga „Pathetique“.
„Meistriklass“ on kontserdisari, mis toob kuulajateni muusikaklassika meistriteosed parimas esituses ning seal on kokku 5 kontserti.
„Pathetique“ on Pjotr Tšaikovski, vene klassikalise sümfoonia rajaja, VI sümfoonia ning tähendab eesti keeles pateetilisust ehk ülipidulikkust. Pärast selle teose esiettekannet paar päeva enne oma surma ütles ta: “Olen selle sümfoonia üle uhkem kui ükskõik millise teise oma teose üle.“ Lisaks orkestrimuusikaklassikaks saanud sümfooniatele on Tšaikovski loonud ka teatri-, kammer - ja vokaalmuusikat.
Kontserdil mängis ERSO ehk Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning dirigendiks oli Nikolai Aleksejev. Nikolai Aleksejev, Peterburi uue dirigeerimiskoolkonna üks silmapaistvam esindaja ja ERSO peadirigent aastail 2001–2010, pühendas kontserdi kahele 2010. aastal meie hulgast lahkunud heliloojale – Eino Tambergile ja Boriss Tištšenkole. Mõlemal suurmehel on olnud Aleksejevi elus tähtis roll, ta on korduvalt juhatanud nende teoseid. Nikolai Aleksejev on juhatanud kõiki Moskva ja Peterburi tähtsamaid sümfooniaorkestreid ning andnud kontserte Euroopas, USAs ja Jaapanis.
Laval oli, nagu Estonia Kontserdisaalis sümfooniaorkestrite puhul ikka, orkestrit täis.
Kontsert algas Eino Tambergi teosega „Festivo“ ,mille ta ongi pühendanud samale dirigendile - Nikolai Aleksejevile. Selle teosega avati näiteks pidulikult Tallinnas 2008/2009 hooaeg ning hiljem järele uurides avastasin, et tegemist ongi piduliku teosega, kuid Tambergi mälestuseks mängiti seda tollel kontserdil veidi nukramas ja tumedamas võtmes. Hoolimata sellest kõlas teos võimsana.
Eino Tambergi oli Eesti neoklassitsistlik helilooja ning kirjutas eesti klassikalise muusika ühe tähtteose – Concerto grosso op 5.
Järgmisena esitati Max Bruchi kontsert viiulile, vioolale ja orkestrile e-mollis (op 88). Max Bruch oli saksa romantiline helilooja ja dirigent, kes on eriti tuntud oma I viiulikontserdi poolest. Solistideks olid eesti viiuldaja Arvo Leibur ja Mihhail Zemtsov, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud muusik ning kogenud pedagoog, kammermuusik ja tipporkestrite esimängija. Kahe solisti koostöö sujus minu arvates imehästi, nad sobisid kokku ja täiustasid teineteist täpselt parajalt. Teos esitati kirglikult, rütmid olid pigem kiired ning vahel äkilised ja mõjusid kuidagi järsult. Üldjoontes oli aga tempokas ja mõnusa kõlaga lugu ja esitus. Ka publiku reaktsioon oli vastutasuks sellele kirglikult esitatud teosele üsna pikk ja kirglik.
Järgnevalt esitatigi kontserdi nimilugu – Pjotr Tšaikovski „Pathetique“ , mille esitamine ühe orkestri elus alati suur sündmus pidavat olema. Teos koosnes viiest osast - esimene osa oli Adagio , mis mõjus süngelt ja pingeliselt. Teine osa oli Allegro non troppo , mis oli eelmisest juba märksa erksam ja äkilisem. Kolmas osa, Allegro con grazia, oli eelmistega võrreldes sujuvam ja juba pigem rõõmsama meloodiaga. Neljas osa oli Allegro molto vivace ja viies osa Adagio lamentoso, mis oli jälle pigem rusutud ja süngemas meeleolus ning dramaatiliselt. Terve orkester mängis otseloomulikult suurepärases koostöös ning minul jäi seda üle vaid imetleda.
Mul on väga hea meel, et sain jälle ühe maailma tippteosega natukenegi lähedasemaks ja sain seda kuulda, olgugi, et see üsna pikk oli ja et ma tegelikult eelistan rõõmsamaid teoseid kuulata. Vahel aga peabki kuulama midagi erinevat, et jõuda jälle iseenda maitses selgusele. Sain ääretult hea kontserdielamuse võrra rikkamaks .