Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Nii esitab ta rea ettepanekuid kirjaviisi lihtsustamiseks, soovitades: välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; pärisnimed eestipärastada nagu näiteks Kristus (ennem Christus), Jaan (ennem Johannes); jätta ära h pikendusmärgina, nagu näiteks kool pro kohl, siin pro sihn; kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat; jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nagu näiteks ep taha. Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga
Ses raamatus tarvitet tähtsamad keeleuuendused Aavik ü asemel y; 1910 lõpetanud -nud asemel -nd (lugend); Helsingi ülikooli -tud asemel (loet, kirjutet); romaani filoloogi -tatakse, -tati jne. asemel -tetakse, -teti; ning soome -le asemel -lle kõrvalrõhulise silbi järel kolmesilbilisis keele ja sõnus (tuhandelle); kirjanduse -t asemel -nt ainsuse partitiivis, kui genetiivis liitub silp magistrina -me : ase (aseme), -asent, liige (liikme), -liigent, samust sõnust siis ka mitm. genetiivis -nde : liigende. Pääleselle veel muid uuendusi, nagu i-mitmusi, nominatiivseid liitumusi jne. (Raamatukoi) Vaata lisaks Aaviku keelekorralduse põhimõtted Aaviku keelekorralduse põhiprintsiibid 1
Põhjarühm Põhja-Läänemaa murrakud, mille keel on lähedane keskmurde looderühma keelele, aga ka saartele; Noarootsi, Lääne-Nigula, Ridala, Martna, Kullamaa ja Märjamaa murrak; Erijooned: o konsonantühendi püsi sõna algul; o ks-noomenid: katusse, varesse ‘varese’; o NA üldistumine sõnades, nt kurv : kurva; o järgsilbi o, nt kasoma ‘kasvama’; o mitmuse partitiivis diftongita vormid, nt sappuD ‘saapad’, ja si-lõpp, nt talGusi; o keskmurdeline sse-sisseütlev, nt külasse; rootsipärased murrakud: o ä – 3; o ir – är, nt käroma; o õ – ö, nt völG ‘võlg’ ; o objektikäänete kasutus on muutunud: ta oli enese metsa joost ‘ta oli metsa jooksnud’; o tõlkelaenulised fraasid minu eest ‘minu arvates’; Edelarühm Lihula, Karuse, Hanila, Varbla, Mihkli, Tõstamaa ja põhiosa Audru kihelkonnast;
kihelkonda + koolmeister · Johann Gottfried Forselius soovitas : o välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; o pärisnimed eestipärastada : Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes); o jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn; o kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat; o jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha. o Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu o Forseliust võib pidada vana kirjaviisi loojaks · Forseliuse aabits
Neis lausetes on eksistentsiaalsed, possessiivsed, kogemuslikud, seisundi- ja allikat markeerivad tulemuslikud klauslid. Verb jääb lauses enamasti teisele kohale (me oleme noored). Verb jääb lause lõppu mitte subjektiga algavas eitavas lauses (seda ma ei söö). Kui verb on lause alguses, siis see markeerib kõneakti ülesannet, või on tegu minevikule viitava narratiivtekstiga (istun mina eile külas ja joon teed). Eesti keeles on otseobjekt, kaudobjekti pole. Otseobjekt võib olla partitiivis (osaline), genitiivis või nominatiivis (täisobjekt). Mõõteadverbiaalid käituvad objektiga sarnaselt: sama kääne (ta viis last kooli VS ta suusatas 5 kilomeetrit). Ekstratemaatilised muutujad kui välised omajad või välised subjektid on adessiivis. Sel juhul saab omandit eemaldada või mitte, need on kas elutud või mitte. Eesti keele komitatiivi ja instrumentaali suhteid väljendatakse komitatiiviga, mis on Saksa mõju.
Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid: ● välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z ● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat ● olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea ● komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga ● sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap ● käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku
nimetavat käänet – 93 korral. Omastavat käändevormi kasutati 12 korral, alalütlevat 9 korral, alaleütlevat ja kaasaütlevat 8 korral, osastavat 3 korral. Ühel korral esineb sõna ka ilmaütlevas vormis imäldä kujul. Tartu murdes öeldakse ema kohta emä ja imä. Murdekorpus annab ainsuses 91 vastet: nimetavas käändes on 70 vastet. Ülejäänud käänetes esineb sõna pigem üksikutel kordadel: 6 alalütlevas, 3 alaleütlevas, 2 seestütlevas, 7 omastavas. Korra esineb sõna partitiivis ja kaasaütlevas. Murdekorpus mitmuse vasteid ei anna. Setu murdes kasutatakse ema kohta ütlemiseks sõnu imä, emä ja ema. Murdekorpus annab ainsuses 75 vastet: 47 neist on nimetavas, 10 omastavas, 5 alalütlevas ja kaasaütlevas, 4 alaleütlevas, 3 partitiivis. Murdekorpus mitmuse vasteid ei anna. Saarte murdes öeldakse ema kohta emä ja ema. Murdekorpus annab 185 vastet, millest enim on nimetavat käändevormi – 133. Sõna kasutatakse 27 korral omastavas käändes,
sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men. Forselius märkas milliseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisega ja ta tegi paar ettepanekut: · välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z · pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes · jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn · kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat · jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha · komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga Et aabits tuleks odavam, saadeti selle trükipoognad Sangastesse köitmiseks. Alguses tegis seda tööd Rõngu pastor, pärast õppis töö ära ka üks koolipoiss. Niipea kui tagavarad lõppesid trükiti neid Riias juurde. Väikese mahu tõttu oli seda lihtne teha. Aabits ise polnud kallis, üks eksemplar maksis ühe valge runstüki
vaatab kuud). Pragmaatilisi funktsioone. Teema (lausega edastatava teate lähteosa: Mees lõhub puid, Talle meeldib lugeda, Tal on raamat, Raamat vedeleb põrandal). Infostruktuur: teema reema, fookus, tuntud tundmatu. MOODUSTAJATE SÜNTAKTILISED FUNKTSIOONID: LAUSELIIKMED Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e
sellele." [---] "Kolmas ettepanek. Soome keele viieteistkümnele käändele ei vasta eesti keeles neljateistkümmet käänet (teisisõnu, eesti keeles ei ole neliteist käänet), vaid mitu kolme erisuguse "käändelise" nähtuse ilmingut: esiteks on kõik kõnealused eesti vormid kas nominatiivi või obliikva "primaarkäändes", teiseks on mõningate vormid puhul obliikva "primaarkäändes" vormid lisaks ka "sekundaarkäändes" (partitiivis, kuues kohakäändes või translatiivis; samamoodi esineb ühes sõnavormis "kahekordset käänet", nt paljudes dagestani keeltes) ning kolmandaks on mõningate kõnealuste vormide puhul obliikva "primaarkäändes" sõnadele kliitikuna lisandunud postpositsioonid ni, na, ta ja ga." [---] 6 T. Help, Eelistame enda oma. Keel ja Kirjandus 1998, nr 12. 7 4
Eesti keele vanimad käändelõpud on arenenud ilmselt derivatsioonisufiksitest. Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja väliskohakäänete lõpud. Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa. Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil toodi eR-st essiivi na-tunnuse kujul tagasi Separatiivi ta-tunnus on säilinud partitiivis (seda) ja ablatiivi lt-tunnuse ja elatiivi st-tunnuse osana. Akusatiivi m-tunnus muutus läänemeresoome algkeeles n-ks (sõna lõpul *m > n), langedes kokku genitiiviga. Genitiivi tunnus -n kadus II aastatuhandel (sõnalõpulise n-i kadu) Kohakäänete komplekt on endiselt kolmeliikmeline, ehkki kohakäänete sarju on nüüd kaks. Nominatiiv Juba uurali algkeeles oli käändelõputa, samuti teistes soome-ugri keeltes.
partitiiviks, nt kindla/i/d, ide/i/d. Lõpu ees paikneb mitmuse tunnus i, mis moodustab koos tüvevokaaliga diftongi. 2) sid-lõpuline partitiiv, mõnes tüübis on see ainuvõimalik, nt I kk koi-tüübis, suuremal osal pesa-tüüpi sõnadest, nimi-alltüübis, III kk tervikuna (kõne, tubli, lauljanna), VI kk-s rööpvormina peaaegu kõikides sõnades. 3) lõputa osastav e tüvemitmus (tunnuseks on e, i, u). Tüvemitmus on enamiku sõnade puhul reaalselt võimalik vaid partitiivis, muudes vormides on selle kasutamine enamasti stilistiliselt markeeritud. Erilise markeeringuta on tüvemitmuse vormid vaid ik-liitelistel sõnadel, nt õnneliké/l, asuniké/le, politseiniké/lt. i-mitmuse tunnus on neis vormides sulanud kokku tüvevokaaliga. Osal pesa-tüübi sõnadest esineb tüvemitmus rööpvormina, V kk oluline-tüübis on see ainuvõimalik (nt õpilasí, kirjutusí, teisí, naisí), VI
annaabi.ee 
