Kuigi osa allikate puhul on kehtima hakkamiseks vajalikud teatavad formaalsed toimingud, ei tähenda see õigusallika teket, vaid konkreetsest instrumendist õiguste ja kohustuste teket. Kehtivusulatuse alusel liigitatakse rahvusvahelise õiguse allikad üldisteks allikateks e universaalseteks ja partikulaarseteks allikateks e regionaalseteks. Esimesed on tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat osa rahvusvahelise õiguse subjektidest. Partikulaarsed allikad on aga rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku. Tähtsuse alusel võib rahvusvahelise õiguse allikaid liigitada põhiallikateks ja lisaallikateks. Põhiallikateks loetakse tavasid ja lepinguid. Lisaallikad on õiguse üldpõhimõtted, rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteaduslik arvamus. (Hannes Vallikivi 2010) Rahvusvahelised tavad
Maa elektrilised ja magnetilised väljad Need on madal- ja kõrgsagedusväljad, püsiväljad. Maa magnetvälja tugevus Kesk- Euroopas on umbes 32 A/m või 40 mT. Atmosfääri väljatugevus on 100- 500 V/m, äikese korral aga võib tõusta kuni 20 kV/m ja rohkemgi. Geoloogilised kiirgused Selle põhjustavad maagid, veesooned, murrangud, maalõhed jm. Radioaktiivsete ainete ja nende laguproduktide poolt tekitatud kiirgused. Kosmilised elektromagnetilised lained Päikeselt kiirguvad partikulaarsed osakesed, elektromagnetväli ja muud kosmilised kiirgused nagu aatomituumad, ionisatsioon, polaarvalgus. Oluline mõju on ka päikesetuulel. Kosmiliste korpuskulaarosakeste poolt tekitatud kiirgused prootonid, elektronid, ioonid ja neutronid. Ioniseeriv kiirgus röntkenkiired, ultraviolettkiired Geostatsionaarne väli on erinevate väljade ja kiirguste koosmõju tulemus, põhjustades inimestel füsioloogilisi, psüühilisi ja vaimseid kõrvalekaldeid
abistavaid õigusnormide määratlemisel Loetelust pole ammendav, puuduvad nt riikide ühepoolsed aktid ja rahv.-vah. organisatsioonide nii siduvad kui ka mittesiduvad otsused jms. Kehtivusulatuse alused jagatakse rahv.-vah. õiguse allikad: üldised allikad tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte, partikulaarsed allikad rahv.-vah. lepingud ja rahv.-vah. organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase; alaliigiks on regionaalsed allikad. Tähtuse alusel jagunevad need: põhiallikad tavad ja lepingud, lisaallikad õiguse üldpõhimõtted (vahel peetakse ka põhiallikaks), rahv.-vah. organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteadlaste arvamus. Rahvusvahelised tavad Rahvusvaheline tava koosneb kahest elemendist:
abistavaid õigusnormide määratlemisel Loetelust pole ammendav, puuduvad nt riikide ühepoolsed aktid ja rahv.-vah. organisatsioonide nii siduvad kui ka mittesiduvad otsused jms. Kehtivusulatuse alusel jagatakse rahv.-vah. õiguse allikad: 9 üldised allikad – tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte, partikulaarsed allikad – rahv.-vah. lepingud ja rahv.-vah. organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad. Tähtuse alusel jagunevad need: põhiallikad – tavad ja lepingud, lisaallikad – õiguse üldpõhimõtted (vahel peetakse ka põhiallikaks), rahv.-vah. organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteadlaste arvamus. § 2. Rahvusvahelised tavad Rahvusvaheline tava koosneb kahest elemendist:
saavutamiseks. III Allikate liigitus (3) ja hierarhia (5 allikat punases) Allikas jagun formaalseteks ja materiaalseteks. I täh vormi, milles esinevaid norme tuleb lugeda õigusnormideks, sest need omandavad õigusjõu tänu avaldamisele teat vormis. II on allikas, milles õigusnorm tegelikult väljendub. Kehtivuse alusel: Üldised allikad: tavad ja õiguse üldpm-d, mis seovad valdavat enamust rv õ-se subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte. Partikulaarsed a: rv-sed lepingud ja rv-ste organisats otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks regionaalsed allikad (elemendid on piirat teat geograafilise ala või konkreetsete riikidega). Tähtsuse alusel: Põhiallikad: tavad ja lepingud. Lisaa: õ-se üldpm-d, rv organisats otsused, kohtuotsused, õigusteaduslik arvamus. Rv-sed tavad
abistavaid allikaid õigusnormide määratlemisel, pidades seejuures silmas artikli 59 sätteid. Toodud loetelu ei ole ammendav, kuna ei hõlma näiteks riikide ühepoolseid akte ja rahvusvaheliste organisatsioonide nii siduvaid kui mittesiduvaid otsuseid. Kehtivuse alusel liigitatakse aga rahvusvahelise õiguse allikad: a) Üldised allikad tavad ja õiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte. B) Partikulaarsed allikad rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad. Tähtsuse alusel võib rahvusvahelise õiguse allikad liigitada: Põhiallikateks tavad ja lepingud; Lisaallikateks õiguse üldpõhimõtted, rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteaduslik arvamus. RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SUBJEKTID
ja argumenteeriva struktuuriga. Sageli on väidetud, et kuni pole avastatud ühtegi normina toimivat „maitseseadust”, on põhjendatud kriitika võimatu või et normid on kunstiteostele põhimõtteliselt rakendamatud. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Kuigi partikularismi järgi pole põhjendamine illusoorne, ei saa põhjenditest välja võluda üle kogu kunsti kehtivaid printsiipe – põhjendid on n-ö partikulaarsed, kehtides ainult ühe konkreetse teose puhul. Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Probleemid: – unikaalsuskaalutlus – iga inimene on ka unikaalne, kuid see ei takista vaprust iga inimese puhul vooruseks pidamaks.
Universaalsed ehk üldomased (kõikides ühiskondades olemas): - Keel: nt abstraktsioonid, sümbolid, terminid värvi, aja kohta, tabusõnad jne. - Ühiskond: nt pere või leibkonna olemasolu, pärimisreeglid, kinkimiskombed, häbitunne jne. - Kombed: matmiskombed, mäng, siirderiitused, usk jne. - Tehnoloogia: tule kasutamine, potid, relvad, söögivalmistamine. Generaalsed ehk levinud: - Abielu - Hierarhia - Usk hauatagusesse ellu - Jne Partikulaarsed ehk spetsiifilised, konkreetsed, iseloomulikud ainult sellele ühiskonnale või rühmale. Kultuur on õpitud, omandatud kultuuris üles kasvamise käigus (perekonnas, koolis, laiemas ühiskonnas). Kultuur on otseselt õpetatud (aitäh ütlemine, võõrastega mitte kaasa minemine). Kultuur on elamist normeeriv (hoiatussildid, nt ei tohi ujuda, palume mitte joosta jne). - Individuaalne situatiivne õppimine ehk indiviidi isiklikust kogemustest õppimine.
vaba inimene) varastamine on igati kiiduväärt tegu, kuid ei ole midagi loomuvastasemat kui varastamine nende endi sootsiumi liikmelt. Selgitame, et üldhumanistlikke väärtusi kandvale moraalinormide kompleksile (õiglus; õilsus; headus) vastandub partikulaarseid taotlusi kandev egotsentrism (egoism, immoralism, hundimoraal). Ühiskonnakesksed üldhumanistlikke väärtusi kandvad moraalinormid ning partikulaarsed moraalinormid on ühe ja sama üldisema nähtuse (moraalinormide) kaks vastandlikku komponenti. Nad võivad ideaaljuhul esineda lahus, aga praktikas tavaliselt põimuvad mingis vahekorras. Tihti kasutatakse mõistet kaksikmoraal, millega tavaliselt tähistatakse sõna ja teo lahkuminekut. Selline lahkuminek võibki olla positiivse ning negatiivse moraali põimumise peegeldus. Juristil tuleb veel tähele panna, et partikulaarsed moraalinormid (negatiivne moraal) on
sidemed ja kus grupisisesed normid on täienduseks universaalsetele normidele; näiteks perekonna sees tekkinud normid, töökollektiivi sees kujunenud normid; enamik ühiskondlikest suhetest jäävad liiga nõrgaks, et spetsiaalsed normid saaks tekkida ja seepärast on ühiskonnas enamus normidest universaalse iseloomuga), universaalsed ehk generaalsed normid (kohustuslikud ja arusaadavad kõigile ühiskonnaliikmetele; baseeruvad võrdõiguslikkusel), partikulaarsed normid (adresseeritud kindlatele õigussubjektidele; näiteks lastele; baseeruvad ebavõrdsusel). Erinevates sotsiaalsetes gruppides on oma normid ja selle põhjuseks on erinevad rollid, mida inimesed gruppides täidavad. Sotsiaalne grupp on inimeste ühendus, mille liikmed on püsivalt seotud mingil viisil, kusjuures nad ise on sellest seosest teadlikud. Sotsiaalsete gruppide liigid: · Primaarsed grupid väikesed inimühendused, mille liikmete vahel eksisteerivad
Rahvusvahelise õiguse allikad jagunevad: Formaalseteks - tähendavad vormi, milles esinevaid norme tuleb lugeda õigusnormideks . Materiaalsed - milles õigusnorm tegelikult väljendub. Kehtivusulatuse alusel liigitatakse rahvusvahelise õiguse allikaid: üldised allikad - tavad jaõiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad kõiki subjekte; partikulaarsed allikad - rahvusvahelised lepingud ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte, kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed allikad. Tähtsuse alusel võib rahvusvahelisi õiguse allikaid liigitada: põhiallikad - tavad ja lepingud; lisaallikateks - õiguse üldpõhimõtted (rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused, õigusteaduslik arvamus) 101. Rahvusvahelise õiguse subjektid
annaabi.ee 
