suhtes. Nõnda kartsid kreeklased alati Kaose tagasitulekut ning lootsid jumalike jõudude abile, mis pidi Kaose jõude vaos hoidma. Algkaosest tekkis Ge ehk Gaia (Maa) ja samuti Tartaros (allmaailm) ja Eros (armastus). Sama ürgsed Kaose lapsed olid aga Pimedus ja ö. Gaia oli kreeklaste silmis ammendamatu jõu ja viljakuse läte, eluallikas ja elukandja, kõigi elusolendite sünnitaja ja toitja ning ürgjumalanna, kellest on sündinud kõik maa peal. Gaiast on sündinud partenogeneetiliselt ehk ilma meheliku sekkumiseta Uranos (Taevas), Pontos (Meri) ja Oroi (Mäed). Uranos oli Gaia esmasündinu ja temast suurem. Pärast Uranose sündi haarasid Gaiat taas tuhud. Tema valu oli talumatu, tohutu võitlus ja rappumine käis sügaval Maaema sisemuses. Seejärel hakkasid maapinnale kerkima tohutud hiiglased - hirmuäratavad Mäed (Oroi). Gaia ei hakanudki neid lapsi armastama, sest nad olid sündimisel talle suuri kannatusi valmistanud.
Gaia oli kreeklaste silmis ammendamatu jõu ja viljakuse läte, eluallikas ja elukandja, kõigi elusolendite sünnitaja ja toitja ning ürgjumalanna, kellest on sündinud kõik maa peal. Temas on põimunud nii kreekaeelsed kui kreeklaste müütilised kujutlused. Gaia olevat sündinud Kaosest, universumi tohutust tühjusest. Algmütoloogias öeldakse olevat koos Gaiaga sündinud ka Tartaros ja Eros. Gaiast on sündinud partenogeneetiliselt ehk ilma meheliku sekkumiseta Uranos (Taevas), Pontos (Meri) ja Oroi (Mäed). Uranos oli Gaia esmasündinu ja temast suurem. Uranos ümbritses Gaiat ning hõlmas oma lõpmatu haardega kogu kosmose. Ta oli ääretult ilus, suur ja sügavsinine. Gaia oli oma esimesest pojast niivõrd võlutud, et armus temasse ning heitis Uranose määratu kehaga ühte. Sellest ühendusest sündis hulganisti erinevaid jumalusi. Pärast Uranose sündi haarasid Gaiat taas tuhud
Ta oli ulatuslik, raske ja kõigutamatu ning suutis kanda suurimaid koormaid, taevast ennastki, et mitte nimetada kergemaid, jälle ja haudu, sest hällist hauani oli inimene määratud Gaiale. Kõik inimesed on tema lapsed, tema sünnitab nad ja kui nad surevad, avab Gaia neile süle. Gaia olevat sündinud Kaosest, universumi tohutust tühjusest. Algmütoloogias öeldakse, et koos Gaiaga olevat koos sündinud ka Tartaros ja Eros. Taeva, mägede ja mere sünd Gaiast on sündinud partenogeneetiliselt ehk ilma meheliku sekkumiseta Uranos (Taevas), Pontos (Meri) ja Oroi (Mäed). Uranos oli Gaia esmasündinu ja temast suurem. Uranos ümbritses Gaiat ning hõlmas oma lõpmatu haardega kogu kosmose. Ta oli ääretult ilus, suur ja sügavsinine. Gaia oli oma esimesest pojast niivõrd võlutud, et armus temasse ning heitis Uranose määratu kehaga ühte. Sellest ühendusest sündis hulganisti erinevaid jumalusi. Pärast Uranose sündi haarasid Gaiat taas tuhud
Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm. Erituselunditeks on paar mandibulaarnäärmeid. Vereringesüsteem on avatud. Esineb küll süda, mis paikneb selgmiselt, kuid puuduvad veresooned. Vesikirbud on lahksugulised, sigivad sageli partenogeneetiliselt, seetõttu esinevad isased vähikesed episooditi. Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega. Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise
kuid ka teiste ölümplaste eluase. Järgnevalt tuleb juttu jumalate põlvnemisest ja nedne isikulistest omapäradest. Alustama peaks ikka kõige varasemast olemusest ehk Kaosest. Nimelt on see mõõtmatu ja vormitu tühjus, korraldamatu algseisund, millest on sündinud Nyx (öö), Erebos (pime põhjatus), Eros (armastus) ja Gaia (maa). Gaia ongi kõigi kreeka jumalate esiema. Maajumalanna oli kreeklaste silmis ammendamatu jõu ja viljakuse läte, eluallikas ja elukandja. Temast sündisid partenogeneetiliselt ehk ilma meheliku sekkumiseta Uranos (Taevas), Pontos (Meri) ja Mäestikud. Kuna Gaia oli oma esimesest pojast niivõrd võlutud, et armus temasse ning heitis Uranose määratu kehaga ühte. Sellest ühendusest sündis hulganisti erinevaid jumalusi: titaanid (kuus poega ja kuus tütart), kükloobid ja hekatonheirid. Tuntuimad titaanid olid Kronos (Aeg), Rhea. Okeanos, vennad Prometheus ja Atlas. (joonis 1) Mingil põhjusel Uranos aga vihastas oma laste peale ja heitis nad Tartarosse, mis
ajahetkel pole esineb suht lühiajaliselt optimaalsetes tingimustes); b. Sumbuv ehk regressiivne kasv(pop. arv. pidev langus tugevalt negatiivse mõjuga keskkonnas, vanuselises struktuuris on ülekaalus vanad, surevad isendid) c. stabiilne kasv(isendite arv kõigub, aga teatud kitsas vahemikus) 2. Sugude suhe tavaliselt jääb vahemikku 1:1, kuid on erandeid a. Partenogeneetiliselt paljunevad liigid b. Polügaamsed liigid c. Uue põlvkonna suguküpsuse saabumine 3. Vanuseline struktuur a. Suguküpsuseelsed isendid b. Suguküpsed isendid c. Teatud juhtudel ka vananenud isendid, nt. Taime kooslus =puistu, kus domineerivad eakad isendid 4. Evolutsioneerumine populatsioon ongi kõige väiksem elementaarüksus, milles toimuvad evolutsiooniprotsessid 5
161. Keriloomade tähtsus: 1 reostunud veekogude puhastajad 2tähtis lüli toiduahelas toiduks vähkidele ja kalamaimudele (Prantsusmaal keriloomade kasvandused) 162. Keriloomad on oma nime saanud peas kerielund ripsmetega keerlev "ratas" 163. Keriloomad on a) lahksugulised -ÕIGE; b) hermafrodiitsed . 164. Keriloomad on kõige väiksemad hulkraksed loomad a) õige -õige b) vale . 165. Ainult partenogeneetiliselt sigivad keriloomadest isased 166. Seedesüsteem a) esineb ainult keriloomade isasloomadel ; b) esineb ainult keriloomade emasloomadel ; c) esineb keriloomade mõlemal sool -ÕIGE ; d) keriloomadel puudub . 167. Ujuvatel keriloomadel katab keha ogaline rüü EHK PANTSER 168. Keriloomadel eristatakse pead, kus paiknevad silmtäpid a) õige -ÕIGE; b) vale. 169. Keriloomadel on olemas süda a) õige; b) vale .-ÕIGE 170
161. Keriloomade tähtsus: 1 reostunud veekogude puhastajad 2tähtis lüli toiduahelas toiduks vähkidele ja kalamaimudele (Prantsusmaal keriloomade kasvandused) 162. Keriloomad on oma nime saanud peas kerielund ripsmetega keerlev "ratas" 163. Keriloomad on a) lahksugulised -ÕIGE; b) hermafrodiitsed . 164. Keriloomad on kõige väiksemad hulkraksed loomad a) õige -õige b) vale . 165. Ainult partenogeneetiliselt sigivad keriloomadest isased 166. Seedesüsteem a) esineb ainult keriloomade isasloomadel ; b) esineb ainult keriloomade emasloomadel ; c) esineb keriloomade mõlemal sool -ÕIGE ; d) keriloomadel puudub . 167. Ujuvatel keriloomadel katab keha ogaline rüü EHK PANTSER 168. Keriloomadel eristatakse pead, kus paiknevad silmtäpid a) õige -ÕIGE; b) vale. 169. Keriloomadel on olemas süda a) õige; b) vale .-ÕIGE 170
a. diploidse organismi saame juhul, kui areng algab diploidse munarakuga ja läbib ühe meiootilise jagunemise. Nt. teatud kõrbesisalikud. b. Pseudoviljastumine ühinevad 2 munarakku. Nt. osadel putukaliikidel. 2) Sugu tekivad tavaliselt naissoost organismid (nt. kogu liik eksisteerib emastena), erandjuhtudel isased näiteks mesilastel. 3) Järjepidevus a. On liike, mis paljunevad ainult partenogeneetiliselt (nt. emased kõrbesisalikud) b. Tavaline paljunemine vaheldub partenogenees (mesilased, lehetäid) 4) Loomulik/kunstlik partenogenees võib olla loomulik (mesilased) või kunstiline (siidiliblikatel ja teatud kalkunitõudel) Partenogeneesi tähtsus 1) levinud paljunemisviis, kus esineb hõre asustatus ja kus teise soopoolega kohtumine on raskendatud. Nt. kõrbed, Antarktika.
lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm. Erituselunditeks on paar mandibulaarnäärmeid. Vereringesüsteem on avatud. Esineb küll süda, mis paikneb selgmiselt, kuid puuduvad veresooned. Vesikirbud on lahksugulised, sigivad sageli partenogeneetiliselt, seetõttu esinevad isased vähikesed episooditi. Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega.Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste
muutunud sõltumatult paljunevateks iseseisvateks taksoniteks Polüploidiseerumine – toimub kromosoomiarvu muutumine, kordistumine autopolüploidid allopolüploidid 30-70% tänapäevastest taimeliikidest arvatakse olevat polüploidid 6. Ühevanemalised liigid, apomiksis Ühevanemalised liigid Uniparentaalsetel liikidel jääb ära geneetilise informatsiooni vahetus isendite vahel. Isendid paljunevad vegetatiivselt, partenogeneetiliselt, apomiktselt või iseviljastumise teel. Lisaks pärilikele mutatsioonidele tekivad neil üksteisest üha enam erinevad kloonid, mis loodusliku valiku toimel moodustavad üksteisest rohkem või vähem erinevaid mikroliike. Apomiksis - Fertiilsete seemnete moodustumine ilma viljastamiseta. 75 % teadaolevatest apomiktidest kuulub sugukondadesse: 1. kõrrelised 2. korvõielised 3. roosõielised 7. Ühe-, kahe- ja kolmekojalised taimed Monoöötsiline e
geenisegmendist b. Kerge ahela kapageenide assambleerimine kolmest geenisegmendist c. Raske ahela geenide assambleerimine neljast geenisegmendist d. Varieeruvad ühendamissaidid 2. Geneetiline kontroll 10.PPT 1. Areng ja arenguprogramm individuaalne areng (ingl. Development)- Bioloogiliste süsteemide järkjärgulised komplekssuse progresseeruvad muutused vegetatiivselt, partenogeneetiliselt ja suguliselt sigivatel organismidel. Viimastel esineb viljastatud munarakust (sügoot) täiskasvanud organismi moodustumise protsess (embrüogenees ja ontogenees). Vt. geenide ajaline regulatsioon. arenguprogramm (ingl. Developmental programme)- Geneetiline programm organismi arenguks. Realiseerub arenguahelate kaudu, mille komponendid on fenotüübi määramisel põhjuslikult järjestatud. 2. Emaefekti geenid emaefekti geen (ingl
Lk. 41,45 Hõimkond: Keriloomad (Rotifera, ka Rotatoria) Mikroskoopilised hulkraksed organismid (kuni 3 mm), rakkude arv kehas elu jooksul ei muutu; koed osaliselt süntsütiaalsed Kehas eristub pea, kere ja jalg Keha katab sageli paks kitiinjas kest e pantser. Keha eesmises otsas asub keriaparaat. Esineb keerulise ehitusega seedesüsteem, mille keskne osa on mälumik e mastaks. Ringe- ja hingamiselundkond puuduvad. Lahksugulised, esineb suguline dimorfism. Sigivad valdavalt partenogeneetiliselt. Oluline lüli veeökosüsteemis. Liikide arv: 209 Kirjandus: ? Praegu uurib neid bioloogiadoktor Taavi Virro Hõimkond: Rõngussid Annelida Keha koosneb lülidest, lülistus väliselt mõnikord mittenähtav. Esineb prostoomium ja pügiidium. Kehaõõnsus täidetud vedelikuga ning on vaheseintega suuremal või vähemal määral jaotunud kambriteks. Keha on enamasti varustatud suurema või vähema hulga harjastega. Nahklihasmõik väga hästi arenenud. Närvisüsteem on nöörredel tüüpi.
ritsikad) ja ümarussidel (nt Chaenorhabditis elegans) on oluline X- kromosoomide arv (X0 isane vs XX emane või C. elegans’i puhul hermafrodiit). Lindudel, osal roomajatel (nt maod) ja liblikatel on kahte Z- sugukromosoomi omav embrüo isane ja WZ-kombinatsiooni omav emane. Putukatel (nt liblikalistel) esineb lisaks klassikalisele WZ/ZZ-süsteemile mitmesuguseid variatsioone (Z/ZZ; WZ1Z2/Z1Z1Z2Z2; W1W2Z/ZZ). Komodovaraanipugul on isased ZZ ja emase ZW. Teatud juhtudel on võimeline partenogeneetiliselt sigima (Z kromosoomiga monad = ZZ, W kromosoomiga munad = WW, areng peatub). Haploidsed munad viljastatakse polaarkeha poolt või toimub kromosoomi duplikatsioon (võimalik ka, et meioosis jäetakse üks etapp ära.) Mitmetel loomadel on soo determinatsioon seotud ka haplodiploidsusega: haploidsetest viljastamata munadest arenevad partenogeneetiliselt (neitsisigimine) isased ja viljastatud
röövloomad. Näited: Bipalium kewense, Temnocephalidae (vähkidel nugiv sugukond), Convolutriloba longifissura 2.) ainupõlvsed: Parasiidid, peamiselt kaladel, eriti nonde lõpustel. Hermafrodiidid. Ripsmeline vastne. Peremeeste vahetust pole. Näiteid: Dactylogyrus sphyrna karplastel, Diplozoon paradoxum karplastel 3.) imiussid: Parasiidid, põlvkondade ja peremeeste vahetusega. Lõpp-peremees on selgroogne, vaheperemees enamasti limune. Mitu vastsejärku, osa neist sigivad partenogeneetiliselt. Näited: Maksakaan (Fasciola hepatica), Diplostomum clavatum, Tetracotyle percae- fluviatilis. 4.) paelussid: Parasiidid, enamasti põlvkondade ja peremehe vahetusega (vaheldumisi selgroogsete sooles ja mõnes selgrootus; vahel mitu vaheperemeest). Näited: nookpaeluss (Taenia solium), nudipaeluss (Taenia saginatus), laiuss (Diphyllobothrium latum). 19. Magevee ripsusside (Turbellaria) ja kärssusside (Nemertea) ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid
Liigi praktiline standard on mingis rühmas (perekonnas või sugukonnas) liikide eristamiseks kasutusel olevate tunnuste loetelu ja varieeruvuse kirjeldus. 5. Liikide tekkimine Liigiteke on evolutsiooniline protsess, mille käigus moodustuvad uued liigid. Liigid tekivad, muutuvad ja kaovad, liikidel on ajalugu. 6. Ühevanemalised liigid, apomiksis Ühevanemalised liigid Uniparentaalsetel liikidel jääb ära geneetilise informatsiooni vahetus isendite vahel. Isendid paljunevad vegetatiivselt, partenogeneetiliselt, apomiktselt või iseviljastumise teel. Lisaks pärilikele mutatsioonidele tekivad neil üksteisest üha enam erinevad kloonid, mis loodusliku valiku toimel moodustavad üksteisest rohkem või vähem erinevaid mikroliike. Agaamsed kompleksid – apomiktsed mikroliigid, neile lähedased seksuaalsed liigid, hübriidid ja mikroliigid, mis on kord seksuaalsed, kord apomiktsed. Apomiksis Fertiilsete seemnete moodustumine ilma viljastamiseta. 7. Ühe, kaheja kolmekojalised taimed
37 Ühiselulisetel putukatel esineb soo määramine ploidsusega. Emane saab reguleerida, kas ta muneb viljastatud või viljastamata munad. Partenogeneesi bioloogiline tähtsus. Levinud äärmuslikes tingimustes elavatel liikidel, kus asustus on hõre ja vastassoost paretneriga kohtumise tõenäosus väike. Võimaldab soodlsatel eluperioodidel isendite arvukuse väga kiire kasv (lehetäid). Koolis peab ütlema! Imetajad sh inimene partenogeneetiliselt ei paljune. Partenogeneesi erijuthumiks on günogenees (organismi areng toimub munaraku gen. info baasil, aga viljastumise aktiveerib reageerimine mõne teise liigi spermiga (hõbekoger, isaseid ca 5%). Tõeline suguline paljunemine. Tabel 4. Spermatogeneesi ja ovogeneesi võrdlemine inimese näitel Spermatogenees Oogenees Toimumiskoht Munandite väänilised munasarjad seemnetorud
annaabi.ee 
