kogu Nõukogude Liisdus. Taga-Kaukaasias prrti teda kõige ustavamaks Stalini kaukaaslastest pooldajaist. Moskvas sai temast aga üks neid juhte, kelle portreedega käisid töötajad demonstratsioonidel ja kelle nime kandsid kolhoosid ja kaevandused, tänavad ja partisanisalgad. Iseäranis muljetavaldav oli Beria kultus Gruusias. Ja seal oli ka põhjust Lavrenti Pavlovitsi armastada, sest Gruusia ja Taga-Kaukaasia parteiorganisatsioonide juhina tegi ta palju piirkonna ja eeskätt oma vabariigi arendamise heaks. Kasutades ära Stalini soosingut, kes polnud ükskõikne grusniidest kaasmaalaste suhtes, õnnestus Berial vähendada põllumajanduskaupadeplaanitarneid ning vastupidi, saada rohkem fonde, kindlustamaks Gruusia elanikke esmatarbekaupadega.LK7 37.aastale eelnenud repressioonide osas oleks nagu Lavrenti ammu enne ''suurt puhastust'' saatnud laiali Gruusia, eeskätt aga Abhaasia partei- ja majandusktiivi
kuuleka, vähenõudliku tööjõu koolitajat. Hariduselu juhtnöörid esitas NLKP oma kongressidel ja pleenumitel, millele järgnesid üleliidulised ja nende alusel vabariiklikud haridusseadused ja määrused. EKP, mille ülesanne oli organiseerida NLKP otsuste täitmist Eesti NSV-s, juhtis kogu kultuuri, s.h. haridust ja teadust oma vastavate osakondade, samuti riiklike haridusorganite ja õppeasutuste parteiorganisatsioonide kaudu. Osa koole ja kõrgkoole viidi otse üleliidulisse alluvusse. Seega ei saa rääkida kogu Eesti NSV haridussüsteemi kohalikust juhtimisest. Kuid selleski osas, kus kohalikku juhtimist lubati, oli see alati subordineeritud üleliidulistele partei- ja valitsusorganitele. NSV Liidu haridusorganid juhtisid kogu Eesti NSV haridust nende süsteemi kuulunud Eesti NSV ministeeriumide ja keskasutuste kaudu või vahetult, samuti kontrollisid nad kogu haridussüsteemi
päevakavad ja otsused. Aastakümnevahetusel toimunud võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes ajutiste poliitiliste liitudega oma potentsiaalsed konkurendid kõrvaldas (Lev Trotski, Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin). VK(b)P KK Organiseerimisbüroo tegi otsuseid NSV Liidu kõrgemate parteiliste ja rahvamajanduse juhtkaadrite nomenklatuuri ametikohtadele ametissemääramise kohta. Kõrgemasse nomenklatuuri kuuluvad ametnikud ja parteiorganisatsioonide liidrid oli ka traditsiooniliselt kommunistliku partei kongresside saadikud, mis kindlustas J. Stalinile nende toetuse kongressidel. Hilisemal ajalookujutuse muutmisel pööras Stalin ka hiljem suurt tähelepanu, lastes kommunistliku partei ametlikus ajaloos "ÜK(b)P ajaloo lühikursus" kujutada sündmusi talle vajalikul viisil sõltumata tegelikult toimunust. Levinud oli dokumentide hilisem muutmine, sealhulgas isegi fotode retuseerimine,
Liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsusjuhil (Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944- 1951 Arnold Veimer. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium - ei omanud reaalset võimu. Presiidiumi esimeheks oli 1940.
(EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks,
moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond 4 kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks, septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär.
Partei ei saa käske üleriigiliselt Demokraatlikult Parteilt ja samuti ta ei jaga käske kohaliku tasandi parteile. Iga parteiorganisatsioon on suurelt jaolt autonoomne ja võib tegutseda, kuidas soovib. Sellet hoolimata jagavad parteiorganisatsioonid kõikidel tasanditel oma panust partei edus ja teevad koostööd, et partei kandidaadid valitaks ametisse ning et ehitada üles lojaalset valijate toetust. (Patterson, 2013, p. 206). Kaks üleriigilist parteid kujutavad endast osariigi parteiorganisatsioonide lõtva konföderatsiooni ning viimased on omakorda linnade ja maakondade parteiorganisatsioonide lõtv konföderatsioon. (Gitelson jt, 1996, lk. 135). Seega on parteid detsentraliseeritud, mis tähendab, et otsustamisõigus on hajutatud. Kogu süsteemi ei kontrolli ükski isik ega organisatsioon. Kõik osariikide ning enamik kohalikke parteiorganisatsioone tegutsevad üsna iseseisvalt. Üldiselt määrab osariik oma parteide
Parteiliigetel oli madal haridustase. EK(b)Pd juhtis põhimõtteliselt 1941. aastast Nikolai Karotamm, aga ametlikult alles 1944. aasta sügisest. *1925 astus Karotamm Hollandis kommunistlikku parteisse, 1926 läks NSVL ja jäi sinna elama. 1940 juunis suunati ta Eestisse ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks ning septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär. *Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika toetajateks kohalikud parteikomiteed ja tihenev parteiorganisatsioonide võrk. *ENSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest, siis ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. *ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli 1940-1951 ,,juunikommunist" Arnold Veimer. *Natuke aega püsis eestis oma sõjavägi Eesti Laskurkorpus. *Liiduvabariigi kõrgeim seadusandlik võimuorgan oli ENSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga, mis ei omanud reaalset võimu. Uus ülemnõukogu koosseis valiti 1947 veebruaris. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940
kokku puutunud Nõukogude ühiskonna repressiivmeetoditega, ei võetud keeldu kuigi tõsiselt. Haudade korrastamisega tegeldi endiselt edasi, kuid aega jäi aina vähemaks, suure osa ajast neelasid jagelemised võimuesindajatega ja agitatsioon tuttavate seas, aega nõudis ka kolme poisi omavaheline pidev suhtlemine ning plaanide mõtlemine juhuks, kui osad neist peaks arreteeritama.10 Noori hirmutati ja püüti ära osta. Partei rajoonkomitee informeeris tekkinud olukorrast Võru linna parteiorganisatsioonide ning asutuste, ettevõtete, koolide juhte. Töökollektiivides alustati 21. oktoobri miitingu vastast propagandat. Inimestele ''pandi südamele'' kalmistule mitte minna. Kohalike noorkommunistide peamees Jaak Kärson külastas isiklikult kalmistut, kus noored töötasid ja tutvustas neile plaane noorte vabaaja sisustamise võimaluste parandamisest Võru linnas. Rääkides lausa summadest, mis selleks eraldatud olevat, videomakkidest ja noortemajast
partei peasekretäriks (oma nn. testamendis on Lenin pidanud Stalinit liiga brutaalseks ja läbi peasekretäri positsiooni liiga suurt võimu taotlevaks meheks). Lenini haigus tõi kaasa Stalini, Kamenevi ja Zinovjevi liidu Trotski vastu, eesmärgiga vältida viimase tõusmist partei ja seega kogu NSV Liidu juhiks. Samal ajal Lenini suhted Staliniga halvenesid järsult. Stalin partei peasekretärina oli koondanud enda kätte võimu otsustada kohalike parteiorganisatsioonide juhtide sobivuse üle ja seega ka mõjutada parteikongressile saadetavate delegaatide valikuid. Stalini-Kamenevi-Zinovjevi liit võimaldas neil tasapisi tõrjuda juhtivatelt kohtadelt Trotski pooldajaid, näiteks vabastati juulis 1923 Ukraina 11 Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohalt Trotski sõber Kristian Rakovski (1873-1941).
üles kerkinud probleemi. Peale igat aruannet ei rakendunud organisatsioonilised tegevused, osad inimesed pandi lihtsalt vastavasse kausta, võeti probleeme teadmiseks ja arutati parteijuhiga läbi (lahendus rahumeelne). Vajaduse korral oli võimalik kriitikale tuginedes vajalikke meetmeid kasutada. Liiduvabariigi juhtkonna „eneseanalüüs“ – Olulisimaks eneseanalüüsiks oli iga-aastane tegevuse aruanne Moskvale. Tegu oli sisulise aruandega parteiorganisatsioonide aasta tegevuse kohta. Need ei olnud formaalsed, vaid Moskva lasi liiduvabariigi juhtkonnal esitada oma nägemuse. Seda arutati Keskkomitees ja kui I versioon aruandest ei olnud nende arvates sobilik, tuli parteijuhil ja tema meeskonnal sellega edasi tegeleda (tihti eelnes lõppvariandile 2-3 mustandvarianti). See oli Moskva jaoks ka dokument, mida oli vajadusel võimalik edukalt liiduvabariigi parteijuhi vastu ära kasutada.
annaabi.ee 
