Pariisi seltskonnaelu iseloomustus (0)

Pariisi seltskonnaelu iseloomustus
Pariisi seltkonnaelu oli väga kirju ja draamarohke. Pariisi seltskonnaelust saab hea ettekujutuse lugedes Honore de Balzaci teosest Isa Goriot . Selles teoses on kirjeldatud Pariisi seltskonnaelu telgitaguseid, probleeme ja põhimõtteid.
Pariisi seltskonnaelus oli üheks suureks probleemiks väimehedraama. See oli selle aja igapäeva ühiskonnas tõeliseks traagikaks. Balzaci teoses tuleb see probleem esile läbi selle, kuidas peategelase isa gorioti tütred hakkavad isa kohtlema kui viimset kerjust. Seda sellepärast, et mõlemad tütarde väimehed ei salli isa ja tahavad temast lahti saada. Mõlemad tütred tahavad enda meestele meelejärgi olla ja suhtlevad isaga salaja . Kuigi nende isa oli kõik selleks teinud ja andud et tütred saaksid parima elu, ta toetas neid rahaliselt ja lausa jumaldas enda tütreid. „ Kakskümend aastat oli ta kinkinud südamesoojust ja armastust, oma varanduse kinkis ta ära ainsa päevaga. Kui sidrun oli viimseni välja pigistatud viskasid tütred koore rentslisse“. Järelikult oli iseloomulik Pariisi seltkonnaelule see, et enamus olid enda heaolul väljas ja ei hoolinud isegi enda kõige lähedamatest inimestest, vaid kasutasid neid ära.
Balzaci teose põhjal saab järeldada ka seda, et Väga oluline oli ühiskonna seisus, mida noorem , rikkam ja elegantsem inimene oli, seda kõrgemaloli tema staatus . Lihtinimene ei saanud enne kõrgseltskonda kui oli mõne teise aristrokraadi tiiva alla saanud, siis alles võeti ta vastu seltskonda. Selleks et pürgida tippu oli vaja olla külma südamega ning halastamatu. Kõik oli võlts, kõike mis oli tõeline nagu näiteks armastus kellegi vastu seda tuli varjata , sest seda peeti nõrkuseks. Teoses on öeldud nii: „ Kui teil aga peaks tekkima tõeline tunne kellegi vastu, siis varjake seda nagu kallist vara , ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete kadunud“. Ainult seltskonda põlates jäädi seltskonnas ellu.
Samuti oli Pariisi seltskonnas rivaaltsemist , kõik võistlesid omavahel. Oluline ei olnudki isegi sugulus , sest Balzaci raamatus on õed üksteist maha salganud, kuna üks võeti mehe seisuse tõttu seltskonda vastu, aga teine õde mitte. „ Neid lahutab kuristik , nad ei pea õde enam õeks, nad salgavad teineteise maha…“. Menu pärast tehti kõike, isegi enda lähisugulast põlati ja kadestati, sest kõik ihkasid ainult kuulsust ja menu. „ Pariisis on menu kõik- on võimu võti“. Kui saavutati menu, siis olid kõik uksed valla ja kõikides seltskondades oodatud. See on ka põhjus , miks kõik seda nii väga soovisid ja olid selle saavutamiseks valmis kõigeks. Pariisi seltskond kujutas endast karja kõlupäid ja kelme.
Oluline tähelepanek Pariisi seltskonnaelust on see, et kõik pidasid jahti seal millegi peale. Jahti peeti mitemesuguste asjade peale: jahiti kaasavara või lihstalt head juhust, kus saaks võimalikul palu välja petta . Jahti peeti kuna: „ seda kes tuleb tagasi pungil jahikotiga tervitatakse suure auavaldusea, ta on heas seltskonnas teretulnud“. Oluliseks ei peetud kuidas inimene rikkaks sai, vaid et rikas oli. Teoses on veel öeldud: „ Kui teiste Euroopa pealinnade kõrk aristrokraatia keeldub alamast soost miljonäre enda hulka võtmast siis Pariis võtab ta avasüli vastu.“ Rikkus tagas ka edu.
Balzac on väga põhaliku ülevaate andud Pariisi seltskonna elust teosega“ isa groiot“. Leian, et teost käsitledes jõudsin järeldusele, et Selle aja Pariisi seltkonna elu oli ülesehitatud valedele ja kui hästi keegi sellega toime tuli.