-testosterooni tõttu on meestel vere hemoglobiini sisaldus 135-170 g/l, kui naistel on 120-135 g/l, samuti on suuremad erütrotsüütide arv ja hematokrit Seede- -peptiid- -endokriinsed, parakriinsed ja hormoonid hormoonid autokriinsed peptiidid -sekretiin -pankreases karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni stimuleerimine -maksas karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni stimuleerimine sapi koostisse
10. Ektoderm Ektodermi derivaadid Kesknärvisüsteemi varajane areng (induktsioon, neuraaltoru teke ja selle anterio- posterioorne ja dorso -ventraalne polariseerumine) Kust pärinevad kesknärvisüsteemi rakud (kas tekivad kindlates piirkondades, kus? kuidas jõuavad kesknärvisüsteemi rakud oma lõppasukohta?) Neuronite arvu regulatsioonitasemed (lateraalne inhibitsioon neuroepiteelis, rakutsükli pikkus, sihtmärkrakult tulevad signaalid, parakriinsed faktorid gliia ja neuronite kehadest, teistelt neuronitelt tulevad neuraalsed signaalid) Ektodermaalsed plakoodid Neuraalhari, selle liigendus ja saatus Mida kujutab endast perifeerne närvisüsteem ja millised arengulised struktuurid annavad sellele aluse Mis struktuur annab aluse sisekõrvale ja selle ganglionile? (sh ganglioni mõiste) Silma areng (induktsioonid, võrkkesta ja läätse päritolu) 11. Metamorfoos, regeneratsioon, vananemine
sünteesinud raku siseselt. Kõik hormoonid ei teki sisenõrenäärmetes. Ka teistest kudedes on rakkusid, mis sünteesivad hormoonide funktsioone täitvaid aineid. Neid nimetatakse koehormoonideks. (nt gastriin, sekretiin) Vastavalt tegevusraadiusele saab hormoone klassiitseerida järgnevalt: Endokriinsed hormoonid – produtseeritakse sisenõrenäärmetes, läbivad vereringes pikki vahemaid ja mõjutavad ka kaugel paiknevaid rakke. Parakriinsed hormoonid – eemalduvad tekkekohast vähe, toimivad naabruses olevate rakkude suhtes. Autokriinsed hormoonid – toimivad peamiselt samas rakus, kus nad on sünteesitud. Hormoonide keemiline struktuur. Hormoonid võivad olla peptiidid ja valgud (nt insuliin, glükagoon, kasvuhormoon), aminohappe türosiini derivaadid (katehhoolamiinid – epinefriin (adrenaliin) ja noradrenaliin; türoksiin ja
(rakud migreeruvad neuraaltorust väljapoole) · Neuronite arvu regulatsioonitasemed - lateraalne inhibitsioon neuroepiteelis - kõrvutiolevad rakud ei arene reeglina sama tüüpi rakuks. Kui üks rakk areneb neuroni suunas, siis tema kõrval olev rakk areneb tugirakuks - rakutsükli pikkus mida noorem on embrüo, seda kiiremini rakud jagunevad. Vanema embrüo puhul on G1 ja S faas pikemad. - sihtmärkrakult tulevad signaalid, parakriinsed faktorid gliia ja neuronite kehadest, teistelt neuronitelt tulevad neuraalsed signaalid · Ektodermaalsed plakoodid teatud piirkonnad, mis on võimelised alust andma neuronitele. Lens- läätseplakood - sellest areneb välja silmalääts, ei anna neuroneid. Osalevad meeleelundite arengus (silm, sisekõrv) · Neuraalhari, selle liigendus ja saatus Neuraalhari ei teki neuraaltorust ega ka epidermisest, vaid sealsest piirpinnast. Inimeses
ribosoomid) ja toitainete reservi (rebu), mis on rikas lipiidide, valkude ja polüsahhariidide poolest, sisaldab maternaalseid mRNA-sid ja valke, mis on vajalikud embrüo arengu varastel etappidel – järgneb spermi eduka viljastamise poolt. Osad sisaldavad ka kaitsemehhanisme UV kiirguse vastu, repellente munasööjate vastu ja antibiootikume Morfogeenid Faktorid, mis mõjutavad morfogeneesi – transkriptsioonifaktorid, parakriinsed faktorid Morfogenees on seotud mitmete protsessidega: 1) Rakkude adhesioon – rakkude kinnitumine üksteise ja ECM külge läbi erinevate adhesioonimolekulide (muutused adhesioonimolekulides raku pinnal muudavad rakk-rakk kontaktide tugevust ja spetsiifilisust) 6 Rakkude adhesioon üksteisega (adherentsed liidused) ja ekstra- tsellulaarse maatriksiga läbi rakupinna valkude on
Enamik kasutab g-proteiiniga paarduvaid retseptoreid, aga mõned kasutavad türosiin-kinaas tüüpi retseptoreid. Amiinhormoonid: On olemas kahte liiki türosiini derivate: Türoidhormoonid ja katehoolamiinid. Steroidsed hormoonid: Pole vees lahustuvad aga on rasvlahustuvad. Kõiki sünteesitakse kolesteroolist. Glükokortikoidid. Mineraalkortikoidid. Androgeenid. Östrogeenid. Progesteroonid. Rasvhapete derivaadid: Aktiivsed väga lühikest aega ja mõjult autokriinsed v parakriinsed. Humoraalse reaktsiooni etapid: vajaduse tuvastamine. hormooni süntees ja väljutamine. hormooni transport sihtrakku. Sihtrakus reaktsiooni tekkimine. hormooni lõhustamine. Hüpotalamus ja hüpofüüs: Reguleerivad türoidsete, neerupealise ja suguhormoonide näärmete funktsioone. Ühtlasi kontrollivad somaatilist kasvu, lakatsiooni, piimaeritust ja vee metabolismi. Hüpofüüsi tegevus sõltub hüpotalamusest. Hüpotalamo-hüpofüsaarses süsteemis
) Kõik kesknärvisüsteemi rakud tulevad neuraaltorust. Kui on toimunud viimane jagunemine, siis migreegruvad sünapsidesse. Liikumine toimub seega ventrikulaartsoonist (neuraaltoru) intermediaantsooni ja lõpuks marginaaltsooni. Neuronite arvu regulatsioonitasemed (lateraalne inhibitsioon neuroepiteelis, rakutsükli pikkus, sihtmärkrakult tulevad signaalid, parakriinsed faktorid gliia ja neuronite kehadest, teistelt neuronitelt tulevad neuraalsed signaalid) Inimaju koosneb rohkem kui 1011 neuronist, mis on assotsieerunud rohkem kui 1012 gliiarakuga. Lateraalsel inhibitsioonil jagunevad kõrvuti olevad rakud erinevalt: üks neuroniks ja teine tugirakuks. Kui rakk toodab rohkem Deltat, siis tekitab Notchi raja kõrvalrakus, millest areneb seetõttu tugirakk. Neuronite arvu määrab algselt embrüo vanus, hilisemalt erinevad signaalrajad.
proksimaalsemal oleva kehaosa, et agonist saaks kogu jõu rakendada distaalsemasse punkti. SISENÕRESÜSTEEM JA HORMOONID Sisenõresüsteem = endokriinsüsteem = kõik elundid (ja ka üksikrakud), mis eritavad bioloogiliselt aktiivseid aineid organismi sisekeskkonda. Bioaktiivsed ained: · lokaalhormoonid e prostaglandiinid autokriinsed rakku mõjustavad tema enda või sama tüüpi rakkude poolt toodetud ained parakriinsed rakud toodavad aineid, mis toimivad naabruses olevatele teist tüüpi rakkudele · neurotransmitterid e mediaatorained närvirakud produtseerivad aineid, mis toimivad sünapsites teistele rakkudele · neurohormoonid palju närvirakud toodavad aineid, mis mõjutavad teisi rakke mitte sünapsis, vaid koevedeliku ja vere kaudu nende rakkudeni levides · hormoonid sisenõrenäärmetes toodetud ained, mis reguleerivad väga paljusid organismi
signaalmolekuli detektsioon spetsiifilisel retseptoril; muutus raku metabolismis, funktsioonis või arengus, mille on esile kutsunud signaalmolekuli ja retseptori komplekseerumine; signaali eemaldamine ja rakulise vastuse kadumine. 2. Signaalmolekulide klassifikatsioon vastavalt toime ulatusele, endokriinsed signaalmolekulid (hormoonid) toimivad oma sünteesikohast eemal, tavaliselt imetajates kantakse hormoone edasi vereringe kaudu, parakriinsed signaalmolekulid (neurotransmitterid) toimivad oma sünteesikoha vahetus läheduses ja autokriinnsed signaalmolekulid toimivad samale rakule, kus sünteesiti. 3. Hormoonide klassifikatsioon vastavalt nende lahustuvusele ja retseptori lokalisatsioonile: väikesed lipofiilsed molekulid on võimelised läbima plasmamembraane (steroidid, türoksiin, retionoolhape), seonduvad tsütosoolsetele retseptoritele; hüdrofiilsed
tuntakse üle 20, samuti leukotrieenid ja tromboksaanid. Arahhidoonhape ise kujutab endast polüküllastumata rasvhapet. 2. Hormoonide klassifikatsioon nende tegevusraadiuse alusel: 1) Endokriinsed hormoonid – produtseeritakse valdavalt sisenõrenäärmetes, läbivad vereringes suhteliselt pikki vahemaid ning toimivad tekkekohast kaugel paiknevates rakkudes. Sellistena käsitleti algselt kõiki hormoone. 2) Parakriinsed hormoonid – eemalduvad tekkekohast vähe, toimivad naabruses olevate rakkude suhtes. 3) Autokriinsed hormoonid – toimivad peamiselt samas rakus, kus nad on sünteesitud. 3. Hormoonide ja ensüümide võrdlus nende keemilise ehituse, produtseerimise koha, ainevahetuse regulatsioonis toimimise viisi alusel: Hormoonid: Keemiline ehitus – aminohappelise, peptiidse ja valgulise loomusega hormoonid; steroidhormoonid (struktuurseks aluseks on steraantuum)
muutused; muutus raku metabolismis, funktsioonis või arengus, mille on esile kutsunud signaalmolekuli ja retseptori komplekseerumine; 3. tuumasisene etapp, mis sisuliselt seisneb geeniekspresioonimuutmises transkriptsiooni faktorite aktivatsiooni või inaktivatsiooni kaudu Signaali eemaldamine ja rakulise vastuse kadumine Kõik kirjeldatud etapid pole alati vajalikud! 2. Signaalmolekulide klassifikatsioon vastavalt toime ulatusele, endokriinsed, parakriinsed ja autokriinnsed signaalmolekulid Oma olemuselt võib signaalikandjaid jagada kolme rühma: Füüsikalised signaali kandjad. 9 Valguskiirgus 9 Elektriline pinge ja membraanipotsentsiaal ja selle muutus ioonide kontsentratsiooni muutuste kaudu Keemilised signaali kandjad. 9 feromoonid. 9 Neurotransmitterid, klassikalised neurotransmitterid neuropeptiidid
*Toidumassi (küümuse) vahetu keemiline ja mehhaaniline mõju seedetrakti seinale, *Organismi toitumuslik staatus Suuõõne refleksogeenne funktsioon-Suuõõs kui refleksogeenne tsoon: suuõõnes paiknevate retseptorite (tundlikud maitse, temperatuuri, keemiliste ja mehhaaniliste ärritajate suhtes) erutus stimuleerib KNS toitumiskeskust, mis omakorda reguleerib kogu seedetrakti motoorset ja sekretoorset talitlust Seedetrakti hormoonid:*Peptiidhormoonid - endokriinsed, parakriinsed ja autokriinsed peptiidid, *1902: sekretiin; Bayliss ja Starling kirjeldasid seda kui ainet, mis vabaneb 12- sõrmiku limaskestast HCl toimel ning mis stimuleerib pankreases karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni, *Gastriin(maos HCl sekretsiooni stimuleerimine, troofiline toime: peen- ja jämesoole, vähemal määral mao limaskesta arengu stimuleerimine) *Sekretiin(pankreases karbonaatide ja vedeliku sekretsiooni stimuleerimine, maksas
Neurotransmitteriks on atsetüülkoliin, serotoniin, ATP, substants P, somatostatiin, VIP (vasoaktiivne intestinaalne peptiid) jt. Seedeelundite talitlusega on tihedalt seotud ka toitekäitumine , janu-, nälja- ja küllastustunde tekkimine. · Seedetrakti endokriinne funktsioon. Seda ei tule!! Seedetrakt kui inimese kõige suurem endokriinne organ. Seedetraktis produtseeritavad bioloogiliselt aktiivsed peptiidid: seedetrakti hormoonid, parakriinsed peptiidid ja neurokriinsed peptiidid. Seedetrakti hormoonide peamised funktsioonid: gastriin, sekretiin koletsüstokiniin, GIP X ERITUSELUNDITE TALITLUS · Erituselundid. Neerud. Eritumise all mõistetakse ainevahetuse käigus tekkivate jääkide eemaldamist organismist. Põhilised eritusorganismid on neerud, higinäärmed, kopsud ja seedetrakt. Gaasilised ained (CO2) viiakse organismist välja hingamisel kopsudega, vesi ja temas lahustunud ained neerude ja higinäärmetega.
annaabi.ee 
