hoopis teise, ususõja mõõtme. Allikaviite ärajätmine teeb võrdlusest kahe valitseja vahel tehniliselt hoopis samastamise, identifikatsiooni. Siinseis näidetes tähendab viite ärajätmine, et Moberg ei erista Karl XII rolli ja Põhjasõda ajaloos varem kuulsaks saanud analoogist (st Kolmekümneaastasest sõjast), ei osuta neile võrdluste ja paralleelide toomise abil, vaid käsitleb neid otsekui olekski tegu tema aja paradigmaatiliselt suurima ususõja mudeliga nõnda ei ole Karl XII enam ,,nagu" Gustav Adolf ja tema troonijärglane, vaid (uus) Gustav Adolf (või Juliuste dünastia alusepanija või Aleksander Suur) ise. (katkend Janika Pälli artiklist, TÜAK 2011) Allikaloend ja märkmed Alusta tööd üldise allikaloendi koostamisest (see võib hiljem loomulikult täieneda) Kõik märkused peavad olema varustatud täpse viitega (säästab hiljem vormistamise aega)
Süntagmaatiliste seoste puhul on lisaks grammatilistele ja semantilistele tingimustele oluline roll ka kommunikatiivsetel tingimustel. Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid, mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed). Nt kui võtta kokku sõnad laud, tool, kapp, mööbel või punane, kollane, roheline, siis näeme nende sõnarühmade semantilist seost: mööbliesemete või värvide nimetusi. Paradigmaatiliselt seotud üksused on omavahel suunalistes sarnasusseostes. Paradigmaatilised seosed on hierarhilised (kõrgema tasandi üksus hõlmab alama tasandi üksusi).Paradigmaatiline seos kehtib lekseemi ja nende lekseemide vahel, mis on sellega küll seotud, kuid konkreetses tekstis koos ei esine. Paradigmaatiline seos aitab määratleda lekseemi tähendust. Süntagmaatilised seosed on lineaarsed, neis põimub leksika-, morfoloogia- ja süntaksitasandi reeglistik.
teksti. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud; tekst on pidevas liikumises ja arengus. See liikumine on paradoksaalne. Tuum. Eesti kultuuril on selleks tuumaks eesti keel. Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal". Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu.
eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne.
Niisiis Eesti (suure algustähega) ja eesti kultuur on identsed. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline. Kusjuures sellel dialoogil on nii ajaline kui ka ruumiline mõõde. Kui üks neist jääb teostamata, nõrgeneb või kaob ka dialoogilisus. Dialoog on kultuuri kujunemise ja kestmise vältimatu eeltingimus. Eesti kultuuri sisemise dünaamika jälgimine näitab veenvalt, et tema produktiivsus sõltub otseselt dialogismist. Seda enam, et eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal".Eesti rahvuskultuur tekkis 18. sajandi Euroopa romantismi ühe haru, baltisaksa järellainetusena. Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. 20. sajandi algul vallandunud Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja
pole see maitse, mida nad kõigepealt kogesid 9. Kuid selle järeldusega nõustumine laastab traditsioonilist vaadet kvaalidele teise kandi pealt. Sest kui möönda, et hoiakud või reaktsioonid kogemustele konstitueerivad nende kogemuslikke kvali- teete igakülgselt ja täiel määral nii, et muutus reaktsioonis tähendab või tagab muutuse omaduses, siis lak-[2682]kavad nood omadused, nood "kvalitatiivsed või fenomenilised tunnused" olemast "seesmised" omadused ning muutuvad tegelikult paradigmaatiliselt välisteks, relatsioonilisteks omadusteks. Omadused, mis esmapilgul "paistavad seesmised", osutuvad tihti hoolikamal analüüsil relatsiooni- listeks. Bennett (1965) on autoriks intuitsioonipumbale # 10: ülemaailmse eugeenika eksperiment. Ta juhib meie tähelepanu fenooltiokarbamiidile, ainele, mille maitse kolmveerandile inimkonnast on väga mõru ja ülejäänute jaoks on maitsetu nagu vesi. Kas ta on mõru? Kuna reaktiivsus fenool-
eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline) assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne.
39 · Referentsiaalne võrreldavus ja diskursiivne külgnevus (süntagmaatiliselt esitatud metafoor): kaks kujutiste motiivi (kujutis ja heli) on esitatud kõrvuti, seonduvad omavahel kontrasti või sarnasuse järgi. Nende vahele tekib sisuline kontrast/sarnasus ja nad moodustavad metafoori. Lambakari, rahvahulk. · Referentsiaalne võrreldavus ja diskursiivne võrreldavus (paradigmaatiliselt esitatud metafoor): filmi elemendid assotsieeruvad omavahel sarnasuse/ kontrasti järgi, kuid üks element asendab teise. Üks armastuse stseen asendab teise armastuse stseeni, mis on ühtlasi eelmise stseeni metafoor. · Referentsiaalne külgnevus ja diskursiivne võrreldavus (paradigmaatiliselt esitatud metonüümia): üks element asendab teise elemendi, kusjuures elemendid on omavahel seotud semantilise külgnevuse järgi reaalses maailmas
stiimulsõna, tal tuleb sellele vastata esimese meelde tulnud sõnaga. Saadud andmete põhjal koostavad lingvistid assotsiatsioonide sõnastikke, mida on näiteks otstarbekas kasutada keele õpetamisel. Psühholoogid uurivad samade andmete põhjal semantilisi välju ja püüavad nende põhjal välja selgitada inimteadmiste struktuuri. Psühholingvistikat huvitab esmajoones assotsiatsioonide laad ja selle sõltuvus kasutatud sõnadest. Nimelt vastab inimene harilikult kas paradigmaatiliselt (koer-kass, punane-sinine) või süntagmaatiliselt (koer-haugub, punane-kleit). On selgunud, et koolieelikutel on reeglina ülekaalus süntagmaatilised assotsiatsioonid, 6-7-aastaselt aga toimub paradigmaatiline nihe. Peale selle, vastuste laad sõltub stiimulsõna liigist. Näiteks tegusõnad, võrreldes nimisõnadega, kutsuvad alati esile enam süntagmaatilisi assotsiatsioone. Nimetatud eksperiment pakub suurt huvi ka eripedagoogikale, võimaldades välja selgitada
seotud, samuti kuivõrd õigus on sõltumatu või sõltuv teistest sotsiaalsetest nähtustest. See on ka küsimus õigluse ja õiguse allikatest ning vahekorrast, aga samuti õiguse eesmärgist ja rollist ühiskonnas. Mõistet õiguse teooriad kasutame siinkohal ülimas üldistuse astmes, mis ei ole päris korrektne. Esiteks teooriatest saame teaduslikult korrektses tähenduses rääkida eeskätt kaasaegselt paradigmaatiliselt aluselt, varasemate aegade suhtes oleks paljudel juhtudel korrektsem rääkida vaadetest, arvamustest, kontseptsioonidest jne. Teiseks ei saa õiguse eri aegade teoreetilisi käsitusi lahutada üldfilosoofiliste käsituste (nii ilmaliku kui ka religioosse) taustast. P.1. Antiikaja käsitused õigusest Antiik-Kreeka mõtlejad arendasid välja maailmakorra (kosmilise korra) idee, mis tegelikult tähendas, et arusaamad polis'e ühiskondlikust korraldusest, sh õigusest, kanti üle kogu
õigusnormidest. Ülipositiivne õigus - loomuõigus. Selle all mõistetakse õigusfilosoofias õigust, mis eelneb sotsiaalsete normidega reguleeritavale positiivsele õigusele ning seisab viimasest kõrgemal. Loomuõigust postuleeriva õigusfilosoofia suuna järgi on loomuõiguse näol tegu põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid olevat ainult siis tõelised kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele. nn ülipositiivne õigus aga kaasaegselt paradigmaatiliselt aluselt mõistetud üldinimlike väärtuste süsteem, millele peab positiivne õigus vastama. Põhineb kas jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Sellepärast nimetatakse seda õigust loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. Paljuski on seega tegemist nn kaasaegse loomuõiguse käsitlustega õiguse olemusest, taas ka õiglase õiguse küsimusega, samuti õigusriigi doktriiniga. Loomuõiguses nähakse võrreldes positiivse õigusega ülimat korda
annaabi.ee 
