VASTLAPÄEV ÜLDISELT Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev ~ liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest(fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Vastlapäev eestis Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Vastlapäev mujal maailmas Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega.
Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt vanematel aegadel palju tantsupilliks ei kasutatudki. Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest isegi Tallinn eestlaste hulgas XVI sajandil. Ühes tülis 1579. aastal mittesaksa lihunike seltskonnas oli kannatajale poolele laual lebanud "mittesaksa harfiga" pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli. Veel XVIII sajandil
Piim ei olnud samuti igapäevane toiduaine. Aga olemasolul joodi piima värskena või hapendatult, valmistati kohupiima. Koort ja võid ei tehtud kuni19. Sajandini. Tehti erinevaid vedelaid kuumi toite ehk larpe. Teraviljaküpsetistest olid: Vatruskad. Ümmargused lahtised pirukad, mille täidiseks on kohupiim või harvem ka moos. Pliinid. Präänikud ehk meeleivad, milles mett on 50%, olid samuti teada-tuntud. Alates ristiusu tulekuga jagunes köök paastuajal lubatuteks (taime-kala-seeneroad) ja paastuajal keelatuteks (piima-muna-liharoad). Et üle poole päevadest aastas loeti paastupäevadeks (192 216 päeva olenevalt aastast), oli loomulik, et sel ajal lubatud toitude valikut püüti mitmekesistada. Jookidest on teada, et 9. Sajandil oli olemas kali. Kalja valmistamisel tehti seda korraga suurtes kogustes 500 1000 liitrit. Lisaks joogile oli kali paljude toitude valmistamise alus, näiteks külmad supid
Vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini. Vastlapäev on päev enne seitsmenädalast paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril. Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks
Eriti suurteks pühadeks tehti toit värskest (mitte soolatud) lihast ja valmistati sülti. Lihavõteteks (suurim püha aastas) olid laual veel kulitš ja värvitud munad. Surnute mälestuspühal aga kutja. Suurimaks patuks oli toidu äraviskamine. Toidud Vanausuliste tähtsaim toidus oli teravili. Teravilja osteti või vahetati muu kauba vastu. Ahjudes küpsetatud leivad olid suured, ümmargused. Küpsetati veel paistekakkusid kokorg´eid. Paastuajal oli suur tähtsus seentel. Seeni soolati ja kuivatati. Kuivatati enamasti kivi- ja haavapuravikke. Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja magusaid suppe.
suured peod ja lõbutsemised tagaplaanile. Prantsuse keeles tuntakse seda päeva Mardi Gras nime all, inglise keeles on see tuntud Fat Tuesday (Shrove Tuesday) nime all, eesti keeli on talle nimeks saanud vastlapäev. Kuigi karnevale on korraldatud laialt ka muude ürituste puhul, on vastlapäev justnimelt algselt see päev, mil karnevalid leidsid aset. Ladina keelest tuletades saame tähenduse ,,head aega, liha", kuna paastuajal enamjaolt loobutakse ka liha söömisest. Nii nagu Kristus veetis 40 päeva kõrbes, on see aeg sisenemiseks meie endi hingekõrbe, et paluda Issandalt juhatust ja tuge leidmaks uusi eluvee allikaid, millest me ei tarvitse olla teadlikud. Kõrbe saladus ongi selles, et kusagil peidab ta endas kaevu, millest tulvavad välja eluveed. Paastuajal oleme teel selle kaevu juurde ja januneme Issanda järele. Siinkohal olgu mainitud, et Issanda järele janunemine ei ole vaid
Lillat värvust ja tema alaliike seostatakse enamasti tarkuse, müstika, kuninglikkuse, jõukuse, maagia ning müstikaga. [4] Violetne toon väljendab alistumist, ohvrimeelsust ning tahet teisi inimesi aidata. Kristlikus sümboolikas sümboliseerib violett patukahetsust, soovi lunastada oma 5 patte ning mõtisklevat enesesse süüvimist, et jõuda kõrgemate vaimsete tasanditeni. Lillat kasutatakse liturgias advendiajal, paastuajal ja kannatusnädalal- seega on lilla kristlike inimeste jaoks ülimalt tähenduslik värv. [1] Ka iidsed buddha mungad kasutasid oma riietuses ja rituaalides lillasi toone. Lilla värv paneb mõttel liikuma ning soodustab mõttetegevust, aitab leida uusi lahendusi probleemidele ja saada üle raskustest. Violetset iseloomustavad veel sõnad nagu intuitiivne, tundlik, fantaasiaküllane ja ebatavaline. Lilla on mõnes mõttes sarnane mustaga, sest
Ka alkeemikud kandsid lillasid rõivaid. Lillat värvi on seostatud inimese loominguliste võimetega. Hinduistide järgi on lilla tshakra, mis kontrollib aju ja kesknärvisüsteemi. Lilla on ohtlik värv, seda kandsid kunagi vaid keisrid ja valgustatud ülikud. Violetsega seondub alistumine, ohvrimeelsus, teiste inimeste aitamine. Kristliku sümboolikas on violett patukahetsust, lunastust ja mõtisklevat enesesse süüvimist sümboliseerin värv, mida liturgias kasutatakse advendi- ja paastuajal ning kannatusnädalal. 4 Värvist üldiseltt Violett on punase ja sinise segu. Väljakutsuv,müstiline ja pidulik. Mõnes võib tekitada rahutust. Violetne on veidi kummaline ja lummav paneb mõtted liikuma, pakub mitmesuguseid lahendusi, aga mitte alati sinule soovitud suunas. Violetset iseloomustavad sõnad: intuitiivne, tundlik, ebatavaline ja fantaasiarohke
vanatüdrukud kosjas käia.Heal lapsel mitu nime Heal lapsel mitu nime Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev ~ liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine
Eestis lasti viimane kobras 1841. a. Reaklimatiseeriti uuesti 1957. a. ja levis ka ise Pihkva poolt. Kobras levis varem kogu Euraasia metsavööndis aga hävitati inimeste poolt suure osa. Huvi kobraste küttimise vastu oli tingitud sellest, et koprast saab rohkem kui mõnest suurest ulukist keskmiselt, mis tähendab, et kasutama hakati nahka, liha ja väärtuslik kopranõret. Üheks halastamatu jahtimise põhjuseks, vähemalt kevadperioodil, võis olla seegi, et kopraliha lubatu süüa ka paastuajal. Nii juhtuski, et 19. ja 20. sajandil oli kobras säilinud vaid vähestel aladel Prantsusmaal, Saksamaal, Lõuna- Norras, Poolas, mõnes Venemaa piirkonnas ja Mongoolias. Kopraid ähvardas väljasuremisoht. 20 saj. algul hakati mitmes riigis kopraid taasasustama. Inimese abiga levitati seda liiki Sveitsis, Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal. Eestis taasasustati kobras 1957. aastal. Soomes lasti loodusesse nii euroopa kobras, kui ka kanada kobras (Randvere, 2004). KOKKUVÕTE 11
igapäevaselt ning ka pidulauale. Valgel viinal on vene kultuuriloos oma vääramatu koht. Vedelad soojad toidud olid Venemaal kasutusel juba ammustel aegadel: alguses uhaa ja värske kapsa supp, leemed, tummid, rokk, hiljem bors ja rassolnik, seejärel seljanka. 19 saj said vedelikuga soojad toidud ühise nimetuse supp. Koos ristiusu levikuga jagunes vene söögilaud kaheks: paastuaegne ja igapäevane toit. Paastuaeg viiski rohkearvuliste seene, jahu, juurvilja ja kalatoitude tekkimiseni, kuna paastuajal ei tohtinud süüa piima ega liha toite, muna ja suhkrut, range paast keelas isegi kalasöömise. Paastu lõppedes saabusid pidupäevad ehk lihasöömisaeg ehk lihavõtted. Vaatamata paljudele ühistele joontele on vene köögis selgesti tuntavad piirkondlikud erinevused. See on seletatav eelkõige looduslike tingimuste ja sellest tulenevate loomsete ja taimsete toitude erinevusega. Regionaalsed erinevused formeerusid ka naaberrahvaste mõjul
Nii muutus liha rikkuse sümboliks ja seda hakati pidama oluliseks tervislikus toitumises. Seepärast on liha tänini inimese toidus kõrgel kohal. Suurema osa ajaloost on inimeste peatoiduse moodustanud taimed. Veel keskajal söödi liha suhteliselt harva ning liha oli külluses vaid ülikuperedes ja kuningakodades. Kõrgklassiski piirasid lihatarbimist luksusevastased reeglid, sealhulgas usulised paastud. Nii oli lihasöömine keelatud kevadisel paastuajal ja reedeti. Kui tööstusrevolutsiooni ajal hakkas Euroopas üldine elatustase tõusma, algas intensiivpõllumajanduse ühe haruna ka massiline lihatootmine. Oluliselt odavdasid liha tavatarbija jaoks sügavkülmutamine ja kaugtransport. Tänapäeval tarbitakse tööstusriikides liha palju sagedamini kui vanasti ning lihasöömine isegi kolm kord päevas ei ole enam haruldane. 9 Sibul
Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis. Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Stsedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna! Meie daamid ei korraldanud laupäeviti koduseid etendusi, kartes, et ta võib teda saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida. Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie linnas kõike kartma, Hakati kartma kõvasti rääkida, , kirju saata, tutvusi sõlmida, raamatuid lugeda, kartma vaeseid aidata, kirjatarkust õpetada..." Ivan Ivanõts köhatas, tahtes midagi öelda, kuid süütas enne veel piibu, vaatas kuud ja ütles alles siis aeglaselt: ,,Jah
kaasa ja suunduti edasi Järvasse ning "rabati seda maad suure nuhtlusega". Pärast kuuepäevast rüüstamist, mille käigus jõuti välja ka Virumaale, saabusid kristlaste väe laagripaika Kareda külas järvalaste vanemad ja palusid neil oma piiridest lahkuda. Kui vanemad olid lubanud ristiusu vastu võtta ja maksu maksta ning andsid poegi pantvangideks ja lasid mõned inimesed juba kohe ristida, siis pöörduski sõjavägi koos röövitud saagiga tagasi. Otepää lahing Paastuajal (8. veebruar – 26. märts) kogusid novgorodlased ja pihkvalased suure väe, millega liitusid saarlased, harjulased ja ka juba ristitud sakalased. Üheskoos asuti piirama Otepää linnuses olevaid sakslasi ja ugalasi. Linnuse kaitsjatele ei toonud leevendust ka Riiat saabunud abivägi, mis pärast kokkupõrget piirajatega kaotusi kandes linnusesse taandus. Piiramise 17. päeval alustati rahuläbirääkimisi, mille tulemusel ordu ja piiskopi väed koos liivlaste ja
ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus. Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: "Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule." Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt
annaabi.ee 
