Otsustavad sekundid (0)

Otsustavad sekundid

Reedene päev, kell lõi just 20 pauku, on imeline suve õhtu. Noorukid , kes said suveks töö, said just kohustustest lahti ja liikusid kodu poole. Ja üks kindel neiu , ta kohe eriti ruttas koju, ta teadis, mis õhtu ette toob. Esimese asjana lippas ta kohe dušši alla, mõnus kuum vesi voolas mööda ta keha ja ainuke asi millele too tüdruk mõelda suutis, oli telefoni kõne. Ta oli juba tööajal kokkuleppinud, et õhtune plaan näeb ette välja minekut, poisiga, kes pidi samuti kohe töölt naasema. Poiss töötas aga vähe kaugemal, soomes. Ja seal ta oli, tüdruk, ära sätitud, meigitud ja mõnusas suvekleidis, õhtud olid siiski ju soojad . Möödusid sekundid, minutid ja siis kuulis ta oma telefoni helinat, kes see oli?
Kõhus imeline tunne, just kui mitte liblikad vaid jooksvad ja trampivad elevandid, kes möllasid mööda ta kõhtu. Lihased, mis nii nõrgad aga samas nii tugevalt krampi löödes andsid isegi valu. Nõrkus ja tugevus, mis sellel ajal revaalitsesid, kumb peale jääb. Kõhus oleks olnud kui linn, mida tabas suur orkaan , mis purustas kõik, mis ette jäi ja ka neiu lootuse , et helistajaks on juse see samune noormees . Möllas ja paugutas, ega jätnud kedagi ellu. Sel hetkel, ei saanud ta enam aru, kas tõesti on see kõik juhtumas või on see keegi tähtsusetu inimene kes helistab. Säärelihased mis lõid krampi ja panid tütarlapse lihtsalt rõõmust hüppama, teadmatuses , kas tegu on üldse õige inimesega. Südames lendlesid linnud, kes oleksid justkui pääsenud puurides, lauldes imelisi laule, ja pannud südame sees kui hõljuma ja tantsima. Ning õitsev kibuvits , mille teravad ja tugevad okkad tegid valu ja imelised õied panid lootma.
Viimsed sekundid, kuni jõudes oma telefoni juurde, ja haarates selle, oli lihtsalt tühjus, tunne nagu maailm oleks seisma jäänud ja ainukesed elusolendid olid neiu ja see salapärane isik, kes helistas. Telefon ärevalt vastu võttes, jõudis neiu öelda vaid :,, Olen kohe väljas...“