Kehast tõmmatakse läbi kindlate punktide mõttelised omavahel ristuvad tasapinnad: sagitaalsed, frontaalsed, horisontaalsed. Sagitaaltasapind kulgeb vertikaalselt, jagab keha eest-taha suunas paremaks ja vasakuks pooleks. Sagitaaltasapinda, mis läbib keha keskkohalt ning jagab keha eest-taha suunas võrdseks paremaks ja vasakuks pooleks nimetatakse keskpidiseks ehk mediaantasapinnaks. Tasapinda, mis läbib keha samuti vertikaalsuunas, kuid on risti sagitaaltasapinnaga ja paralleelne otsmikuga nimetatakse frontaaltasapinnaks. Frontaaltasapind jagab keha kaheks osaks- eesmiseks ehk kõhtmiseks (ventraalseks) ja tagumiseks ehk selgmiseks (dorsaalseks). Horisontaal- ehk transversaaltasapind läbib keha horisontaalselt ja jaotab selle ülemiseks ehk kraniaalseks ning alumiseks ehk kaudaalseks osaks. Vastavalt tasapindadele eristatakse kolme omavahel ristuvat telge sagitaaltelg (eest taha), frontaaltelg (vasakult paremale) ja vertikaaltelg (ülalt alla) Anatoomia terminid
Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga. Kehaehitus Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, kelle: pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe.
rajajaks kujunesid Vuhti, Taru ja Lari. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti , Raspel, Taube ja Eni. 4 Järvamaa kutsehariduskeskus EESTI HOBUSE OMADUSED Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. Kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. Turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. Selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. Laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe
suunatud käte tegevusele. · Palli ülesvise vähemalt 4 m kõrgusele. Pärast palli põrget põrandale tuleb liikuda palli alla ja püüda pall söödu lähteasendisse. Palli võib visata endale ette, aga võib visata ka paarilisele. Põrandapõrke asemel võib kasutada seinapõrget. · Vise endale ette või paarilisele ja liikumine palli alla lähteasendisse ning palli püüdmine. · Paarilise vise tuleb tagasi sööta otsmikuga. Otsmikuga sööta võivad ka mõlemad paarilised. Õige sööduasendi paikasaamine on väga tähtis. Headeks abilisteks algõpetuse juures on põrge (sööt peale põrget) ja vahesööt (vahesööt pea kohale ja siis kaaslasele). Altsööt Altsöötu kasutatakse põhiliselt pallingu ja ründelöökide vastuvõtmisel. Sooritamisahel on sarnane ülaltsöödule: stardiasend liikumine peatumine söödu lähteasendisse söödu sooritamine ja üleminek uuele tegevusele.
(Tamsalu 2001: 64) Seda tõugu on hästi mõjutanud Eestimaa karmid olud. Teda on kujundanud välistingimused nagu kliima, mullastik, viletsad pidamisolud ja raske töö. Seetõttu sirgus temast kasvult ja elukaalult väike, väle, vastupidav ja vähenõudlik hobune.(Nikitin 1953: 242) Eesti hobust kasutatakse eelkõige põllumajanduses, kelle keha välimust kirjeldatakse järgmiselt. Hobusel on pikk kere, ta on lühijalgne ja tugeav kehaehitusega. Pea on tal terviklik, koos laia otsmikuga, mis on kas nõgusa või sirge profiiliga, väikeste hiirkõrvadega, mänglevate silmadega, muskliliste lõupärade ja avara lõupärade vahega. Kael on hobusel lühike, muskliline, mis on kaetud paksu lakkaga. Turi on madal, lihaseline ning tavalise pikkusega. Selg on tavaliselt sirge, kuid harva esineb ka nõgusust, lühike ja lai, lanne lai ja tugev. Laudjas on munajas ja pikk ning saba asetseb all pool ning on tihe. Rind, rinnakorv ja roided on hästi väljaarenenud
1. stepihobune jämeda luuline, iseloomult flegmaatiline ja tal on toores konstitutsioon. Otsmik on kitsas. Kolju indeks 240-260. Näokolju osa on tugevamini arenenud kui ajuosa. Pea ja ninamiku profiil on sageli kumer. Ta on levinud stepi vööndis. Siia kuuluvad mongoli hobused. Üks on Baikalis teine UK-s. 2. Kiltmaahobune Elava temperamendiga, kuiva konstitutsiooniga, kiirete liigutustega hobused. Pea on hästi lühike ja laia otsmikuga. Pea ja ninamik on nõgusa profiliga. Kolju indeks on 223- 238. Tagasihoidliku karvakattega, nahk on kurruline. Jõhvkarvad on hõredad ja heledad. Väike- Aasias, Araabia Poolsaarel, Ida-Aafrikas, Etioopias. See tüüp on aluseks kõikidele tänapäeva kiirushobustele. Kahes osas: massiivsed.e berberi hobused ja teised kergemad: araabia täisvereline.(aluseks tänapäeva kiirushobustele) 3. Metsahobused levivad metsavööndis
Nimeta õõs ja luud, mis selle seina moodustavad. Õõs: Silmakoobas Luud: Sarnaluu, otsmikuluu, pisaraluu, suulaeluu, kiilluu. Õõs: Ninaõõs Luud: Sahkluu, sõelluu, ninaluu, al. ja ül. ninakarbik Alalõualuu liigestub oimuluuga. Nimeta ja selgita märgitud struktuuride ehitus ja ülesanne. Eesmine e. otsmikulõge (1)- ühendab kiiruluud otsmikuga Nibujätkelõge (2) - ühendab kuklaluud, oimuluud ja kiiruluud. Koljuluude vahelised õmblused. Sõrmega palpeeritavad. Nimeta luude osad: 2. Kiilluu 3. Sõelluu 4. Alumine ninakarbik 5. Kiiruluu 6. Otsmikuluu 7. Oimuluu 8. Pisaraluu 9. Ninaluu 10. Sahkluu 11. Ülalõualuu 13. Sarnaluu 14. Alalõualuu Silmakoopaõõs 1 os occipitale - kuklaluu 2. os sphenoidale –kiilluu 3. os ethmoidale- sõelluu 4. Concha nasi inferior – alumine ninakarbik 5. os temporale – oimuluu 6
flegmaatilised, kuiva konstitutsiooniga, suure pea ja lühikeste jalgadega ning rohke karvastiku ja jämeda luustikuga. (l-euroopa: ardenn, perseron) d) Ewart jagas hobused nehringi indeksist lähtuvalt : · Stepihobune otsimik kitsas, näoosa arenenud rohkem, pea profiil sageli kumer. Indeks (240-260) ida aasia steppides peeneluulised vormid: mongoli, taga baikali, baskiiri jt · Kiltmaa hobune pea lühike, laia otsmikuga sirge või veidi nõusa profiiliga. Indeks (224-238). Levinud kõrbes ja kiltmaadel, elava temperamendiga ja kuiva konstitutsiooniga, jalad kuivad, peened ja õhukese nahaga. Lakk ja tukk väikesed ning hõredad. Kesk-aasia , väike aasia, araabia ps. tõud ja tõõp aluseks tänapäeva kiirushobustele. · Metsahobune lai otsmik, lüheldane näo osa, paksud lõuapärad. Indeks (120-145),
Ta kõrvad on kolmnurga kujulised. Ta kõrvaotsad on rippu ja hoiduvad peast veidi eemale. Ta silmad on väikesed, mandlikujulised ja viltused, pruunid või tumepruunid. Hambad on tal suured ja valged, tihedasti üksteise vastas. Ta saba on saablikujuline. Teenistus-sportkoerad Bernhardiin Bernhardiin on heatahtlik, peremehesse kergesti kiinduv, kuid võõraste vastu umbusklik. Ta on hea valvekoer. Ta kere on suur, lai ja massiivne. Ta pea on massiivne, lai, suur, kumera otsmikuga. Kõrvad on poolrippuvad ja keskmise suurusega. Ta silmad on väikesed, otsesed ja tumedad. Hambad on tal suured, valged ja tugevad. Ta saba on saablikujuline ja raske. Bokser Bokser sobib kaitse- ja valvekoeraks. Ta haruldaselt liikuv ja osav ning hea hüppaja. Ta hüppab kuni 6 m kaugusele. Ta karvkate on lühike, tihedasti liibuv, sirge, karm ja läikiv. Pea kui tõutunnus peab bokseril suuruse poolest olema kehaga proportsionaalne, ei tohi olla toores, raske ega kerge. Ta
Joonis.1 Tõuraamatusse kantud suguhobuste arv (http://www.etll.ee/Hobused). E eesti hobune, T tori hobune, ER eesti raskevehobune. Joo nis 2. Eesti hobuse sugutäkud (http://www.esthorse.ee/index.php?id=sugutakud) 1.2. Tõutunnused Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema: - pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. - kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. - turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. - selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. - laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. - rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
(munandid ja munasarjad) ja organid, mis transpordivad ja säilitavad neid (naistel munajuha, emakas ja tupp; meestel peenis) MEDIAAN- EHK KESKPIDINE TASAND - tasand, mis jaotab inimese keskkohast vasakuks ja paremaks pooleks SAGITAALTASAND - kõik mediaantasandi suunalised tasandid FRONTAALTASAND - sagitaaltasandi suhtes ristsuunaline keha pikiteljega ja otsmikuga paralleelne tasand; jaotab keha eesmiseks ehk kõhtimiseks ehk ventraalseks (venter-kõht) ja tagumiseks ehk selgmiseks ehk dorsaalseks (dorsum-selg) osaks HORISONTAAL- EHK TRANSVERSAALTASAPIND - läbib keha horisontaalselt ja jaotab selle ülemiseks ehk kraniaalseks (cranium-kolju) ja alumiseks ehk kaudaalseks (cauda-saba) osaks Kehaosa, mis asub mediaantasapinnale lähemal nimetatakse keskmiseks ehk mediaalseks (MEDIALIS)
Bretooni hobusetõu hulgas on 3 erinevat tüüpi: postjee-bretoon, tree-bretoon ja ptii-tree-bretoon. Tree-bretoon on sammuhobune, elava temperamendiga. Rind on sügav ja lai. Kõrgus on umbes 150 cm. Ponitõud Poniks loetakse hobune kelle turjakõrgus on kuni 148 cm.. Setlandi poni on maailma väikseim hobusetõug, turjakõrgus 98..102 cm. Nad on madalajalgsed, lakk ja saba on tihedad ja pikad. Pea on väljendusrikas, laia otsmikuga. Fjordi hobune on peeneluuline, poolikult arenenud lihastiku, luiplaudjaga hobune Turjakõrgus on umbes 140 cm Haflingi hobune veohobune. Pea on lai, väikeste kõrvadega, suurte elavate silmadega. Emnamik hobused on heleda lakaga, punased. Jalad on kuiva ehitusega, saba ja lakk paksud. 72
Nad polnud varjus ja see, kes nägi GringoireM müsteeriumi ettekannet, võis neis ära tunda kaht tähtsamat Flaami saadikut: Genti nupukat riigitegelast Willem Rym'i ja populaarset sukakudujat Jacqües Coppenole'i. Tuletame meelde, et mõlemad olid Loius XI salajaste poliitiliste plaanide kaassepitsejad. Lõpuks, üsna taga, ukse ligidal seisis pimedas, liikumatu nagu raidkuju, tugev jässakas mees sõjamehe rak-mes ja vappidega tikitud hõlmikkuues. Ta kandiline, madala otsmikuga nägu, punnis silmad, määratu lai suu, kõrvad kahe lidus juuksesalgu varjus tuletasid meelde koera ja samal ajal tiigrit. Kõik peale kuninga olid katmata peaga. Kuninga kõrval seisev läänihärra luges ette mingit aruannet, mida majesteet nähtavasti teraselt kuulas. Kaks flaamlast sosistasid omavahel. 417 «Pagan võtaks!» pomises Coppenole. «Mul on seismisest villand. Kas siin siis ühtki tooli pole?» Rym vastas pearaputusega, mida saatis rahutu n ratus. «Pagan võtaks
annaabi.ee 
