Otsekohesus kui misantroopia alge (0)

Otsekohesus kui misantroopia alge
Tuntud prantsuse filosoof Luc de Vauvegas avaldas kord mõtte: “Kes inimesi põlgab, peab end tavaliselt suureks inimeseks .” Oma mõtete kartmatu väljaütlemine viib kahtlemata teatud õndsuseni, sest ausus nii enese kui teiste ees puhastab hinge kahepalgelisusest. Kuid kas see vastukaja, mis valimatu aususe eest saada tuleb, muudab inimeste arvamust teistesse ligimestesse?
Päikese all elab miljardeid surelikke, kuid neist vaid vähesed suudavad öelda seda, mis ka tegelikult mõtteis uitab , ükskõik kui valusalt tõde ka ei haavaks. Prantsuse näitekirjanik, Moliere , lõi oma teoses “Misantroop” tegelaskuju Alceste `i, kes kaasinimeste vastu lõpuni ausaks jääb, ja nõuab seda ka teistelt. “Olla alati aus nagu aumehe mood, ikka rääkida nii nagu tõelöised lood”- nii lausub Alceste täielikus avameelsuses. Meeldimispüüd, ebasiiras sõprus, tagarääkimine, meelitamine- kõik see, säilitamaks ideaalset positsiooni ühiskonnas või sõpraderingis, kuulub paratamatult inimeste igapäevaellu. Alceste, nähes valskust. silmakirjalikkust ja kahemõttelist viisakust, kogub endale vaenlasi , ning jätaks parema meelega selle maailma igaveseks maha.Üdini aus olend näeb teiste kahepalgelist maailma, mis paneb alguse põlgusele kaasinimeste vastu.
Hommikul bussiga tööle sõites, poes maksejärjekorras oodates ja kogu ühiskonnas võib kuulda arutlust selle üle, kui võimatuks elu muutuda võib, olgu siis põhjusteks õhuke tengelpung või probleemid eraelus. Kui aga avastus üldisest lollusest või kahekeelsusest läkitab tõeotsijat lahkuma sellest lurnist maailmast, võib sündida sügav vihkamine inimeste vastu- misantroopia. Kahjuks või õnneks ei suuda inimesed üksteise mõtetesse piiluda ega näha seda avameelset arvamust endi suhtes. Siirameelset seisukohta võib kuulda vaid kõneleja tahte ja otsekoheste sõnade läbi, mille tasuks tuleb sageli saada halvustavaid ning salvavaid noote . Kas siis niisugune palk aususe eest ei õigusta inimloomade ja kogu võltsi maailma jälestamist? Ka noor aadlik Alceste kinnitas vastikust lipitseva ühiskonna vastu: “Ausõna, kaduda võib elamistahe, nähes pealt, kuidas meil kõikjal laiutab pahe.”
Väga paljud hingelised väidavad, et hindavad ülekõige ausust, tõde maitstes vallandub aga vihahoog. Kas ausat inimest väärtustades saab valeks pidada tema vaateid? Komplimendid, kiitusavaldused ja positiivsed kommentaarid tõstavad enesehinnangut, negatiivsed arvamusavaldused sünnitavad aga pahameeltning sallimatust. Üdini .ausaks jäädes koguneb paratamatult vaenlasi ning see maailm muutub üha enam põlastusväärsemaks, inimesed järjest tülgastavamaks.
Ausust peetakse meie ühiskonna vältimatuks osaks, ema nõuab seda oma lapselt ning abikaasad üksteiselt. Liigne otsekohesus näitab tahes- tahtmata kaaslaste tõelist palet ning muutub misantroopia seemneks.