Oscar-Arthur Honegger (0)

Honegger . Lapsepõlv ja haridus

Oscar- Arthur Honegger sündis 10. Märts 1892, Prantsusmaal Le Havre ’is, kuid oli Šveitsi päritolu. Muusika oli Honeggeri pereelus tähtsal kohal. Ta õppis mängima viiulit oma klaverimängijast ema kõrval ning vahetevahel lisandus neile ka kolmas, Arthuri sõber, kes mängis ka viiulit. Kuna kahele viiulile ja klaverile oli vähe muusikat kirjutatud, siis hakkas teismeline Honegger komponeerima ise sellele muusikute grupile. Ta alustas ka ooperi ja oratooriumi kirjutamist. Bach ja Beethooven olid tema kaks iidolit.
Alates 1909. aastast sai tema treening professionaalsemaks ja kaks aastat õppis ta ka Zürichi konservatooriumis. Seal sai ta rohkem kontakti kaasaegse muusikaga ning avastas enda jaoks Richard Straussi ja Max Regeri muusika . 1911, noore 19 aastase mehena keeldus ta oma isa jälgedes käimast ning astus Pariisi Konservatooriumisse. Seal Honegger õppis Lucien Capet käe all viiulit ja André Gédalge õpetamisel kontrapunkti.
1915. aastal kutsuti Arthur Honegger mõneks kuuks Šveitsi piiri kaitsma, kuid kohe pärast seda jätkas oma õpinguid. Õppis kompositsiooni Widori klassis ning seejärel orkestrijuhtimist Vincent d’Indylt. 1918 lõpetas õpingud konservatooriumis saades teise astme kontrapunkti tunnistuse. Kuid see omas vähest tähtsust, sest Honegger oli juba loonud meloodiaid ja kammermuusikat ning sümfoonilise poeemi „Le Chant de Nigamon“, mis oli tema esimene suurem orkestri pala.

Elu ja looming

1918. aastal Honegger sai ülesandeks kirjutada muusika balletile, „Le Dit des Jeux du monde“. Esimene lavastus toimus 2. Detsember 1918 Vieux-Colombier’i teatris ja tekitas skandaali, mis garanteeris Honeggeri kuulsuse. 1920. aasta Jaanuaris sündis kuulus „Groupe des Six“ muusikute grupeering. Et tutvustada noori heliloojaid organiseeriti muusikaline õhtu Darius Milhaudi kodus. Gruppi kuulusid heliloojad Louis Durey, Georges Auric, Germaine Tailleferre, Francis Pulenc, Arthur Honegger ja Darius Milhaud .
Varajastel 1920ndatel kogus Honegger kuulsust oma dramaatilise psalmiga „Le Roi David“ ehk „Kuningas Taavet“, mis on endiselt kooride repertuaaris . Esimese ja Teise maailmasõja vahelised aastad olid Honeggeri loomingus väga viljakad. Ta komponeeris muusika Abel Grance’i eepilisele 1927. aasta filmile „ Napoleon “. Teiste seas lõi ta ka 9 balletti ja kolm vokaal teost. Üks neist oli „ Jeanne d’Arc au Bûcher“ (1935), dramaatiline oratoorium, mida peetakse üheks tema parimaks teoseks. Lisaks üksi kirjutatud materjalile, tegi ta ka koostööd Jacques Ibert’iga ooperi „L’Aiglon“ (1937) ja ühe operetti loomisel. Sellel ajavahemikul kirjutas ta veel tähtsa flöödi repertuaari „Danse de la Chevre“ (1921). Pühendatud René Le Roy’le ja kirjutatud ainuüksi flöödile on see teos väga elav ja nooruslik , kuid sama otsekohene nagu kõik Honeggeri tööd.
Honegger hoidis alati kontakti oma vanemate päritolumaa Šveitsiga, kuid sõja puhkemisel ja natside sissetungi tõttu ei olnud tal võimalik Pariisist lahkuda. Ta ühines Prantsuse Vastupanuliikumisega ja oli üldiselt natsidest puutumatu , kes lubasid tal jätkata oma tööd ilma suurema vahelesekkumiseta. Küll aga oli Arthur sõjast rusutud, depressioonis. Sõja alguse ja oma surma vahel kirjutas ta viimased neli sümfooniat ( numbrid 2 kuni 5), mis kuuluvad ühtede kõige jõulisemate 20. sajandi sümfooniate hulka. Nendest teine, mis sisaldab soolo trompetit mängimas Johann Sebastian Bachi koraal tooni ja kolmas alapealkirjaga „Symphonie Liturgique“ on tõenäoliselt kõige tuntumad. Kirjutatud 1946 aastal, kohe pärast sõda, võib sellel paralleele leida Benjamin Britten ’i teosega „Sinfonia da Requiem“. Täiesti erinev on aga tema lüüriline ja nostalgiline neljas sümfoonia, alapealkirjaga „Deliciae Basilienses“ ehk „ Baseli Naudingud“, mis on kirjutatud selle Šveitsi linna auks.
Honegger oli laialdaselt tuntud kui rongide entusiast ja ütles kord tähelepanuväärselt: „Ma olen alati kirglikult armastanud lokomotiive. Minu jaoks nad on elavad olendid ja ma armastan neid nagu teised armastavad naisi või hobuseid“. Tema rongide auks kirjutatud nö „liikumissümfoonia“ „Pacific 231“ tõi talle varajast tuntust 1923 aastal. Teos imiteerib auruveduri häält.
1953. kirjutas Honegger oma viimase teose, „Jõulu Kantaat “. Arthur Honegger suri oma kodus südamerabandusse 27. November 1955 ja maeti Saint-Vincent’i kalmistule Montmartre kvartalisse Pariisis.
Põhilised Honeggeri stiili elemendid on: Bachi kontrapunkt, juhtivad rütmid, meloodiline amplituud , väga värvilised harmooniad , orkestri kõla impressionistlik kasutus ja formaalse ülesehituse rõhutamine. Tema stiil on raskem ja pidulikum kui tema kolleegidel „Les Six“ grupist. Vaatamata stiilide erinevustest, tema ja teine „Les Six“ liige Darius Milhaud olid lähedased sõbrad olles õppinud koos Pariisi Konservatooriumis. Milhaud pühendas oma neljanda keelpilli kvinteti Honeggeri mälestusele ning samuti tegi Francis Poulenc oma „ Klarneti Sonaadiga“. Honeggeri mõju maailmamuusikas ilmestab ka see, et tänapäeval võib leida tema pildi Šveitsi 20 frangiselt.

Teosed

Orkestrimuusika, kammermuusika , klaveripalad, balletid , ooperid , operetid , oratooriumid ja teised, raadio- ja filmimuusika .
4