Liigirikkus võu liigiline mitmekesisus Geneetiline erisus Elupaikade mitmekesisus Liigikaitses otsitake seasost kuidas näitada liigi olulisust sellest mida ta toob. Biodiversiteet Seos liigirikkuse ja produktiivsuse vahel sõltub ruumiskaalast Koosluste levik ruumis Märgati, et tainekoosluste levik ruumis sõltub mullast ja kliimast. Formatsiooniline paradigma: kooslusi vaadeldi suuremahuliste formatsioonidena. Organitsistlik paradigma: ökoloogilist kooslust käsitleti kui superorganismi. Koosluste levik ruumis Kontinuaalne e pidevust rõhutav paradigma: kooslus on oma olemuselt lõdvalt seotud süsteem, tema komponendid (so liigid) reageerovad keskonnale üksteisest sõltumatult. Tsönokliin – koosluste pidevalt muutuv rida. Muutumine on tingitud keskkonnateguritest (gradient analüüs). Gradienti valik on alati subjektiivne: Kas oluline on niiskus?
20. Kisklus, herbivooria. Kiskja-saakloom dünaamika Lotka-Volterra tüüpi võrrandsüsteemide kohaselt; 21. Saakloomade kaitsekohastumused; 22. Parasitism, parasiitide liigitused, mikroparasiitide puhast kasvukiirust mõjutavad tegurid; 23. Kommensalism. Laguahel. Detritivoorid, lagundajad, nende klassifikatsioon suuruse järgi; mikro- meso- ja makrofauna suhteline osatähtsus laguahelas eri kliimavööndites; 24. Koosluste struktuuri aspektid; 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; 26. Eesti metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon, tüübirühmad, nende paiknemine mullaniiskuse-viljakuse ordinatsiooniruumis; 27. Koosluste autogeenne ja allogeenne, primaarne ja sekundaarne suktsessioon, kliimaksi mõiste; 28. Bioloogilise mitmekesisuse mõiste, taksonoomiline, funktsionaalne ja geneetiline mitmekesisus; 29
Mikrofauna tähtsus on polaaraladel, tundras ja põhjapoolkera metsadele suurem. Mesofauna on oluline rohumaades, parasvöötmes ja põhjapoolkerametsades. Makrofauna on oluline troopikas ja troopilistes kõrbetes, samuti ka rohumaadel. 24. Koosluste struktuuri aspektid; · Taksonoomiline struktuur · Koosluste bioloogiline mitmekesisus ehk diversiteet · Ruumiline struktuur · Muutused keskkonna gradiendil · Muutused ajas ehk suktsessioon 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Individualistlik paradigma Gleason, levinud Ameerikas. Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja sügavalt isekalt. Igal liigil on oma ökoloogiline amplituud, liigid paigutuvad kooslusesse vastavalt oma nõudlusele. Klassifikatsioonil puudub mõte, sest klassid on kunstlikud. Kooslustüüpe saab järjestada, ordineerida.
1.vertikaalne plaan: rindelisus 2.horisontaalne plaan: a) mingi ühe populatsiooni isendite jaotumus (mis võib olla juhuslik, korrapärane ja agregatiivne); b) kahe populatsiooni isendite jaotumise võrdlemine: sõltumatu, assotseerunud; c) kõikide populatsioonide jaotumised lubab leida liikide grupeeringuid *Koosseisuline struktuur *Funktsionaalne struktuur 44. Koosluste levik ruumis erinevad paradigmad *Formatsiooniline paradigma: kooslusi vaadeldi suuremahuliste formatsioonidena *Organitsistlik paradigma: ökoloogilist kooslust käsitleti kui superorganismi. Kooslusi peeti hästi piiritletud üksusteks, mida sai kaardistada *Kontinuaalne e pidevust rõhutav paradigma: kooslus on oma olemuselt lõdvalt seotud süsteem, tema komponendid (so liigid) reageerivad keskkonnale üksteisest sõltumatult *Tänapäevane paradigma sünteetiline paradigma koosluste ruumimuster on valdavalt pideva iseloomuga ehkki seal esineb mittepidevaid lõike: ökotone 45. Ökoton ja selle liigitus
mardikas nende pesas elab Laguahel - doonor-kontrollitud süsteem, st laguahela organismid sõltuvad 100 % sellest, kui palju ülevalt poolt laguahelale antakse. Nad pole ise võimelised endale toitu juurde tekitama. Söövad surnud olevusi ja ei mõjuta oma toiduobjektide populatsiooni tihedust EHK laguahel võtab seda mida antakse ja ei sekku toiduobjekti ellu (ainult surnu omasse sekkub) 25.Koosluste struktuuri aspektid (konspekt, Begon et al. 17.1); 26.Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias (Begon et al. 17.3.3); Individualistlik paradigma (seostatakse Gleasoni nimega gliisoniaanlik maailmanägemus) Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja sügavalt isekalt. Tema joonis: igal liigil on oma ökoloogiline amplitud (oma gaussi kõver ja iga kõver vastab ühele liigile) liigid paigutuvad kooslusesse vastavalt oma nõudlusele. Klassifikatsioonil pole mingit mõtet, klassid on kunstlikud. Kui
enne ära). 3) Tundra - enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad. 24. Koosluste kollektiivsed ja emergentsed omadused. Kollektiivsed - kirjeldatavad ja avaldatavad komponentide summana, nt. koosluse liigiline mitmekesisus + liigifondi suurus. Emergentsed - komponentide liitumisel ineb mingi uus kvaliteet. Liigifond - liigid, kes on potentsiaalselt olemas ja vôimelised antud kk-s potentsiaalselt elama. 25. Organitsistlik (Clements) vs individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias. Clements - organitsistlikud kooslused on superorganismid. Nad evolutsioneeruvad kui superorganismid. Nad koosnevad üksteisega kohastunud liikidest. On diskreetsed. Omavad sarnaseid optimume. Euroopalik. Gleason - kooslused koosnevad sôltumatute liikide segudest. Liigid ei koevolutsioneeru. On pidev. Ameerikalik. Paradigmade vastuolu avaldub viisis, kuidas taimkattetüüpide eristamise ja uurimise metoodike on
enne ära). 3) Tundra enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad. 24. Koosluste kollektiivsed ja emergentsed omadused. Kollektiivsed kirjeldatavad ja avaldatavad komponentide summana, nt. koosluse liigiline mitmekesisus + liigifondi suurus. Emergentsed komponentide liitumisel ilmneb mingi uus kvaliteet. Liigifond liigid, kes on potentsiaalselt olemas ja võimelised antud kk-s potentsiaalselt elama. 25. Organitsistlik (Clements) vs individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias. Clements organitsistlikud kooslused on superorganismid. Nad evolutsioneeruvad kui superorganismid. Nad koosnevad üksteisega kohastunud liikidest. On diskreetsed. Omavad sarnaseid optimume. Euroopalik. Gleason kooslused koosnevad sõltumatute liikide segudest. Liigid ei koevolutsioneeru. On pidev. Ameerikalik. Paradigmade vastuolu avaldub viisis, kuidas taimkattetüüpide eristamise ja uurimise metoodike
3) Horisontaalne struktuur (2 mõõdet) sisemine heterogeensus ja mis jõud seda põhjustavad 4) Vertikaalne struktuur (3 mõõdet) taimkatte rinded (Vihmametsades pole rindeid.) 5) Struktuuri muutumine ja koosluste vaheldumine KK-a gradientidel kuiv -> märg : niiskusgradient 6) Koosluste suktsessioon koosluste suunatud mittesesoonsed ajalised muutused, mille jooksul taimkate ise muudab KK-tingimusi ja valmistab ette pinda uute liikide tulekuks 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Paradigma - üldiselt omaksvõetud baasteadmiste hulk, mille üle ei vaielda. Ajalooliselt on taimekoosluste ökoloogias võidelnud: 1) Organitsistlik paradigma (Clements) kooslused on vaadeldavad superorganismidena ehk koevolutsioneerunud,
kobestab enne ära). 3) Tundra enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad 24. Koosluste struktuuri aspektid; a) Taksonoomiline struktuur liigiline koosseis b) Liigiline mitmekesisus kui palju erinevaid liike koos elab. c) Koosluse horisontaalne ja vertikaallne struktuur koosluse paiknemine ruumis d) Struktuuri muutumine keskkonnagradiendil e) Struktuuri muutumine ajas suktsessioon. 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Organistlik Taimekooslus on superorganism, millel on kindlad arengumehhanismid. Kooslused on diskreetsed, muutuvad hüppeliselt Individualistlik Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja isekalt. Kooslus sõltub sellest, millised liigid kokku satuvad. Muutub sujuvalt, pidevalt. Gleasoni mudelit saab ordineerida e järjestada
Mõõdetakse koosluses leiduvate liikide arvu abil. · Ruumiline struktuur. Kahe- või kolmemõõtmeline(taimedel). Horisontaalne ja vertikaalne. Taimkattes esinevad rinded ehk taimkatte kihid, kus valguskliima on erinev. · Koosluste muutumine ökoloogilistel gradientidel(olulised kk faktorid ja nende muutumine ruumis). · Koosluste muutumine ajas(suktsessioon). Kaks sünökoloogilist paradigma. Individualistlik(Gleason) vs organitsistlik(Clements) paradigma. Gliisoniaanlik ja klementsiaanlik paradigma. Clements - Taimekooslused on vaadeldavad superorganismina, mille organiteks on erinevad liigid, kes omavahel on koos evolutsioneerunud(koevolutsioneerunud), kelle vahel on teatud tööjaotus ja see superorganism areneb ka ajas. Suktsessioon teatud aja möödudes liigid vahetuvad. Diskreetsed rühmad ja eristuvad kooslustüübid, mis on klassifitseeritavad. Gleason - Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja isekalt
A. Mikrofauna suhteline osatähtsus suurem kui vihmametsas? B. Selgroogseid kõigusoojasi loomi rohkem kui vihmametsas? C. Meso- ja makrofauna suhteline osatähtsus suurem kui vihmametsas? Tundras on tänu madalale produktsioonile ja lühikesele vegetatsiooniperioodile loomapopulatsioonide kandevõimed väikesed ja laguahelas langeb suurem roll paindlikele mikroobidele. A on õige. 38. Milliste isikutega seostuvad sünökoloogia teoorias individualistlik ja organitsistlik paradigma? A. Hutchinson ja Gause; B. Karis ja Beckham; C. Wallace ja Tansley; D. Gleason ja Clements. Õige on mõistagi D sest nii on õige. 39. Kas soovikumetsade tüübirühm levib: A. Kliimakskooslustes? B. Niisketel keskmise toitelisusega muldadel? C. Kuivadel toitainetevaestel muldadel? D. Peamiselt Lääne-Eesti madalikel? Soovikumetsad on E. Lõhmuse metsakasvukohtade klassifikatsiooni skeemil all keskel, s.t.
kohaselt; 20. Saakloomade kaitsekohastumused, mimikri tüübid; 21. Parasitism, parasiitide liigitused, parasitoidid, mikroparasiitide puhast kasvukiirust mõjutavad tegurid, parasiidi levikulävi; 22. Kommensalism, laguahel, lagundajad, nende klassifikatsioon suuruse järgi; mikro- meso- ja makrofauna suhteline osatähtsus laguahelas eri kliimavööndites; 23. Koosluste struktuuri aspektid, vertikaalne ja horisontaalne struktuur, diversiteet; 24. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; 77 25. Eesti metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni skeem;26. Koosluste primaarne ja sekundaarne suktsessioon, soode suktsessioon ja tüübid, kliimaksi mõiste; 27. Bioloogilise mitmekesisuse mõiste, taksonoomiline mitmekesisus; 28
annaabi.ee 
