Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Organismi ainevahetus ja happe-leelise seisund.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ioon, neer, vesinik, ioonid, neerud, leelis, hape, ainevahetus, sekretsioon, fosfaadi, glutamiin, glutamaat, plasma, regulatsioon, happeid, produktid, valgud, süsivesikud, aineteks, laktaat, gaas, maksas, anaeroobne, lühiajaliselt, tagasiimendumine, torru, tubulaar, textbook, medical, vesinikioone, metabolism, basis, medicine, university, books, leelise(eemaldavad proteiine jt molekule, mis jäid glomerulaarsesse basaalmembraani kinni (GBM). Bowmani kapsli sisemises kihis asuvad podotsüüdid, mis kinnituvad ka GBM-le. Bowmani ruum on Bowmani 2 kihi vaheline ruum. GBM on kapillaare kattev makromolekulaarne filter. Moodustab koos kapillaari endoteeli ja podotsüütidega barjääri, kust ei pääse läbi suured ja/või negatiivse laenguga proteiinid. Väikesed molekulid, vesi ja ioonid pääsevad kapillaaridest Bowmani ruumi. Läbi Bowmani kapsli sisekihi toimubki ultrafiltratsioon (moodustub esmasuriin), mis läheb edasi nefornisse ja torukestesse, kus moodustub pärisuriin ehk läheb proksimaalsesse tuubulisse. Seega filtraat, mis lahkub Bowmani kapslist on väga sarnane vereplasmale (glomerulaarne filtraat on vereplasma - plasmaproteiinid – kõik vereplasma komponendid va proteiinid). Neeru morfofunktsionaalne ühik on nefron, mis koosneb Bowmani kapslist ja torukestest
I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE. · F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus, organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne. F ja inimese F harud. F harud:*üldF käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud
Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud, omades suurt tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv-helilained) Mitteadekvaatsed ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp). ÄRRITUS Ärritaja toime eluskoele. Bioloogilise reaktsiooni alusel: Alaläviärritus läviärritusest väiksem ärritus, reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena. Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele
Põhjus Ca/Mg suhte muutused vereplasmas. Iatrogenne haigus- loomaarsti või seemendaja vahendusel levivad nakkused. Näiteks on saastunud kirurgilised instrumendid, nõelad, söödad, joogivesi. Osmootse rõhu tekitajad rakusisese ja rakuvälise ruumi vahel- Osmootne rõhk on ekstra- ja intratsellulaarses ruumis ühesugune, olenemata sellest, et kehavedelikes on ioonide sisaldus erinev. Peamised osmolaarsuse reguleerijad, veesisalduse ja vedeliku mahu säilitajad on neerud. Vee ja/või elektrolüütide hulga muutused korrigeeritakse neerudestoimuva filtratsiooni, tagasiimendumise või aktiivse sekretsiooni abil. Peamised osmootse rõhu tekitajad: *Vereplasmas - Na+ koos teda saatvate anioonidega (Cl- , HCO3 - ). *Rakusiseses ruumis - K+ . K+ transporti rakuvälisest ruumist rakku stimuleerivad mitmed hormoonid insuliin, mineralokortikoidid, katehhoolamiinid. Na-ioonidest enamus asub rakuvälises ruumis -144 mmol/l (rakusisesi vaid 10 mmol/l). Glükoneogenees-
lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad. Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. 9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded. Vereplasma koostis : ·vesi 90-92% ·valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid, fibrinogeen ·mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumisoolad ·anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas. ·albumiinid moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste puhul
Jagunevad T- ja B- lümfotsüütideks. ÜL lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad. 9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded. Vereplasma koostis : ·vesi 90-92% ·valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid, fibrinogeen ·mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumisoolad ·anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas. ·albumiinid moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Põletikuliste haiguste, maksa- ja
Osmomolaarsus 300mosm/l Vereplasma valgud, fraktsioonid, hulk- Valkusid on 65-80g/l, jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine 35-45 g/l ja globuliine 24-37 (+ fibrinogeeni 1,5-4,5) Vereplasma valgud kannavad neg.laengut ja käituvad hapetena. Omavaheline suhe- 1,2-2,0/l Vereplasma valkude ülesanded- Olulised vere ja kudede vahelises vee-ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk (kolloidosmootne/onkootne rõhk) keskmiselt 3,3 kPa. Sellest oleneb vere ja kudede vaheline ainevahetus ja esmasuriini teke neerudes. Võtavad osa ainete transpordist veres-albumiinidega on seotud kaltsium,rasvhapped,mõned ravimid. Globuliinidega kortisool,osa lipiide,rauda, vitamiiine. Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonis- suur osa antikehi on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid. Vereplasma valgud moodustavad osa vere puhversüsteemist. Valgu molekulid on võimelised
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia 4.loeng Refleksid, refleksi mõiste Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest se
Niudesooles on rohkesti lümfoidsetkude (Peyerinaastudena), mis osaleb organismi immunoloogilises kaitses. Peensoole funktsioonid: Peensool täidab mitmeid tähtsaid funktsioone: 1) küümuse segamine pankrease, maksa ja peensoolelimaskesta sekreetidega 2) toidu koostisosade seedimine 3) tasakaalustatud ja seeditud sisaldise resorptsioon 4) järelejäänud sisaldise edasitransport distaalsele 5) mitmesuguste hormoonide sekretsioon 6) immunoloogiline kaitsefunktsioon. Peensoole liigutused segavad küümust ja liigutavad teda distaalsemale. Peensoole neuraalne regulatsioon Parasümpaatiline närvisüsteem mõjutab seedimist stimuleerides seedetrakti peristaltikat ja sekretoorset aktiivsust. Sümpaatilise innervatsiooni saab seedetrakt seljaaju rinna- ja nimmeosast. Sümpaatilise närvisüsteemi mõjul soole toonus langeb, peristaltika pidurdub, seedenõrede hulk väheneb, ensüümide suhteline sisaldus tõuseb. Jämesool
Bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad ja sellepärast on osmoos oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 on vereplasma (ioonidest Na+ ja Cl-). Veri moodustab 7% kehakaalust ehk umbes 5 liitrit. Koosneb paljudest komponentidest. 55% on vereplasma ja 45% vererakud. Vereplasmas: vesi, valgud, aminohapped, rasvhapped, glükoos, ioonid, gaasid ning vererakud. Lümf voolab lümfisoonte võrgustikus. Lümfikapillaarid on hästi läbitavad vedelikele ja madalmolekulaarsetele ainetele, neid võivad läbida ka vererakud ja külomikronid. Lümf on oma koostiselt sarnane vereplasmale, keskmine valgusisaldus on 10-20 g/l (vereplasmast madalam). Lümf koosneb interstitsiaalsest vedelikust. Mineraalainete sisaldus on enam-vähem sama kui vereplasmaski (2% ?). Erinevatest kehapiirkondadest pärit
4Mikroobifüsioloogia LOMR.03.022 Riho Teras Sisukord 1. Bakterite kasv ja toitumine................................................................................ 4 1.1. Bakterite kasvatamine laboritingimustes.....................................................4 1.2. Elutegevuseks vajalikud elemendid.............................................................7 1.3. Söötmed bakterite kasvatamiseks laboris....................................................9 1.4. Füüsikalis-keemilised tegurid, mis mõjutavad bakterite kasvu...................10 2. Bakterite ehitus ja rakustruktuuride funktisoonid.............................................15 2.1. Tsütoplasma komponendid.........................................................................16 2.1.1. Nukleoid............................................................................................... 16 2.1.2. Tsütoplasma ja inklusioonkehad...........................................................19
Kui aga põiekeste abil mõni osakene rakust välja viiakse, nimetatakse seda eksotsütoosiks. Fagotsütoos – tahkete osakeste sisestamine rakku Raku jagunemine Rakkude paljunemine võib toimuda kolmes vormis: mitoos, amitoos ja meioos. Mitoos tähendab kromosoomide pooldumist ja kahe ühesuguse raku tekkimist. Amitoosi nimetatakse ka raku otseseks jagunemiseks. See esineb peamiselt spetsiaalsetes ainevahetusorganites (nt maks, neerud, vegetatiivsed närvirakud ja südamelihase rakud). Enamasti toimub rakutuuma lihtne jagunemine. Kui seejärel raku paljunemine ära jääb, tekib mitmetuumaline rakk. 22 Meioosi nimetatakse ka küpsusjagunemiseks või taandjagunemiseks. Erinevalt mitoosist või amitoosist ei toimu siin raku jagunemist otseses mõttes, vaid algul ühinevad hoopis kaks rakku (emase munarakk ja isase seemnerakk). Selleks taandavad mõlemad rakud enne oma
annaabi.ee 
