50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
17 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mari Maasikas
Õppematerjali autor
aastal Prantsusmaal, sellele järgnes varude kasutuselevõtt Sotimaal, Saksamaal ja teistes riikides. 19. sajandil toodeti põlevkivist peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini, need ained aitasid rahuldada suurenevaid vajadusi valgustuse järele tööstusrevolutsiooni ajal. Toodeti ka kütteõli, määrdeõli ja määrdeid. Pärast Teist maailmasõda loobus enamik riike põlevkivi tootmisest, sest see oli naftaga võrreldes kallim. Tootmine jätkus peamiselt Eestis ning Hiinas (Maomingi ja Fushuni leiukoht). 80% kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud Eestis. Põlevkivist elektrienergia tootmise plussid: Riigi energeetilise varustuskindluse tagamine; vähene hinnasõltuvus maailmaturust. Põlevkivist elektrienergia tootmise miinused: Suured keskkonnamõjud nii kaevandamisel kui kasutamisel; madal kasutegur.
maavarad. Need moodustuvad tegelikkuses organismide jäänustest kogu aeg, aga see protsess on niivõrd aeglane( mitmed miljonid aastad), et see ei ületa inimeste tarbimisvajadust. Kasutamisprobleem on esiteks fossiilkütuste põletamisel kaasnevad jäätmed ja keskkonnaprobleemid. Näiteks suureneb süsihappegaasi hulk atmosfääris, mis omakorda tugevdab Maa atmosfääri kasvuhooneefekti. Teiseks on varude vähenemine. 2.1. Fossiilkütused Eestis enim kasutatud maavara on põlevkivi, millest enamik riigi energeetikast sellel põhineb. Antud settekivim on pruuni või musta värvi ja kihiline. Põlevkivi, nimetatakse ka kukersiidiks, on miljonite aastate jooksul merepõhja settinud taimede- ja loomade kivistunud jäänused, mis sisaldavad orgaanilist ainet. Kütteväärtuse ja teiste omaduste poolest jääb põlevkivi küllaltki laialt levinud maavarana naftale ja kivisöele alla, sest see sisaldab palju mittepõlevat mineraalosa
kalatöötlemise toiduks mittekasutatavaid jääke, sõnnikut ja nendest toodetavat biogaasi jms. Energiaallikaks on samuti mitut liiki orgaanilised jäätmed; tegelikult on needki taimset või loomset päritolu. Need on näiteks orgaanilised olmejäätmed, orgaanilised põllumajandus- ja tööstusjäätmed ja heitvete muda, mis on kas kohe põletatavad (tahked olme- ja põllumajandusjäätmed), gaasistatavad või gaasistuvad nagu prügilatesse paigutatavad jäätmed. Vähem saadakse Eestis energiat sõnnikust (biogaasina), heitvete mudast (samuti biogaas), prügila olme- ja tööstusprahist (prügilagaas) ja põhust põletamise teel. Energiat prügimäelt ja reoveest Biogaas tekib orgaanilise aine käärimisel. Ta koosneb põhiliselt metaanist 67% ja süsinikdioksiidist. Metaani põlemisel tekib süsinikdioksiid ja vesi. Isegi aastakümneid vanu jäätmeid võidakse kasutada loodussõbralikult, kogudes jäätmete lagunemisel tekkivat biogaasi
PILET nr. 2 1. NOOSFÄÄRI MÕISTE Noosfääri mõiste (kr. noos mõistus + sphaira kera) võeti 1920. aastatel kasutusele mitme autori poolt. Prantsuse filosoofi E. Le Roy (1870 1954) määrangu järgi on noosfäär süsteem, millesse kuuluvad tehnika ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane aineline tegevus. Autori arvates sobib noosfääri vasteks eesti keeles mõistuskeskkond, aga ka mõistusmaailm. 2. MEREKESKKONNA SEIRE KORRALDUS EESTIS Viimaste aastate olulisemad keskkonnamõjutused on seotud ehitustegevusega Muuga sadamas, Saaremaa sadamas ning Paldiski lõunasadamas. Samuti teostati merekeskkonnaseiret Naissaare liivamaardlas seoses liiva kaevandamisega Muuga sadama idaosa laiendamiseks. Seireid teostasid pädevad eksperdid Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemi Instituudist, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist ja Eesti Ornitoloogiaühingust. Muuga sadamas on teostatud iga aastast merekeskkonnaseiret alates 1995
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid