Õppetöö kvaliteet TTÜs (1)

Õppetöö kvaliteet TTÜs: probleemid ja võimalikud lahendused.
Nii nagu paljude asjadega viimasel ajal meie ühiskonnas, sõltub kvaliteet suures osas ennekõike tarbijast endast. Sul võivad olla etteantud maailmatasemele tingimused, kuid nende realiseerimine jääb ikkagi pelgalt sinu enda teha. Kvaliteetne õppetöö kui tervik, koosneb väga palju erinevatest pisidetailidest. Hakates analüüsima meie kõrgkooli hetke olukorda pean tõdema, et sellise suuruse ja mahu juures on juba nii hästi igapäevaselt funktsioneeriv asutus kvaliteedi märgiks. Eranditult kõik on võimelised seal õppides ja iseseisvalt tööd tehes saama tasemega kõrghariduse osaliseks. Kuid nagu elus ikka on kõigil ja kõigel veel ruumi paremaks püüelda.
Võtame vaatluse alla ühe konkreetse õppeaine, et saavutada parem pilt, kui pikk protsess aine edasi andmine tegelikkuses on. Iga õppeaine koosneb enamasti loengumaterjalidest, harjutusülesannetest ja praktilisest tööst. Selle kogu mahuka info edasiandmiseks on õppejõududel üks semester tööaega. Semestri lõpus tuleb tudengitel sooritada eksam, kogu seni omandatud materjali põhjal. Olles ise hetkel selle sama protsessi keskel oskan kommenteerida, et mõningate ainete puhul saab kvaliteedi koha pealt määravaks just ajaline nappus. On ju teada tõde, et teooria kinnistub kõige paremini praktilise töö käigus. Mitte pessimistlikult hetkel käigus olevat süsteemi maha tehes,vaid mõeldes kuidas olukorda parandada, oleks ehk mõistlik mõningate mahukamate ainete edasi andmine teostada kahes osas. Ehk lihtsalt puht labaselt lüüa aine keskelt pooleks ning õppetöö toimuks kahe semestri vältel ja lõppeks nagu ikka eksamiga. See annaks ka õppejõududele natukene vabamad käed, ehk võibolla isegi natuke raamidest väljudes ja fantaasiarikkamalt, kogu vajalik info meieni tuua.
Teisalt pööraksin tähelepanu õppejõudude, kui eeskujude väga suure rolli peale õppetöö kvaliteetses edasiandmises. Igal esimese aasta tudengil on veel värskelt meeles keskkooli aegne õppevorm, kus sunnitööna kõik asjad meil ära kästi teha. Olgugi et tegemist oli natuke barbarliku meetodiga, kuid mis peamine see töötas ning ańdis tulemust. On iseenesest loomulik, et sellist korda enam kõrgkoolis luua poleks võimalik ja ilmselt mitte ka sobilik, kuid väikeseid alged antud vormist võiksid jääda. Jällegi omast kogemusest rääkides olen tähelepannud fakti, et mida nõudlikum ja isalikum on õppejõud, seda suurem on jällegi aine kinnistavus ja parem lõpptulemus. Väike hirm ja austus on need, mis sind ennast sunnivad asjad õige aegselt ära tegema. Kartus , et kuidas ma edasipidi talle läbikukkudes otsa vaatan on asjad, mis tõukavad sind topeltööd tegema. Ja kõigest tulenevalt on enamasti ka lõppresultaad märgatavamalt parem, kui väga leebet õppevormi viljeledes.
Õppeaine edasiandmise järgmine väga tähtis etapp on õppematerjalide olemasolu. Leian, et oskus õppematerjale koostada on samuti väga olulisel kohal lõpptulemuse vormimisel. Kuigi tänapäeva süsteem näeks ideaalis välja, et iga tudeng hoolitseb loengutes konspekteerides endale sobiva materjalivaliku, kuid paraku reaalsuses see nii veel välja ei näe. Seetõttu tõusebki materjalide kättesaadavus ja nende koostamise tähtsus olulisele kohale. Tuleks püüelda selle poole, et materjalid saaksid võimalikult mahlakad ja mitmekesised . Et harivad faktid vahelduksid lugudega elust enesest. Ja mis kõige olulisem, et nad oleksid loogiliselt kättesaadavad. Preagust olukorda hinnates pean enamikke materjale väga headeks, kuid nende kättesaadavust annaks parandada. Loomulikult on igal õppejõul tekkinud aastatega oma süsteem, ning käidud rada muutma hakata on suhteliselt keeruline. Aga leian, et kui teaduskondade kaupa oleksid kõikidel oma inetrneti keskkond, muudeks see kättesaadavuse oluliselt lihtsamaks ja vähem vaevalisemaks. Ning samamoodi tekib tihti peale eelnevate ainetega võrdlusmomente ja samuti küsimusi, siis kui kõikde ainete materjalid asetseksid ühes kohas, annaks see ka lihtsasti selle võrdlusmomendi teostamise juurde.
Tänapäeva õppeformaadis peetakse üha enam ebaolulisemaks praktilise töö osakaalu . Olen kuulnud , et veel mõned kümned aastad tagasi oli olukord kardinaalselt teine. Eks see ole juba ajapikku tõestust leidnud, et kõik õpitu kinnistub praktilise töö käigus. Olles ise vabakutseline sukeldumisinstruktor, saan oma kogemusest väita, et teoreetilisest poolest jääb inimestel meelde umbes 20% ja pärast kõike seda sama veeall läbi tehes kinnistub ülejäänud 80%. Seetõttu tõstaksingi päevakorda küsimuse, et ehk tuleks praktilise töö osakaalu taaskord suurendama asuda . Esiteks mitmekesineks õppekava märgatavalt ning ilmselt suureneks ka huvi asja vastu mitmekordselt. Eks kätega ise asju tehes ja katsetades on ikka märgatavalt huvitavam, kui seda lihtsalt paberilt lugedes ja proovides vaimusilmas asjast ülevaade saada. Mõeldes jällegi meie kõrgkooli hetke olukorra peale pean nentima, et mina ehk siis mehaanikateaduskonna üliõpilane olen praktilise töö osa suhtes palju õnnistatumas seisus, kui minu teised saatusekaaslased. Vähemalt meil on pisteliselt selle kolme aasta jooksul olnud mitmeid huvipakkuvaid praktilise töö lahendusi, toon võrdluseks näiteks mõnel teaduskonnal pole neid mitte ühtegi olnud.
Viimasena ja siiski ilmselt kõige tähtsama asjana tooksin esile õppija enda osakaalu kogu protsessis. Nagu eelnevalt juba korra sai mainitud , sul võivad etteantud olla maailmatasemel tingmused, kuid asjast hea tulemuse suudad sa ainult ikkagi ise teha. Suurimaks vaata, et murelapseks pean viimsel ajal valede valikute tegemist. Olen viimasel ajal kokkupuutunud väga paljudega, kes ei ole kindlad või kahtlevad oma õppimiseelistustes. Ja mis ongi veel suurimaks piduriks kvaliteetse tulemuse saavutamisel, kui tahtejõuetus ja huvi seda õppida. Leian, et Eesti kõrgkooli süsteem on suhteliselt piiratud valikuvabadusega siiski. Hoolimatta mitmekesisest ainevalikust, on siiski seda ainuõiget otsust, äsja keskkooli lõpetanul suhteliset raske teha. Ja korra juba midagi õppima asudes ei julgeta enam asja pooleli ka jätta, kuna aega on juu juba nii palju raisatud. Siis jääbki kivi juba allamäge veerema, kus tudengist saab sunnitööline ja lõpptulemusena on küll jahh ehk kuidagi kõrgkool läbi, kuid teadmiste pagas suhteliselt kesine.
Lahendust otsida ei ole kindlasti lihtne ja mõnede arust ehk isegi ka ebavajalik. Kuid minu silmis on üha enam tunnustust leidnud need kõrgkoolid, mis pakuvad suuremat valikuvabadust. Äsja sisseastunut ei panda koheselt küsimuse ette, et mida valida vaid lastakse tal ajapikku endal see õige tee üles leida. Toetan ka sellist ülesehitus rohkem, kus jahh sa valid endale suunitluse( kas reaalharu,humanitaar jne), kuid selle kindla valiku tegemine lükkub teise ülikooli aastasse . Ja kui mitte päris nii radikaalseid muutsi koheselt mitte hakata läbi viima, tuleks ehk suurendada vabaõppe võimalusi. Et lihtsalt jääks suurem valikuvabadus, mis aga minu silmis garanteeriks kindla kvaliteedi tõusu.
Kokkuvõtlikult olen aga endiselt arusaamal, et kui palju tahes asju ka sulle ette ei antaks, määrab lõppresultaadi sinu enda töötahe. Olles kolmandat aastat TTÜ üliõpilane olen rahul mulle pakutavaga, kui ka tunnistan ehk oleks aeg muutusteks. Süsteem on küll vana ja ennast tõestand, kuid alati on ju ruumi muutusteks, eriti kui veel need positiivses suunas toimuvad. Loodetavasti ajal kui kogu maailm areneb, tekib järgmistel põlvkondadel võimalus käija juba seda sama sisse tallutud rada, kuid lihtsalt suuremate valikuvõimalustega.