Uurimismaterjalist selgus, et lapse vanemaks saades moodustab täiskasvanu lapsega kõneldes pikemaid lausungeid. Selgus ka, et varajast hoidjakeelt iseloomustab küsilausete rohkus ning hilisemas hoidjakeeles on peamiselt kasutatud väitlauseid. Korduste hulk väheneb ning funktsioon suureneb lapse vanemaks saades. Lapse kasvades hakkab hoidja vähem rääkima asjadest ning rohkem hakkab keskenduma tegevustele ning suhetele. Üks varajase hoidjakeele iseloomulikumaid jooni on onomatopoeetiliste sõnade kasutamine. Kõne arenedes aga väheneb ning lõpuks kaob. Deminutiivtuletiste hulk väheneb nii hoidja- kui ka lapse keeles lapse kasvades oluliselt. Kokkuvõtteks Saadud andmed avasid teatud määral küll eesti hoidjakeele kui registri olemust, kuid see keskendus vaid ühele lapsele väikese aja jooksul tema keele arengus. Samuti oli keelematerjali vähe, mistõttu ei saa uurimistulemusi ainuõigeiks pidada. Vaatamata sellele
kohustuslikku/ parandatud modulatsiooni. Vaba võib muutuda parandatud modulatsiooniks juhul, kui sellele on viidatud sõnaraamatutes ja grammatikates ning on õpetatud. Protseduur 6 Ekvivalents (samaväärsus) on sihtkultuuri vaste kasutamine eriti idioomide, kliseede, vanasõnade puhul. Enamik ekvivalentse on parandatud, et edasi anda mõtet ,, Like a bull in a china shop" =,,Nagu elevant portselanipoes" , kuid mõnikord, näiteks onomatopoeetiliste, ekslamatiivsete väljendite puhul (kogemata lüüakse haamriga näpu pihta: pr.k ,,Aïe!", ingl.k ,,Ouch!" ) on see vaba. Protseduur 7 Adaptsioonimeetodit kasutatakse sellistel puhkudel, kus mingi situatsioon väljendatuna lähtekeeles on tundmatu sihtkeele kultuurile. Tõlkijad peavad sellistel juhtudel looma uue võrdväärse situatsiooni. Adaptsioon on seetõttu erilist sorti ekvivalents, situatsiooniekvivalents
Koivulehto loomingust, nii nagu ka enamik eespool toodud täiendusi ja parandusi. Sõnaraamat ei nimeta etümoloogiate autoreid, ehkki teose algul (lk 3437) on esitatud kasutatud kirjanduse loend. Sellest pole kuigi palju kasu. Meiegi oleme hoidunud nimedest, aga Koivulehto väärib esiletõstmist, sest ta on üksipäini viinud uurali etümoloogiauuringud uuele kursile. Üldtendentsina puuduvad laensõnade puhul ristviited, aga onomatopoeetiliste ja deskriptiivsõnade puhul tuuakse neid rohkesti. Ja tõesti, selliste sõnade poolest on eesti keel rikas, ehkki etümoloogial on nendega vähe peale hakata. Kokkuvõte Teadusliku etümoloogiasõnaraamatu standarditele ETS siiski päriselt ei vasta. Sõnaraamatuga on ära tehtud väga suur töö, mille edasine parandamine ei peaks olema ülemäära raske: tuleks lihtsustada ülepingutatud tähendusseletusi ja raskesti
lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. (Hint 2002: 35-36) Lisaks on eesti keelel pakkuda veel midagi väga huvitavat. Eesti keele sõnavara üks omapärane joon on loodushääli ja helisid väljendava sõnavara nn onomatopoeetiliste sõnad rikkus ja aktiivsus. Niisuguste sõnade juurdeloomise suhteline vabadus kuulub eesti keele väljendusvahendite hulka. (Hint 2002: 40) Kasutatud kirjandus 1. Hint, Mati 2002. Kui iseäralik on eesti keel.- Keel on tõde on õige ja vale. Tartu, lk 27-41. 2. Rätsep, Huno 2002. Eesti keele tekkimise lugu.- Sõnaloo raamat. Tartu, lk 9-26.
võimalikuks morfoloogiliste vormide suur hulk. Kõige tavalisemaid lauseid võib eristada erinevas sõnajärjestuses neutraalset stiili säilitades. Eesti keeles määrab sõnajärjestus sõnade omavahelisi seoseid ja lause tähendust palju harvemini kui näiteks inglise keeles. Kus grammatilised vormid on mitmetähenduslikud, seal võib ka sõnajärg jätta lause kahemõtteliseks. Eesti keele sõnavara üks omapärane joon on loodushääli ja helisid väljendava sõnavara nn onomatopoeetiliste sõnad rikkus ja aktiivsus. Niisuguste sõnade juurdeloomise suhteline vabadus kuulub eesti keele väljendusvahendite hulka. Lõpetuseks leidis Hint, et eesti keel on väga omapärane keel, vähemalt sama omapärane kui teised keeled, kohati aga enamgi. See keel suudab tema sõnul kanda omapärast kultuuri. 8 Kokkuvõte Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri
Tuletusele lähedane, kuid siiski erinev nähtus on helijäl- nevaid mõisteid. Näiteks sõnast siga liite -la abil moodustatud vahendid heli- jendavate ehk onomatopoeetiliste sõnade moodustamine. sõna sigala tähistab täiesti uut mõistet ('hoone, milles peetakse jäljendatavate Onomatopoeetilised sõnad esinevad tavaliselt sõnasarjadena, sigu')
Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi. 9. Onomatopoeetiline sõna. Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes. Loengu materjal, küsimused loengute põhjal 1. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus.
hüüdsõnadega). Neid on ka eelmistes päritolurühmades ühtekokku 10861094 tüve, seega kolmandik põlistüvedest. Deskriptiivne tähendab kirjeldavat ja deskriptiivsõna ongi sõna, milles häälikute või häälikukombinatsioonidega on seostatud mittekuuldelisi aistinguid. Nt vilksti, jõnksti, sära, sirav, jõllama, võpatama, välgatama, tuksatama, läigatama. Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluukluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb sahiseb sohiseb suhiseb sähiseb, sulin vulin pulin mulin kulin lulin, kilin kõlin kulin kolin.
• neil on reaalne seos tähistatavaga (denotaadiga) • indeksmärk on denotaadiga põhjuse-tagajärje, kokkukuuluvuse või mõnes muus mittepildilises suhtes • indeksmärgid on siiski hajuvapiirilised Sümbolid e. sümbolmärgid • puudub otsene või objektiivne seos tähistatavaga • on loodud kokkuleppeliselt, annavad edasi tähenduse ja häälikkuju arbitraarset seost Keelemärgi olemus • Kas keeles esineb kõiki kolme liiki märke? Nt. onomatopoeetiliste sõnade ikoonilisuse küsimus. Kuigi need sõnad ei kajasta otseselt akustilisi karakteristikuid, nähakse neis siiski ikoonilisi märke. • Laiemas plaanis võib rääkida ka grammatilisest ikoonilisusest, vastavusest „rohkem keelelist vormi, rohkem sisu”. • Keelemärgi indeksilisuse küsimus. Deiktilised väljendid võivad saada laiemas mõttes indeksilise tõlgenduse, kuna nad on objektiivses seoses keele „osutusväljaga”. Nt Maja minu ees (deiktiline
Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Ikoonilisust keeles võime jagada jäljendavaks (imitative) ja struktuuriliseks. Jäljendavad ikooid on märgid, mille vorm sarnaneb tähendusega visuaalselt või heliliselt, onomatopoeetilised sõnad (auh, kikerikii, kopp-kopp). Peale onomatopoeetiliste sõnade on kõrge ikoonilisuse astmega veel deskriptiivsõnad, nt vilksti, jõllama, võpatama. Ikoonilusega on tihedalt seotud ka häälikusümboolika. Struktuurilised ikoonid on märgid, mille vorm annab edasi tähenduse osade suhteid, nt see et mitmuses on sõna pikem (tüdruk-tüdrukud). Üheks struktuurilise ikoonilisuse avaldumiseks keeles on peetud ka tähenduse isomorfismi põhimõtet: üks vorm üks
8. Generatiivne grammatika Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise. generativism: keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid. (Chomsky) Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 9. Onomatopoeetiline sõna Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10
annaabi.ee 
