Õnn ei seisne mugavuses,õnn saadakse kannatuste teel (2)

Õnn ei seisne mugavuses, õnn saadakse kannatamise hinnaga
Arvan, et maailmas ei oleks inimest, kes ei tahaks olla õnnelik. Kasvõi korra tunda seda tunnet, mis tähendab olla õnnelik. Pahatihti loodetakse aga hea vedamise peale, et saada see õnn.
Rodion Romanoviš Raskolnikov , mees kes, elas väikses ja räämas ülemise korruse korteris Saint Peterburi agulitänavatel, soovis olla õnnelik, vähemalt oma alateadvuses ja mõtetes, kuid kõik muutus justkui aina hullemaks ja õnnest, polnud enam jälgegi.
Ühel hetkel ta lihtsalt avastas, et oli jäänud elu hammasrataste vahele ja mitte kellegil polnud juskui aega tema muresi ja probleeme kuulata ja aidata neid lahendada. Oleks tal olnud keegi kellele oma muredest , raskustest ja soovidest rääkida, poleks ta oma tegudes ehk nii kaugele läinud. Ka tänapäeva kiires ühiskonnas, põõratakse liigset tähelepanu endale, oma edukusele või siis just vastupidi ebaedule, kuid unustatakse lähedased inimesed sootuks.
Õnne sõnastab igaüks erinevalt. Osade jaoks on see lähedased suhted, osade jaoks materjaalsus. Teoses tuuakse välja mõlemad õnne liigid. Raskolnikov, ärriatusest Iljona suhtes, kes kasutas ära teiste inimeste vaesust , et ise rikastuda, tahtis ka leida õnne raha näol, unustades, kui suurt viha ta tundis Iljona suhtes.
Hetkel, mil ta kirvehoobi rentnikule vastu pead andis, kaotas ta igasuguse õnne- Elades pideva süütunde ja kahtlusega, et ta kuritää tuleb ilmsiks. Ei olnud tal ka kasu saada rahast.
Tema süütunne, mis oli nii rõhuv, et viis ta haiglasse seisundi, ärkveloleku ja deliiriumi vahel, saatis teda kõikjal. Ta ise ei olnud rahul enda teo üle ja kuageltki mitte ei olnud ta õnnelik, kuid just tema süütunne viis ta kokku Sonjaga. Eneselegi teadmata oli õnn tema ellu tagasi tulnud nii lihtsal kujul, et ta ei osanud seda ära tunda.
Alateadvuses üritas ta igal võimalikul moel oma süüd vähendada, aidates teisi. See vähendas, suurt koormat, mis ta õlgadel lasus. Aitamise käigus oli ta valmis isegi oma ihaldatud rahast, mida pidas õnne aluseks, loobuma , et aidata Sonja isa matuste korraldust.
Isegi tuhat heategu ei heasta ühte nii julma ja võigast kuritegu , ainuke võimalus olnuks tal ennast päästa ülestunnistades, kuid ilmselt oli see hirm, mis teda tagasi hoidis. Pole lihtne rääkida millegist nii suurest ja julmast, kellegile võõrale, seda enam, kui see on riigiametnik , kes oma hukkamõistva pilguga sind saadab . Seepärast rääkis ta oma loo ära Sonjale, teades, et Sonja teda armastab ja toeatab. Tundes, et keegi temast hoolib ja teda kuulab, ilma hukkamõistmata sai ta julgust , et ülestunnistada oma tegu, kanda karistus , mis seisnes rängas sunnitöös Siberis ja mis arvatavasti tõi kaasa taaskord suure hulga kannatus ja läbi elamis . Alles siis, peale karistuse kandmist, suuri kannatusi, läbielamisi, sisemistvõitlust iseendaga nautida oma õnne koos Sonjaga ja nautida elu, kuigi jälg suurest süütundest jääb talle arvatavasti igavesti