Olla või mitte olla (0)

"Olla või mitte olla"
"Olla või mitte olla?" on kindlasti üks kuulsaimaid tsitaate kirjanduse ajaloos. Seda lauset saab mitut eri moodi lahti mõtestada. "Elada või surra?", "Mõelda või mitte mõelda?" - neid näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid minu arust on need kõige tähtsamad.
Elada või surra? Mis on üldse elu? Minu jaoks on elu miljardite aastate eest alguse saanud reaktsioon ja see kestab veel tänini. Kogu selle aja jooksul on välja kujunenud lihtne põhiülesanne - eksisteerida. Elu kõige tähtsam iseloomujoon ongi olemine. Ka maailmakuulus kirjanik Goethe on öelnud: "Elu mõte on elus endas". Ometi on inimesi, kes kahtlevad elus ja selle eesmärgis. Aga kas meil on üldse õigust valida, kas me elame või sureme? Meil on kohustus looduse ees. Meie ülesanne on paljuneda ja järglasi saada. Ent kui järglased on olemas ja geenid edasi antud, ei juhtuks looduse poolt vaadatuna midagi, kui see inimene oma eksistentsi kaotaks. Selline pilt võib tunduda ebainimlik, kuid tegu on looduse poolt vaadates pildiga. Mitmetes kultuurides on suitsiid ja eutanaasia keelatud. Isikult endalt sündimiseks luba ei küsita, kuid teine isik keelab tal surra. Mis õigusega? Peale looduse on inimesel ka kohus oma pere ja lähedaste ees. Ta peaks mõtlema neile, kes teda vajavad ja kes ilma temata hakkama ei saa. See hoiabki inimest enesetappu tegemast-mõistus ja mõtlemine.
Kas mõtlemine ja mõistus on inimkonnale head? Kas oleks parem kui meie mõistus poleks nii arenenud nagu ta hetkel on? Mõistus ja mõtlemine on võimaldanud ühel liigil saada täielik ülemvõim, inimesest üle on ainult loodusjõud. Eluks sobivat keskkonda hävitada on imelihtne, selleks on ainult mõistust vaja. Mõistus tekib elu olemasolu korral, elu aga sobiva keskkonna korral. Tekibki nõiaring, kus mõistus hävitab elu ja kui keskkond on sobiv, tekib uus elu. Mõistus ja mõtlemine on kõikide sõdade ja probleemide tekitajad. Kui võtta inimeselt mõtlemine, oleks me nagu loomad. Meil puuduks teadvus, me teaks , et teised on olemas, kuid me ei juurdleks enda ega teiste olemasolu üle. Me ei võtaks endalt elu ega tunneks kunagi lootusetust. Samas annab mõtlemine elule palju suurema tähenduse. Kui juba eksisteerida, siis mõistusega, et elul oleks suurem mõte kui ainult süüa ja magada.
Kas olla või mitte olla? Võib olla, et selles polegi küsimust. Äkki on küsimus hoopis selles, kui palju olla. Kas olla nii palju kui võimalik, või olla nii palju kui teised sinult ootavad ? Sellele küsimusele vastates tuleks kõigepealt küsida endalt kui palju sa ise olla tahad . Olemise all ei pea alati midagi meeldivat mõtlema. Üks mu sõber ütles mulle hiljuti : "Pole mõtet olla lihtsalt nõmedik, sest neid lihtsalt nõmedikke on nii palju. Kui tahad olla, ole kõige suurem nõmedik, siis sa jääd vähemalt kõigile meelde". See võib tunduda ülbe ja ennasttäis, kuid see pani mind tõsiselt mõtlema. Kui midagi teha või olla, siis juba täie rauaga, et sellest mingi märk maha jääks. Igaüks peaks olema nii palju kui tal on võimalik olla. Kui sa seda ei ole, ei kasuta sa oma elu täielikult ära. Meie aeg siin maamunal on ikkagi piiratud. Sellest tuleks võtta kõik, mis võtta annab.
"Olla või mitte olla?"-seda tsitaati ei saagi üheselt lahti mõtestada. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid vaatenurki. Mõned inimesed ei otsi elu mõtet, vaid naudivad seda. Osad inimesed ainult kahtlevad ja mõtisklevad elu üle, otsides ikka ja jälle elu mõtet.