Olla või mitte olla (0)

Olla või mitte olla
Tihtipeale tekib inimestel dilemma, kas olla või mitte olla. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, sest antud fraasi saab tõlgendada väga mitmeti. Tegemist võib olla lihtsa ja tänapäevase murega– kas minna reede õhtul välja, või jääda koju ning teha ära vajalikud tööd– või hoopiski sügavamõttelisema probleemikäsitlusega, ja sellisel juhul võib mängus olla ka inimelu. Lisaks eeltoodule mahub kahe äärmuse vahele ka olemise kui iseendaks jäämise mõte. Antud teemal on sobilik tõmmata paralleel Hamletiga.
Ühest vaatenurgast seisis Hamlet valiku ees, kas lõpetada enda vaimsed piinad kannatusterohkes maailmas, või elada edasi ning võidelda õigluse nimel seni, kuni saabub sisemine rahu ja vaimu tahtmine. Otsust langetada ei olnud lihtne, kuna ta ei saanud kindel olla milleski . Tal tekkisid kahtlused ka enesetapu teel pääsemise osas, sest antud variant oleks ehk liiga kerge väljapääs. Hamlet kartis , et enesetapp oleks patt ning tulemuseks igavene piin põrgus. Paralleel tänapäeva võiks olla seotud homoseksuaalidega, kuna ühiskond suhtub neisse ja nende õigustesse ebaõiglaselt. Tegemist on igati aktuaalse teemaga , sest osa ühiskonnast on seisukohal, et homoseksualism ei tohiks pälvida heakskiitu. Näiteks, kui homoseksuaal on enda orientatsioonis kindel ning julgeb sellest rääkida enda perekonnale ja sõpradele, kuid lähedased teda ei aktsepteeri , siis üksinda, ilma toetuseta, on tal raske hakkama saada. Siinkohal võib ka tema olla küsimuse ees, et kas olla ning võidelda enda õiguste eest ja seista üldsusele vastu, või lõpetada igapäevane enesetõestamine ja halvimal juhul võtta endalt elu.
Teisest küljest vaadatuna võib olemine tähendada iseendaks jäämist ning südame järgimist. Mitteolemine seevastu tähendaks Hamleti puhul oma ema ja uue kuninga käskude järgi elamist ning seljuhul ei oleks ta oma isa surma täpsemaid asjaolusid uurima hakanudki. Hamlet ei oleks saanud täita vaimu tahet ja see oleks teda igavesti piinama jäänud, eeldades, et rahu ei saabuks isegi peale surma. Hamleti ajastul mõeldi palju surmajärgsele elule ning kardeti, kuidas maise elu jooksul vastu võetud otsused ja tehtud teod võivad neile hiljem kätte maksta.Võrdluseks nüüdisajaga võiks olla lapsevanemad, kes tahavad oma laste tulevikku ise ära planeerida. Alustuseks proovitakse läbi kõikvõimalikud huviringid ning võib juhtuda, et kunstihingega inimest surutakse vägisi sporti tegema või vastupidi. Sarnaselt eeltoodule, nii mõnigi kord, soovivad kõrgharidusega lapsevanemad, et laps sammuks nende jälgedes ja omandaks samaväärse hariduse ning töötaks tulevikus vanematega samal erialal, arvestamata lapse enda soovidega. Siinkohal, kui vanemad on teinud kõik endast oleneva ja laps on saanud täisealiseks, tuleb noorel maailmaavastajal vastu võtta otsus- kas olla vanematele meele järele ning õppida seda, mis tegelikult hingelähedane ei ole, või omandada siiski lisateadmisi vaimu toitval alal.
Minevikul ja tänapäeval on siiski palju ühiseid jooni. Aegade jooksul on ühiskonda läbivad probleemid suuremas plaanis jäänud siiski samaks, kuid vastavalt ajastule esineb erinevaid nüansse. Otsus, kas jääda iseendaks või alluda ümbritseva keskkonna provokatsioonidele, tuleb igal ühel endal vastu võtta.
Kelly Ilp
10.D