Olla või mitte olla (kirjand) teose "Hamlet" põhjal (0)

Elus tuleb hetki , kus me küsime endilt, ükskõik kas teadlikult või mitte, kas olla või mitte olla. Me otsustame selle üle erinevalt, valides vahel üht kui teist, sõltuvalt olukorrast ja enda meeleolust.
Kuulsa küsimuse algne püstitaja oli elust muserdunud Taanimaa prints, kes oli segaduses ja ei suutnud otsustada, kas täita oma kättemaksuplaan või mitte. Otsusele jõudmine on raske, sest seda mõjutab lihtsa tee valimise ahvatlus. Võiks ju arvata, et alla andmine oleks Hamleti olukorras kergem olnud, aga kas ikka oleks? Hamlet poleks kunagi suutnud oma isa mõrva lihtsalt unustada ja eluga edasi minna. Siin olid mängus ka tema tõekspidamised ja sisemine meelerahu, sest selline käitumisviis ei oleks olnud Hamletile omane. Edasi tegutsemine on alati kasulikum, kui alla andmine, kuigi on võimalus, et sellest kahju tuleb. Siiski saab sellestki kogemuse võrra rikkamaks .
Hamlet leidis pärast pikka kahtlust täis perioodi vastuse- ta valis olemise. Pärast isa surma nägi ta maailma teisiti: inimesed olid kahepalgelised ja endeilemõtlejad. Kõik unustasid eelmise kuninga nii kiiresti, isegi Hamleti ema abiellus uuesti. Hamlet mõistis, et ta suudab seda muuta, allaandmine poleks ju niikuinii midagi muutnud. Mõte, et isa mõrvar, kes nüüdseks oli rahva seas poolehoidu kogunud, istub uhkelt troonil, oli tema jaoks talumatu . Ta seadis oma olemise eesmärgiks maksta kätte ja seada õiglus taas jalule. Kui juba edasi võitlemine valida, siis ei tohi enam kahelda.
Me elame maailmas, kus iga inimene on erineva iseloomu ja tunnetega. Emotsionaalsed inimesed võtavad liiga kergesti tühiseid ebaõnnestumisi südamesse. neil tuleb rohkem momente, kus küsitakse endalt, kas ma tahan enam üldse elada. Ei nähta enam eesmärke, mingit tulevikku. Tegelikult lihtsalt Eiratakse oma probleeme. Liiga kergekäeliselt otsustatakse endalt elu võtta. See pole mitte lahendus, vaid selle eest ära jooksmine ja seda juba lõplikult. Tavaliselt pole asi seda väärtki. Muidugi mitte olemine ei tähenda kohe elu võtmist, vaid ka lihtsalt käega löömist. Peaksime olema positiivsed ja lootma paremale tulevikule. Kõik ei saagi olla nii roosa : kannatused on elu üks lahutamatu osa. Tähtis on ka ise oma elule õige suund anda, sest enda heaolu eest võitlemine on väga tähtis, sest mitte võitlemine on sama hea kui lihtsalt mitte olemas olla. Järelikult tuleks alati valida olemise.
Muidugi on ka selliseid inimesi, kes lihtsalt ei otsustagi, vaid lasevad ajal oma töö teha. Siin on aga võimalus et asjad ei kulge nii nagu nad seda tahtsid. Keda siis süüdistada? - Ainult iseennast . Mitteotsustamine ei kaota tegelikku murepõhjust ära. Millegi tegemata jätmine, samal ajal teades, et just iseendal oli võim seda õigesti teha, jääb inimest sisemiselt sööma. On väga tavaline, et kahetsetakse oma varasemate tegude üle, arvatakse, et kui nad oleksid veel midagi teinud, et siis oleks kõik praegu korras ja parem. Parem on kohe kui selleks võimalus on oma hirmudega silmitsi seista.
Palju mõjutab inimesi rahva arvamus. Hamletki pidi hullu mängima, et oma tegeliku plaani varjata. Miskipärast kardetakse, et see on hullem kui see probleem ise. Hamlet suutis jääda iseendaks ja see oligi tema võit. Paljud inimesed seda ei suuda, vaid minnakse üldise massiga kaasa. See ei anna inimesele rahuldust, sest ta ei saa enda mõtteid avaldada ja oma tahtmise järgi elada. Järelikult võib olemine tähendada ka seda, kuidas otsustad oma elu elada: kas nii kuidas endal parem on, arvestamata teiste halvakspanu, või alluda kogukonna põhimõtetele.
Olla või mitte, see jääb alati kummitama, olgu siis tegemist lihtsa probleemile vastu astumisega või elulise tähtsusega küsimusega. Mõlema põhimõtte on sama-kas valida lihtne tee või otsustada raskust taludes midagi saavutada.