Olla nagu kõik või jääda iseendaks (9)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks
Kas on olemas inimesi, kes mäletaksid oma esimesi emotsioone? Karjusid nad koos palatikaaslastega nagu ärritunud kriitikud nõrkushetkel või lõid nagu kassid sohval nurru? Igatahes polnud tähtsust, kas su nimi oli Mats Mülgas või Don Quijote , sest ületundidest väsinud ämmaemanda ja õdede jaoks olid kõik lihtsalt väikesed tited. Paar aastat ilmasööja rolli täitnud, olid meie kõhud suuremad kui naaberrajooni lastel, kuid selle eest rippus meil taga pikem pats kui Rital, Mital või Brigital. Isegi siis tundus , et erineme oma parimatest sõpradest täielikult, sest mõtlesime erinevalt- meile meeldis vahest vaikuses konutada ja reaalsusest põgenemise plaane haududa. Kõik vajas loomulikult õiget aega ja tarkust, sest isegi kana jääb oma tibudest ülehaudumise tõttu ilma. Ent niipea kui saabuvad valusvalged juunikuuööd, haarab meid sõnuseletamatu rännuiha.
Nüüd kuuluvad meile rohked teed ja rajad, rohelised metsad, kollased viljapõllud ja sinine taevas, suveöös helisev viiul , jõgi täis pärleid ning avali hing ja ehe minekurõõm. Elu on enamgi kui raamatust lugesime, sest avastades ennast, tajume, kui imeline on teha seda, mis just meile meeldib. Kui oskaksin kirjeldada, mis tunne on hääletada maanteel ja paluda tasuta piletit ükskõik kuhu, kui teaksin , mis sõnu lausuda, kui meenutan seda vaadet Kopli maha jäetud majast kuule , siis võtaksin oma õlgadele kirjaniku rolli.
Võib-olla olen üksik rändur Toomas August Gailiti romaanist ,,Nipernaadi``, kes kaob suvel unistustesse ja naaseb talvel kohustustesse. Me pole nagu teised inimesed, kuid meile meeldib eriline olla, sest erilisus on uhkus, mis teisi kadedaks teeb. Meile ei meeldi ühes kohas kaua olla, sest teises juba oodatakse . Kinkides parimaid sõnu, võtame need lahkudes kaasa, et neist tunneksid ka teised rõõmu. Mind ei huvita, et teised nii ei tee, meie teeme, teeme veel ja veel, terve elu, sest meile meeldib nii. Olles vaba, tunnen , mida tähendab olla mina ise, sest siis ei piira keegi minu kapriise, soove ja tegemisi. Pole tähtsust, et naiivsus maailma vastu toob vaid probleeme kaasa, sest olen teinud palju vigu kui minu eakaaslased , aga olen vaba ja valmis neist õppima.
Olen alati tundnud kaasa inimestele, kes joonistavad endale igal hommikul Britney Spearsi näo pähe või prindivad välja kümneid Paris Hiltoni pilte, et leiaksid kaubamajast just sellised püksid nagu sellel kaunitaril. Nad meenutavad mulle vanaema lambakarja, kus ei teinud vahet ühelgi isendil. Lambakesed eksisteerisid vaid kõik koos, sest üksinda ei osanud need rumalukesed kuhugi minna ega mõelda. Loomulikult ma ei väida, et tahaksid homme hunte jänestega jalutamas näha ja krokodille zebra seljas märgata, kuid tahaksin kõigi ellu süstida erilisust ja positiivsust, tahaksin panna kurvad naeratama ja õnnetuid lohutada, tahaksin anda kõigile kõike, mida nad vajavad ja näidata, et elu vajab vaid julgust ja tahtmist, et mitte põrgu ja kurva paigana näida.
Isegi Kaie Skalle , August Gailiti romaanis ,, Leegitsev süda``, oleks mind mõistnud, sest ta teadis, mis tunne oli anda, anda ja anda, midagi erilist vastu saamata. Kaie oli kuulus paljudes riikides, sest tantsijal oli andekust ja pealehakkamist. Raske oli jätta oma isa koju ja ise minna välismaale õnne otsima , kuid kirg lava järgi oli liiga suur. Võib-olla ei tahtnud ta olla nagu oma kaptenist isa, sest unistas jõuda kaugemale, kui tähed meist. Kõige hirmsam asi maailmas on publik, kes on nagu janused kaanid -nähes endast andekamaid nad ainult imevad ja imevad ja tunnevad sellest mõnu. Samal ajal, kui etendus läbi ja publik rahul, vaevleb esineja lava taga pingil ja on nagu lehtedest tühjaks tõmmatud raamat. Järgmisel päeval, kui teised lõunatavad, sirutab tema oma veriseks tantsitud jalgu ja unistab järgmisest esinemisest, aplausist. Elu tundub nagu unenägu rambivalguses, kus pead olema parem osavam ja ilusam kui teised. Tehed ühe vale liigutuse. Kukud, sinu üle naerdakse ning valu võib tunduda tappev . Kuid kõigil meil on kuhugi minna, kus rohi tundus vanasti nii kõrge ja päike nii särav ja soe.
Minnes koju, leiad eest needsamad näod, mis varem olid küll pontsakamad ja lõbusamad, aga armastus pole neis kadunud. Enam ei oota keegi su suuri saavutusi, sest pere jaoks oled seesama põnn, kes vaikuses konutas ja õnnest unistas. Naaberrajooni tüdrukud on küll siiamaani peenemad ja särtsakamad, kuid sellel pole enam tähtsust. Ellu minnakse õppima, erinema ja saavutama , kuid kui saabub talv, siis võtame nagu Nipernaadigi koti selga ja naaseme koju, et kuuluda jälle ühte oma pere ja kallitega. Suve saabudes asume rännakule, sest otsime erilist paika, kus saame jääda iseendaks ja tunda rõõmu sellistest asjadest, mida teised ei märkagi.