Õlivärvid (0)

ÕLIVÄRV
Õlivärvide põhimaterjalideks on hästipeenestatud pigment, mida segatakse õliga. Lisaks tuubivärvidele, mis tänapäeval kõige tihedamat kasutust leiavad, eelistab osa kunstnikke maalida värvimuldadega. mis lina või pähkliõliga poolvedelaks massiks on segatud . Taoline tööviis nõuab suuremat vilumust kui tuubivärvidega maalimisel.
Vajaduse korral värve lahjendatakse, kuid pandagu tähele, et seda ei tehtaks ei bensiini ega petrooliga, sest need muudavad värvid tumedamaks. Et värvide toonid ei muutuks, tuleb lahjendamiseks kasutada eeterlikke õlisid, kõige lihtsam on selleks võtta tärpentiini.
Värvi elastsuse ja parema sidususe saavutamiseks lisatakse mitmesuguseid vaiguessentse, milleks võib olla mastiks, dammara, kopaiivipalsam või ka masilasvaha.
Kuna õlivärvid kuivavad pikkamööda, on maalimise juures suhteliselt kerge parandusi teha. Kui soovitakse kuivamist kiirendada, kasutatakse erilisis aineid - sikatiive. Heade õlivärvide kuivades nende toon ei muutu.
Oluliseks töövahendiks õlivärvidega maalimisel on elastsest terasest nuga - pahtel. Pahtlit võib tarvitada värvi eemaldamiseks maali aluspinnalt , samas saab pahtliga ka värvi aluspinnale kanda ja seal laiali hõõruda.
Veelgi vajalikum on palett, mille peale värvid enne maalimist kantakse ja kus nad kokku segatakse. Ja loomulikult vajab õlivärvidega töötav kunstnik pintslit.
Õlivärvidega maalitakse põhiliselt kahel klassikalisel viisil. Esimest neist kutsutakse alla prima tehnikaks. Alla prima eeldab kiiret ja hoogsat maalimist. Pilt tuleb hoogne ja vahetu, sest valmib ühe või kõige enam kahe seansi jooksul, mis toimuvad enne kui värvid kuivada jõuavad.. Maalitakse tavaliselt pastoosselt, eriti valguspinnad, varjud jäetakse õhema värvikorra alla.
Teine võimalus õlivärvidega töötamiseks on mitmekihiline maalimine. Mitmekihilises maalis kasutatakse erilisi läbipaistvaid või poolläbipaistvaid vahekihte - lasuure. Need maalitakse õlis lahustunud vaikudest valmistatud lakkidega, kuhu on sageli lisatud ka pisut värvainet.. See töö nõuab meistrikätt, sest arvestada tuleb nii külmade kui soojade toonide vastastikust mõju kui ka alumiste lasuuride läbikumamist ülemistest lasuurikihtidest. Kui kõik õnnestub nii nagu mõeldudvõib laseerimisega saavutada erilise toonide kooskõla ja ilu. On kunsnikke, kes peavad lasuurikihtide suurt arvu lausa uhkustäratavaks spordisaavutuseks. Lasuurikihtide arv ei tohiks olla omaette eesmärk, küll on aga mitmekihilise maalimisviisi mõtestatud valdamine tõendiks kunstniku kogemusest ja küpsusest. Sageli lõpetatakse maal pastoosse nüansseerimisega alla prima tehnikas. Mõned kunstnikud kannavad valguspindadele üsna paksult peale valget värvi, st. maalivad neid impastas.
Olgu siinkohal ära toodud erinevate maailmakuulsate kunstnike võtted, mida nad õlivärvidega maalides on kasutanud.
Albrech Dürer kandis ülestikku üksteise peale sageli kuni kaheksa erinevat värvikihti, kasutades sideaineks läbi söepuru filtreeritud pähkliõli.
Isenheimi altari meister Matthias Grünewaldist on teada, et ta kasutas filtreeritud pähkliõli koos erilise palsamiga, mida nimetatakse strassbourgi tärpentiiniks ja saavutas mahlakaid sügavaid värvitoone.
Hans Holbein noorem, Rembrandt jt. maalisid ka paberile. Tollal leidus erilisi väga tugevaid kaltsupaberi liike. Paberi parema säilumise huvides kleebiti see puule või lõuendile.
Leonardo da Vinci katsetas õlivärvidega maalimist otse müüripinnale. Õlitehnika ei osutunud seinamaali jaoks sobivaks . Katsetuste ohvriks langes kuulus "Püha õhtusöömaaeg", mille Leonardo maalis Milaanos Santa Maria della Grazie kloostri seinale. Maal hakkas hävinema juba kunstniku eluajal. Kahtlemata on kogemus väärtuslik, kuid kas pole hind liiga ränk?
Tizian maalis tumedale krundile , mille peale ta mitmesuguste toonivarjunditega markeeris alusmaali ning valguse ja varjupinnad. Alusmaal oli sedavõrd õhuke, et hall krunt sellest läbi kumas, tekitades hallika värvitooni nn. optilise halli. Edasises tööprotsessis kasutas Tizian rohkesti lasuurimist. Teatakse rääkida, et erinevate kihtide arv olevat ulatunud 30 - 40 ning Tizian kandis nad maalile ei millegi muu kui näpuga. Tizian maalis õlivärvidega, kuhu oli lisatud vaike ja palsameid ning varasemas loomeperioodis ka rasvast munatemperat. Pintslid, mida ta tööks kasutas, olevat olnud hämmastavalt suured, lausa luuataolised. Tiziani maalide kuldses üldtoonis võib tabada palju peeni värelevaid värvinüansse. Asjatundjale on nende avastamine tõeliseks maiuspalaks.
Rembrandti jaoks oli peamine maalitehniline probleem valguse ja varju kasutamine. Ta alustas hallika varjundiga alusmaalist ning lisas sinna peamiselt kollaseid ja pruunikaid toone. Pintslid ja pahtlid , mida Rembrandt kasutas, olid jämedad ja valguspinnad maalis ta nendega väga pastoosselt. Isegi niivõrd, et kaasaegsete teravmeelitsejate arvates võis Rembrandti portreid lausa ninapidi maast üles tõsta.
Mitte kõik kunstnikud pole õlivärvidega piiramatult ringi käinud. Paul Cezanne kandis maalipinnale sedavõrd õhukese värvikihi, et tema õlimaalid mõnikord lausa akvarellile iseloomuliku läbipaistvuse omandasid. Vincent van Gogh seevastu, pöörates suurt tähelepanu maali faktuurile, pigistas sageli värvi lõuendile otse tuubist.
Üks põhjus, miks kunstnikud õlivärvi sedavõrd kõrgelt hindavad , ongi see, et need tegelikult lihtsa koostisega värvid võimaldavad väga erilisi ja erinevaid töömeetodeid. Täpselt samasuguseid nagu igal kunstnikul oma maailmanägemuse väljjendamiseks vaja läheb.