Okra (0)

Okra
Foto: Wikipedia
 
 
 
Viliköögiviljade hulka arvatava troopilise päritoluga soojanõudliku okra kasvatamine meie kliimas võib kõne alla tulla vaid köetavas kasvuhoones .
 
Nimi ja ajalugu. Okra, ehk botaanilise nimega söödav muskushibisk (Abelmoscus esculentus, sün Hibiscus esculentus) kuulub kassinaeriliste sugukonda. Mõnedes maades (näiteks Bulgaarias, Kreekas, Venemaal) tuntakse ka baamia, mõnedes (Prantsusmaal, Hispaanias, Madalmaades) gombo nime all.
On üks vanemaid köögivilju, mille jäljed toiduks tarvitamise kohta Egiptuses ulatuvad II aastatuhandesse eKr. Pärinevat arvatakse olevat Ida-Aafrika kiltmaalt. Egiptuses ja Etioopias kasvab see metsikult praegusel ajalgi.
Tänapäeval on okra laialt levinud ja armastatud köögivili eelkõige Aafrikas (eriti Keenias), aga samuti Indias, Tais ja üldse troopilises Aasias, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning Põhja-Ameerika lõunaosas.
 
Euroopas viljeldakse seda ulatuslikumalt Bulgaarias, Kreekas ning teistes Balkani- ja Vahemere maades. Kesk- ja Põhja-Euroopa maadesse on okrat importima hakatud alles viimastel aastakümnetel põhiliselt Keeniast, Brasiiliast ja Kesk-Ameerika maadest , aga ka Egiptusest, Bulgaariast, Kreekast jm.
Keemiline koostis ja toiduks tarvitamine. Okra vili on enamasti 10-20cm pikkune ja 2-3cm jämedune, pikisooneline ja mitmekandiline, teravatipuline, kollakas - kuni tumeroheline kupar või kõder, milles ümmargused umbes 5mm läbimõõduga söödavad seemned. Köögiviljana tarvitamiseks koristatakse kuprad või kõdrad poolvalminult, mil need on veel rohelised ja mahlakad, sorditüübist olenevalt 5-10cm pikkused. Valminud viljad süüa ei kõlba, sest on väga kiulised.
Tehnilise küpsuse järgus sisaldavad kuprad keskmiselt 87% vett, paar protsenti valku ja ligikaudu samapalju süsvesikuid ning ligi 5% ballastaineid. Mineraalainetest leidub rohkesti kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori-, magneesiumi- ja rauasooli, vitamiinidest B-grupi vitamiine, karotiini ning PP- ja C-vitamiini (keskmiselt 35mg%).
Maitselt on okrakuprad maheda, kergelt mõrkja, veidi pikantselt hapuka, rohelisi karusmarju meenutava maitsega.
Väga hinnatud on värske okra salatina koos tomatiga , millega see eriti hästi kokku sobib. Enamasti süüakse siiski keedetult, sageli kombineeritult koos teiste köögiviljadega. Sobib hästi suppidesse , ühepajatoitudesse, lisandiks liha- ja kalaroogadele jne. Okratoite peab tugevasti vürtsitama küüslaugu, pipra, koriandri jt maitseainetega.
Okrakuprad sobivad hästi ka sügavkülmutamiseks või kuivatamiseks. Valminud seemned on kuivatatult ja röstitult mõnel pool väga hinnatud kohvi aseaine. Seemned sisaldavad ka kuni 25% rasvu ja neist toodetud õli kasutatakse margariinitööstuses.
Okravarred ja valminud kuprad sisaldavad kiudu, mis mõnedes maades paberi- ja tekstiilitööstuses kasutamist leiab.
Sobib vaid kasvuhoonesse. Okra on soojusnõudlikum kui kasvuhoonekurk ning vajab isegi mõnevõrra kõrgemat mulla- ja õhutemperatuuri kui paprika või baklažaan. Optimaalne temperatuur seemnete idanemiseks on +25...+30°C. Kasvu ja arengu jaoks peetakse optimaalseks õhutemperatuuriks +21...+30°C, minimaalseks +18°C, maksimaalseks +35°C. Õhu relatiivse niiskuse suhtes on okrataime nõudlused enam-vähem samased kasvuhoonekurgi nõudlustega.
Istikud tuleks pottides ette kasvatada. Tõusmed tärkavad umbes 10 päevaga. Tärkamise aega saab paari päeva võrra lühendada, kui kõvakestalisi seemneid enne külvi ööpäeva kestel leiges vees leotada. Mulla suhtes okral erilisi nõudeid ei ole, kasvades rahuldavalt samadel pinnastel, millel kurk või tomatki. Kasvukohale istutatakse istikud kasvutüübist olenevalt reavahedega 60- 100cm ja taimede vahedega reas 30-60cm.
Okrataimed võivad kasvada 0,6-2m kõrguseks. Enamik USAs ja Lõuna-Ameerikas viljeldavaid sorte , mis ilmselt meilgi kasvuhoones kasvatamiseks kõige paremini sobiksid, on kasvukõrgusega 1,2-1,8m. Seega vajavad taimed toestamist analoogselt kasvuhoonekurgi või –tomatiga.
Kasvuajal peab väga hoolas olema kastmisega. Mulla niiskusevaeguse suhtes on okra väga tundlik ning reageerib sellele kohe kasvuseisaku ja saagi langusega.
Optimaalsetes kasvutingimustes võib esimest saaki koguma hakata tärkamisest arvates 8-10 nädala pärast. Kuprad kasvavad väga kiiresti ja saavad koristusküpseks juba 4-6 päeva pärast õitsemist. Koristustöödel soovitatakse töötada kinnastatud kätega, vältimaks käte vigastamist kokkupuuteil karedapinnaliste taimeosadega. Koristamisel ei tohi kupraid muljuda , sest poolvalminult on need väga õrnad ja muljumiskohad tumenevad juba mõne tunniga.

Säilitamine. Värskeid kupraid pikemat aega säilitada ei saa, tarvitamiskõlblikuna säilivad need temperatuuril +7...+8°C ja 90-95% õhuniiskuse juures vaid 2-6 päeva. Küll aga saab neid kestvamalt säilitada sügavkülmutatult või kuivatatult.
Sordid . USAs ja Lõuna-Euroopas viljelevatest sortidest on tuntumad 1,5-1,8m kasvukõrgusega `Lousiana Green Velvet ` ja ´White Velvet`, 1,2-1,5m kõrgused ` Clemens Spineless` ja ´ Emerald ` ning madalakasvulised (keskmiselt 0,9m kõrgused) `Dwarf Green Long Pod` ja ` Perkins Spineless`.
Allikas: Maalehe Raamat, 2008, Leopold Meensalu, „ Peenralt Potti“