Must-ninasarvik Triinu Bergmann Must-ninasarvik · Teatakse ka kui teravmokk- ninasarvik · Ladina keeles Diceros bicornis · Kuulub kabjaliste seltsi, ninasarvikliste sugukonda ning ninasarviku perekonda. Triinu Bergmann Leviala Must-ninasarvik elab Aafrikas Kenyas, Tansaanias, Kamerunis, LAV-is, Nambiimias ja Zimbawes. Põhiliselt Triinu leviala on Aafrika idarannikul. Bergmann Välimus · Täiskasvanud isendi kõrgus võib olla 140170 cm. · Pikkuseks on 3,3 kuni 3,6 meetrit. · Kaaluda võivad nad 800 kuni 1400 kg. · Neil on tugev sarvega ülamokk, mida kasutatakse ründamiseks, puudelt lehtde napsamiseks jne. · Neil on suured kõrvad, mida saab suunata vastavalt vajadusele. Triinu Bergmann Välimus Triinu Bergmann Toitumine · Must-ninasarvik on taimtoiduline. · Ta sööb leherik...
· Kolmas põhjus oleks maastike killastumine, see takistab liikide liikumist ühest elupaigast teise. · Muud põhjused: jaht, taimede tolmeldajate puudumine, võõrliikide mõju. Ohustatud liigid!! · Maailmas on ohustatud liike mitmesuguseid ja erinevaid. Ohustatud liike pole mitte ainult loomad vaid ka osa seeni, samblike, vetikaid, samblaid, taimi, selgroogseid ja selgrootuid. · Eestis on erinevaid liike kokku avastatud u.14 900 liiki, Eestis on liikide ohustatust uuritud 8600 liigil, neist 1314 liiki on ka tegelikult ohustatud. · Eestis avastamata u.16500 liiki Ohustatud liigid!! · Maailmas on eriti ohustatud hiidpandad, keda on vabas looduses järgi vaid 1600 isendit ning spetsiaalsetes uurimiskeskustes vaid 70 isendit. Ohustatud liikid Eestis!! · Rohe-kärnkonn on ohustatuim kahepaikne Eestis · Must-toonekurg Ciconia nigra ja lendorav Pteromys volans on peamiselt vanu metsi
nimekirja kantud. Selline nimekiri asub punases raamatus, kus asetsevad kõik väljasuremise ohus või arvatavasti juba väljasurnud liikide nimetused. Seda nimekirja nimetatakse punaseks nimestikuks. Punases Raamatus olevad liigid on kõik looduskaitse all. Liigid Eestis Eestis on erinevaid liike kokku avastatud u. 14 900 liiki, kusjuures, arvatakse, et Eestis on avastamata liike veel u. 16 500. Eestis on liikide ohustatust uuritud 8600 liigil, neist 1314 liiki on ka tegelikult ohustatud. Enamus neist on selgrootud, kõige vähem on ohustatud vetikaliike. Ohustatud selgroogsed Eestis on täielikult (või arvatavasti) hävinud kolm selgroogsete liiki, need on: Atlandi tuur, punakurk-kaur ja habekakk. Mõned enam tuntud liigid, mis on sammuti selgroogsetest ohustatud on: Naarits, säga, lõhe, meriforell, jõeforell, must toonekurg, lendorav,
6 okt 1939 peetud kõnes mainis Hitler, et Ida- ja Kesk-Euroopas asuvad saksa rahvusgrupid paigutatakse ümber Saksamaale ja järgneva seitsme kuuga lahkuski eestist palju baltisakslasi. Vaatamata Eesti ametliku propaganda katsele kujutada baltisakslaste lahkumist 700-aastase orjapõlve lõppakordina, vapustas see tõsiselt avalikkust, kahandas ühiskonna majanduslikku ja vaimset potentsiaali ja tugevdas kuuldusi Balti riikide Moskvale mahamüümise kohta. Tunnetades sesisest selgemini Eesti ohustatust, hakkasid võimulolijad otsima võimalusi valitsuse sotsiaalse kandepinna laiendamiseks. Peaministri kohalt astus tagasi ebapopp Kaarel Eenpalu ja uue kabinet kujundas professor Jüri Uluots. Endiselt kehtisid kaitseseisukord, poliitilise tegevuse keeld, kirjasõna tsensuur ja muud piirangud.
28. september 1939a kirjutati alla vastastikuse abistamise paktile.Tuli hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest anda vastastikust abi kallaletungi korral. NSVL lubas eestile müüa relvastust soodusteingimustel. Anti NSV liidule õiguse kasutada tallinna sadamat kahe aasta jooksul. Suusõnal lubasiid Nõukogude juhid et Eesti jääb iseseisvaks. Baaside ajastu Sisepoliitika: Nõukogude liidu abitsioonide tõttu tunnetati selgemini Eesti Vabariigi ohustatust. 1934. Aastast võimul olnud kitsas kildkond hakkas otsima võimalust oma sotsiaalse kandepinna laiendamiseks. Oluliseks sündmuseks Eesti siseelus oli baltisakslaste lahkumine. Seitsme kuuga lahkus umbes 14 000 inimest, baltisakslaste kõrval ka eesti soost kadakaid. Jätkuv sõjategevus Euroopas süvendas Eestis majandusraskusi. Need raskused aktiveerisid pahempoolseid ringkondi, kes asusiid looma kontakte Punaarmee ja Nõukogude saatkonnaga. NSV liit suhtus
Väikseimad isendid on aga (Lepidochelys kempii) ja (Lepidochelys olivacea), kes kasvavad 55 - 75 cm pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 50kg. Käesolev referaat on Eesti Maaülikooli "Mereteaduse" kursuse raames valminud töö, mis tutvustab 250 liigi seast ühte spetsiifilist rühma, kelleks on Merikilpkonnad(superfamily Chelonioidea). Referaat võtab põgusalt ja konkreetselt kokku merikilpkonnade liigi kui terviku. Tutvustab nende iseloomulikke jooni, kirjeldab välimust, toitumist, ohustatust, sigimist ja poegimist. Referaadi käigus proovitakse selgusele jõuda, kui väärtuslik merikilpkonnade liik meie loodusele ikkagi on? 2. Merikilpkonna tunnused: 2.1 Kilprüü Merikilpkonnadel on voolujooneline ovaalne sarvkilbistega kaetud kilprüü. Kilprüü on merikilpkonnade tähtsaim organ, see koosneb kilbikestest. Kilpkonnale annab just erilise tugevuse sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmbluste mitte ühtimine. Kilbistel asuvate
Selleks et metsade korrashoid jätkuks edukalt, on vaja kaitsta meie metskuklasi, kes on ohustatud eelkõige inimtegevuse tagajärgedel ning vähemal määral ka metsloomade tõttu. Inimesed on metsakuklaste kaitseks praktiseerinud ka erinevaid kaitsevahendeid. Nii füüsilisel kujul pesa ümber, kui ka muul moel, ehk siis informeerides inimesi teabevahendite läbi. Kokkuvõte Käesolevas referaadis käsitleti sipelglaste sugukonda kuuluvate kuklaste tähtsust ja ohustatust Eestis. Kuklased on olnud riikliku kaitse all juba 1958. aastast. Ned kannavad suurt rolli metsade ökoloogilise tasakaalu korrashoiul ja bioloogilise mitmekesisuse säilivusel. Metsakuklased vajavad kaitset, seda eelkõige inimeste poolt põhjustatud kahjulike mõjude eest. 7 Kasutatud kirjandus [1] Martin Ants-Johannes ,,Sipelgad aias, mesilas, põllul ja metsas:sipelgate tõrje mahemeetodid" http://www.mesindusprogramm
muutusena. Lipuliik karismaatilised, tihti sümboolse tähendsega liigid, mis käidavad avalikkust ja pälvivad ka looduskaitses võrreldes teiste liikidega ebaproportsionaalselt tähelepanu. Riiklik vastutus seiseb selles, et riik on võtnud endale kohustuse nt teatud liigi säilimiseks antud riigis, mille ta peab ka tagama, kasutades selleks näiteks looduskaitselisi meetmeid. Kordamisküsimused: 1) Millistele kriteeriumidele tuginedes saab hinnata a) liigi haruldust; b) liigi ohustatust; c) riigi vastutust liigi säilimise eest? a), b) liigi haruldust ja ohustatust saab hinnata võttes arvesse liigi ökoloogiat, tema eripärasid, populatsiooni seisundit ning dünaamilisi protsesse, mis mõjutavad tema arvukust ja levikut. c) riigi vastutust liigi säilimise eest saab hinnata vaadeldes liigi levikut, kui liik on levinud vaid ühes või mõnes riigis, siis on riiklik vastutus liigi säilimise eest seda suurem. Kui liigi levila on piiratud,
ka metsade mineraliseerimine. Teadaolevalt hävib sellega suur osa puude kasvuks vajalikust mükoriisaseenestikust, mis taastub aeglaselt ja osaliselt (koos noore metsa kasvuga) ligidastelt aladelt (s.t. keskealisest või vanast metsast) kanduvate seene-eoste abil. Samas hävivad antud kohas jämedamal lagupuidul kasvavad liigid, mille naasmine on vähetõenäoline sobivat substraati kas ei teki üldse või alles pikema aja pärast. Sellist ohustatust aitab leevendada lageraiete suuruse piiramine ja küllaldane hulk kaitsealasid (nende sihtkaitsevööndid ja reservaadid), mis peavad 13 olema küllalt hajusalt, s.t. üksteisest mitte liiga kaugel. Praegu Eestis kujunev olukord peaks (tulevikus) andma mõistliku kompromissi. Mõnes kaitsealade tüübis, eriti tammikutes on hiljutise ajani kasutatud väärpraktikat paljude seente eluks vajaliku kõdupuidu (eriti lamatüvede)
saanud ohustatud liik. Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee- elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust. Käesolev referaat püüab anda ülevaate saarma bioloogiast, toetudes kirjanduse ja interneti andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas
Liigid, mis on lähedases fülogeneetilises suguluses äsja väljasurnud või ohustatud liikidega Kokkuvõte Väljasuremisele kalduvate liikide karakteristikud ei ole üksteisest sõltumatud, pigem moodustavad nad üksteisest sõltuvate omaduste rühmi. Näiteks on kitsastest toiduspetsialistidest liikidel tavaliselt ka väike asustustihedus. Uurides väljasuremisele kalduvate liikide tunnuseid, on võimalik prognoosida ka teiste liikide ohustatust ja nende kaitse vajadust. Kasutatud allikad Anttila P., Frey T., Ojanen M., Puhakka M., Vuorisalo T. 1996. Globaalsed keskkonna probleemid. Tartu: Eesti Loodusfoto Karik H., Kuiv K.K. 2007. Keskkond ja keemia. Ohud ja hüved. Tallinn: Koolibri ~ 10 ~ Kuresoo R., Primack R.B., Sammul M. 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti loodusfoto ~ 11 ~
Tüpoloogia sai alguse Saksamaalt, 19.saj I poolel. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi. 2. Keelte liigitamise põhimõtted: · Genealoogiline ehk päritolu järgi (nt eesti k kuulub soome-ugri k hulka) · Tüpoloogiline (keelte sugulus on tähtsusetu) · Areaalne ehk piirkondlik. Geograafiliselt lähestikku kõneldavad keeled muutuvad sarnasteks. Keelekontaktid (vaja 2keelset inimest). · Sotsioloogiline (nt kõnelejate arvu järgi). Uuritakse keelte ohustatust. Keeled hakkasid 19.saj algul kaduma, misjärel hakati keeli liigitama. 3. Keelte morfoloogilised tüübid Morfoloogilised tehnikad on aglutinatsioon ja fusioon. · Analüütilised keeled laua peale (abisõnad) · Sünteetilised keeled lauale (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon; muutumine). Morfeemide liitumise liigid: o Fusioon morfeemide piirid on hägusad o Kumulatsioon ühes morfeemis mitu tähendust
s.a.). 2.6 Hukkumine elektriliinides ja teedel Käesoleval ajal on Eestis väga vähe andmeid lindude hukkumispõhjuste kohta. Eestis paigaldati viiele konnakotkale ( kaks neid suur-konnakotkast ja kolm hübriidi) satelliit- saatja, neist kaks hukkusid juba üks kuu peale lennuvõimeliseks saamist elektriliinides. Kõrgena näiv hukkumine, mis on 40 %, kuid tuleb märkida , et mõlemad hukkumised toimusid ühel ja samal pesapaigal, mistõttu ei saa välistada lindude erilist kõrget ohustatust. Euroopas on haukaliste hukkumine elektriliinides peamisi surma põhjuseid (Keskkonnaministeerium. s.a.). 2.7 Looduslikud ohutegurid Looduslikke ohutegureid on mitmeid, kuid reaalset ohtu liigi püsima jäämisele pole. Soometsades on tulekahjud haruldased ning see ei ohusta pesapaikade hävimist. Kuna suur-konnakotka asustus on hõre pole liigiline konkurents väga suur. Pesapaikade pärast konkureeritakse suuremate kotkastega nagu merikotkas. Väikse- ja suure- konnakotka
oht pole teada roomajad 1 1 3 5 Hindamata Liigi ohustatust pole hinnatud kalad 1 4 1 1 3 24 26 60 Not Evaluated (NE)
annaabi.ee 
