Õhk, mida hingame (0)

Õhk, mida hingame
Õhk on inimestele kõige tähtsam eluks vajalik element. Ilma toidu ja veeta suudab inimene mitu päeva elada aga õhuta vaid mõned sekundid . Hingamine on üks kõige tähtsamatest protsessidest, mis mõjutab füsioloogilisi protsesse organismis, see on protsesside kompleks, mis tagab inimorganismi hapniku sattumise ja süsihappegaasi eemaldamise (väline hingamine), kuid ka selle hapniku kasutamise rakkude ja kudede poolt elutegevuseks vajaliku energia vabastamiseks orgaaniliste ainete hapendamisega.
Õhu tähtsust elu jaoks on loomulikult mõistnud ka meist varem elanud inimesed. Vanas Kreekas peeti õhku üheks neljast algelemendist tule, maa ja vee kõrval. Juba aastal 1273 keelas kuningas Edward I Inglismaa kaminates teatud tüüpi söe põletamise, sest see tekitas liiga palju tahma ja väävlit. Uuemas ajaloos hakati õhuga seotud eksistentsiaalseid probleeme laiemalt teadvustama pärast esimesi drastilisi õhusaaste juhtumeid 19. sajandi teisel poolel. 1871. a. tekitas Londonis tuhandetest kivisöega köetavatest kaminatest õhku paisatud ning veeauruga kombineerunud vääveldioksiid (SO2) kohutavaid sudusid, mille tõttu nähtavus vähenes paari meetrini ja suri ligi 700 inimest. 20. sajandi neljakümnendatest-viiekümnendatest aastatest on ajalukku läinud Los Angeles 'e sudud, mille keemiline koostis oli pisut erinev Londoni omadest, mis aga samuti olid saastatud õhu ja ebasoodsate meteoroloogiliste tingimuste tagajärg. Arenenud tööstusriikide on viimasel ajal selliseid dramaatilisi juhtumeid suutnud vältida rangete õhusaaste reeglite kehtestamisega. Kuid kõik ilmselt mäletavad hiljutist õhusaaste episoodi Kagu Aasias, kui Indoneesias ja Hong Kongis käidi maskidega ja lastel ei soovitatud majadest väljuda. Selline olukord tekkis biomassi põletamisest tekkinud suitsu tõttu. Uuringud näitavad, et miljonid inimesed surevad iga aasta probleemidest, mis tulenevad liiga intensiivsest kokkupuutest õhus edasi kanduvate saasteainetega.
Õhk on Maa atmosfääri moodustav gaaside segu. Õhk koosneb peamiselt lämmastikust (78%), hapnikust (21%), argoonist (0,9%) ja süsinikdioksiidist (0,04%). Koostis on pidevas dünaamilises tasakaalus ja lisandite osa võib suures ulatuses kõikuda. Õhu hapnikusisaldus võimaldab Maal aeroobsete organismide elu. Taimed kasutavad õhus leiduvat süsinikdioksiidi fotosünteesiks. Õhk on tavaliselt lõhnatu ja värvitu. Õhk on maakera ümbritsev gaasiline keskkond, mis reguleerib maakera soojus - ja kiirgusrežiimi ning milles kulgeb kogu maismaal eksisteeriv bioloogiline elu.
Puhast õhku kasutatakse meditsiiniski. Meditsiinilist õhku kasutatakse peamiselt ventilaator - ja inhalatsioonravis, kuid ka kandjagaasina anesteetikumidele inhalatsioonanesteesia korral. Meditsiinilist hapnikku kasutatakse sissehingamiseks, et suurendada hapniku sisaldust veres (suurem küllastatus hapnikuga).  Meditsiinilist hapnikku kasutatakse: ägeda või kroonilise hapnikuvaeguse raviks või ennetamiseks, propellendina (pihustusainena) teiste ravimite sissehingamisel (ravi nebulisaatoriga), osana gaasivoolust anesteesias, valu vaigistamisel ja intensiivravis, barokambrites, et vähendada kahjustuse ohtu, mis on tingitud kessoontõvest, gaasi- või õhumullidest veresoontes ning raske vingugaasimürgistuse ja gangreeni ravis , kobarpeavalu hoo raviks. Samuti on meditsiiniline hapnik pohmelli raviks.
Hoidkem loodust, hoidkem õhku. Kui inimkond on edaspidigi hooletu puhta õhu suhtes, muutub meie elu väga keeruliseks.
Maria Emma Rist