Nad rebivad haukamissuistega saagi tükkideks ning neelavad alla. Ujurite keha on kaetud õhukese rasvakihiga, mistõttu veest väljaroninud mardikas on kuiv ja võib peagi lennata. Vastsed Ujurlaste vastsed elavad vees. Vastsetel on sooleväline seedimine. Nende teravate ja pikkade mõõkjate lõugade sees on kanal, mis viib suuõõnde. Vastne laseb saagi kehasse seedemahlad ning imeb hiljem poolseeditud toitu. Suuremate ujurite vastsed võivad isegi konnakulleseid süüa. Nukkumiseks tulevad vastsed kuivale. Vastne kaevab mudasse koopa ja nukkub. Talvitub tavaliselt valmik, kes läheb kevadel vette. Eestis elavad ujurlased Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Peale nende on Eestist leitud veel 5 liiku ujurlasi. Kasutatud Kirjandus · http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/ujurlased.htm
Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks. Pärast täissöömist röövikud nukkuvad ning nukust areneb tiibadega uus valmik. Liblikate pea kinnitub ridmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud ja paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikaid iseloomustav tunnus on imilont. Sellega nad imevad vedelat toitu nagu näiteks nektar. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Liblikaid võib sageli näha õitel
• Puhkamise ajal vastsed tavaliselt on keras. • Vastsed on kiired oksendama kleepuvat, tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid. • Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või rohttaimedel, mõned neist taluvad üsna suurt hulka spetsiifilisi toksiine taimedes. • Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. • Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks, kuhu nad jäävad kaheks kuni kolmeks nädalaks enne kui väljuvad täiskasvanutena. • Paljudel liikidel nukk talvitub. • Nukkudel on spetsiifiline „nokk“. Hall haavasuru Kimalas lottsuru Harilik (Hemaris fuciformis) lottsuru(Hemaris tityus) Joonsuru (Hyles Kassitapusuru (Agrius Madara vöötsuru(Hyles lineata) convolvuli) gallii)
korraga umbes 100-150 muna. Munade areng vältab vahel vaid 8 tundi, harva 3 päeva või kauem. Enamasti muneb kärbes oma munad sõnnikuhunnikusse, solgiauku, käimlasse või roiskuvale toidule. Munast areneb välja kärbse vastne nn vagel. Vaglad on valged, usja kujuga, aheneva eesosa ja tömbi tagaosaga, ilma pea ja jalgadeta. Vaklade keha teravatipulises esiotsas paikneb suuava. Vagla ainsaks tegevuseks on söömine. Mõne päeva möödudes on vaglad valmis nukkumiseks ja otsivad selleks kuiva koha. Selleks hetkeks on nad 8-12 mm pikad. Vagel kasvab kiiresti ning moodustab paksude seintega tünnikujulise kookoni, kus toimub edasine areng. Toakärbse vagel Järgnevalt muutub kookon tünnikujuliseks punakaspruuniks nukuks. Nuku sees toimuvad suured muutused: vastseelundid lagunevad ning tekivad valmiku koed ja elundid. Kui nukk on täielikult välja arenenud, puhub küps valmik kookoni esiotsas oleva raku katki, mille tulemusel avaneb selle ees asuv kaaneke.
Toonesepp on meil kõige levinum puidukahjur. Eestis on neid leitud 28 liiki. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi 4–8 mm pikkuse silindrilise kehaga mardikad, kelle vastsed toituvad puidust. Emased mardikad munevad puitu 20–30 piimvalget ovaalse kujuga muna. Nendest väljunud vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 5–10 mm pikk, valge usja keha ja kolme paari lühikeste jalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. 2–3 nädala pärast nukust väljunud mardikas närib puitu ümmarguse 1–5 mm väljalennuava. Vastsed elavad puidu sees ning nende areng kestab tavaliselt 2–4 aastat. Kahjustusi näeme alles pärast seda, kui mardikad on puidust lahkunud. Hoonetes elutsevad toonesepad varjatud niisketes paikades, mis on otsese päikese eest kaitstud ega külmu talvel läbi
[2] tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid. Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või rohttaimedel, mõned neist taluvad üsna suurt hulka spetsiifilisi toksiine taimedes. Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks, kuhu nad jäävad kaheks kuni kolmeks nädalaks enne kui väljuvad täiskasvanutena. Paljudel liikidel nukk talvitub. Nukkudel on spetsiifiline „nokk“. [3] Kokkuvõte Surulased on reeglina öösiti lendajad ning nende imilondid on valdavalt pikad. Nad ei lasku õiele nii nagu päevaliblikad ja ei vaja lendamiseks päiksesoojust. Samuti on surulased liblikalistest parimad lendajad ja kiired manööverdajad. Surulaste röövikud on äärmiselt
Eluviis Parmud tegutsevad vaid päeval, öösel poevad nad peitu ning nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel. Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille
Puidust nad ei toitu, nende ülesanne on tagada liigi paljunemine ja levik. Emased mardikad munevad lõhedesse, pragudesse või puidu karestatud pinnale keskmiselt 2030 piimvalget ovaalse kujuga muna. Palja silmaga 0,50,7 mm pikkusi mune hästi ei märka. Nendest väljunud imetillukesed (alla 1 mm) vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 510 mm pikk, valge, C-kujulise usja keha ja kolme paari lühikeste rindmikujalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale (mitte sügavamale kui 1 mm) laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. Nukkumine kestab 23 nädalat. Nukust väljunud mardikas närib puitu ümmarguse väljalennuava, mille läbimõõt on 1,05,0 mm. Mardikaid on raske märgata, kuna nad on aktiivsed ainult õhtusel ajal. Tooneseplaste kahjustusi ongi üpris raske avastada sest vastsed elavad puidus ning nende areng kestab tavaliselt 24, mõnikord kuni 6 aastat
mardikad. Puidust nad ei toitu, nende ülesanne on tagada liigi paljunemine ja levik. Emased mardikad munevad lõhedesse, pragudesse või puidu karestatud pinnale keskmiselt 2030 piimvalget ovaalse kujuga muna. Palja silmaga 0,50,7 mm pikkusi mune hästi ei märka. Nendest väljunud imetillukesed (alla 1 mm) vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 510 mm pikk, valge, C-kujulise usja keha ja kolme paari lühikeste rindmikujalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale (mitte sügavamale kui 1 mm) laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. Nukkumine kestab 23 nädalat. Nukust väljunud mardikas närib puitu ümmarguse väljalennuava, mille läbimõõt on 1,05,0 mm. Mardikaid on raske märgata, kuna nad on aktiivsed ainult õhtusel ajal. Tooneseplaste kahjustusi ongi üpris raske avastada sest vastsed elavad puidus ning nende areng kestab tavaliselt 24, mõnikord kuni 6 aastat
Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. Parmude sigarisarnase kujuga vastsed elavad vees, enamasti põhjamutta kaevunult. Mõne liigi vastsed võivad ka veepinnal ujuda. Suurema osa liikide vastsed toituvad väiksematest organismidest, vaid kibunate vastsed on täiesti taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale, mõnikord lähevad nad veekogust üsna kaugele. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm, inimesi ei ründa. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Parmude sülg on küllalt mürgine,
koorepragudesse. Rööveluviisiga vastsed elavad koorepragudes või teiste putukate koorealustes käikudes. Eestis on tavalisem kaamelkael Raphidia notata. Liikide arv: 200, Eestis 4 liiki. Kirjandus: - Selts: Suurtiivalised Megaloptera Keskmised kuni suured (tiibade siruulatus kuni 130 mm), prognaatse pea ja haukamissuistega putukad. Tundlad pikad niitjad. Kilejaid võrkja soonestusega tiibu kaks paari. Röövtoidulised vastsed arenevad vees ja hingavad külgmiste trahheelõpustega, nukkumiseks väljuvad veest. Valmikud arvatavasti ei toitu ja elavad lühikest aega varakevadest alates veekogude läheduses. Loidtiiblased Sialidae kuuluvad mõõtmetelt väiksemad putukad. Tuntum on harilik loidtiib Sialis lutaria. Liikide arv: umbes 120, Eestis 4 liiki. Kirjandus: - Selts: Võrktiivalised Neuroptera Võrktiivalised väga erineva suurusega (2 80 mm, tiibade siruulatus kuni 170 mm), saleda keha ning kahe paari võrkja soonestuse ja läbipaistvate tiibadega putukad. Neil
Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. 66 Parmude sigarisarnase kujuga vastsed elavad vees, enamasti põhjamutta kaevunult. Mõne liigi vastsed võivad ka veepinnal ujuda. Suurema osa liikide vastsed toituvad väiksematest organismidest, vaid kibunate vastsed on täiesti taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale, mõnikord lähevad nad veekogust üsna kaugele. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm (Tabanus bovis), inimesi ei ründa. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Parmude sülg on
siidikiuldudel on siidile iseloomulik läige ning üksteise vastu hõõrudes nad krigisevad. Sellest on põhjustatud ka siidile iseloomulik kahin, mida õrnem sugu väga kõrgelt on hinnanud. Naturaalsiidi kõrge hinna põhjuseks on selle väga tülikas ja aeganõudev tootmine. Siidiliblika röövik toitub ainult mooruspuu lehtedest, mis kasvab hästi vaid lähistroopikas ja troopikas. Teadlased ja tehnoloogid on katsetanud ka teiste liblikaliikidega, kelle röövikud koovad nukkumiseks siidikiust kookoni, kuid toituvad tavalistest parasvöötme puude (tamm, paju, kask) lehtedest. Siid, mida saadakse mõne sellise liigi röövikute abil (näit Hiina paabusilma röövikutelt) on ka tööstuses kasutuses olnud. Ometi ei ole siidi tootmine senini põhjapoolsetes maades tasuvaks osutunud ega levinud. On katsetatud ka ämblikega, kes produtseerivad pidevalt niiti, mis on koostiselt ja omadustelt lähedane siidiliblika siidile
koos. Sügavale puitu ulatuvad ka puidusikkude (Monochamus sp.), tüvesiku (Spondylis buprestoides), kännusikkude (Archopalus sp.) jt. tõugukäigud. Asustavad nad enamasti ülestöötatud metsamaterjale, millised on seisma jäänud. Üks tuntumaid siklasi on hallikirju kehaga ja väga pikkade tundlatega harilik käätsusikk (Acanthocinus aedilis) kes kätte võttes teeb kääksuvat häält. Ta toimetab enamasti okaspuumaterjalil ja -kändudel. Tõugud elavad puude koore all, kuid nukkumiseks kaevandavad käike ka puitu. Erilisi tõrjemeetmeid pole vaja. Puiduvaablased (Siricidae) kuuluvad kiletiivaliste seltsi. Eestis on neid teada 8 liiki. Olenevalt liigist, kaevandavad nende vastsed kas lehtpuude või okaspuude puidus. Enamasti asustavad nõrgestatud puid või värskelt murdunud tüvesid. Väga meelitavad neid metsapõlengus ja põdrakahjustustest vigastatud puud. Asustus tuleb ilmsiks alles pärast valmikute väljalendu, väljalennuavasid märgates
annaabi.ee 
