Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel
magestunud merelahtedes. Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul, ehkki toitumine langeb peamiselt hommiku- ja õhtutundidele. Ta on parvekala. TOITUMINE Latka toit on väga mitmekesine - praktiliselt kõik söödav, mis ta veekogu põhjast tuhnides leiab. Noorkalad toituvad rohkem zooplanktonist. Aasta lõikes on kõige intensiivsem toitumine suvel, ööpäeva jooksul aga hommikul ja õhtul. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel SIGIMINE Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane
12aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3 4aastaselt · Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. · Emasahven koeb olenevalt suurusest 12 200 tuhat marjatera. · Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv, kudeda kõlbab enamvähem ükskõik millisele objektile. · Väikestel isenditel on see lint 1240 cm pikkune, suurtel isenditel üle meetri. · Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. · Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. · Looduskaitse alla ei kuulu. · Ahven on aktiivsel toiduotsingul just hommiku ja õhtutundidel. Paraja soodsa tuule (lõuna, lääs) ja pilves ilmaga võib neid edukalt püüda päev läbi. Kursusetöö tulemused KOONDTABEL (Sorteeritud silmasuuruse järgi) A, mm/L, cm 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30
Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. (www.bio.edu.ee) Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele
Pärlite moodustamine võtab aega veel mõni aasta. Lõpuks toimub pärlite kogumine. Kala kasvatus: harilik tuunikala Jaapanis on püütud tuunikala kasvatada sumpades alates 1970.a. Algus oli raske, sest puudusid kogemused. Kuid järk-järgult lahendati esilekerkinud probleemid ja nüüdseks on kaheksa firmat, kes kasvatavad 300 tonni tuunikala 18-s erinevas Jaapani kohas. Traaleritega püütakse rannikumerest 150-500 grammi kaaluvad noorkalad. Kalu kasvatatakse 3 kuni 4 aastat ujuvates sumpades, eesmärgiga kasvatata tuunikalu 30-70 kilogrammini. Tootlikkuse tase on määratud muutuva väikeste kalade hulgaga, mis on igal aastal saadaval. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku. Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taas toodang. Alles 2002.a
mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab eesti oludes 150- 180 päeva. Ja ülejäänud aastast on ta hoidlas või talvitustiigis, kus ta pigem kõhnub. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. ,,künnavad põhja". Piiravad veetaimestikuu kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt 2,5 kg raskustena. Eluiga 45-40 aastat. Kalakasvanduses toimib tsükkel- sugukalad, noorkalad, kaubakalad, asenduskalad. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . .Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda. Indutseeritud paljundamine algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja kontrollimisega haudemajas. Karpkala on väga viljakas, tavaliselt saadakse 50- 180 tuhat marjatera emaskala kaalu 1kg kohta, keskmiselt 450 tuhat marjatera emaskalalt. Paljundamine toimub mai lõpus-
helelilla, tihti metallse läikega, piki küljejoont on hästi eristuv vaarikavärvi riba. [10] Pilt 2. Pilt 3. 2.3 Levik looduses Peamiselt leidub Põhja Ameerika Vaikse ookeani rannikutel Alaskalt Kaliforniani (Sakramento jõgi). Aasia rannikuvetes elutseb Anadõri jõest Kamtsatka rannikut mööda kuni Ohhota mere loodeosa jõgedeni. Harva kohtab Ida Sahhalini ja Hokkaidol. Kõige suureaarvulisem on kisuts Lääne-Kamtsatkal. [8] Noorkalad elavad magedas vees 1 kuni 3 aastat, meres elamise periood on ligi 1,5 aastat pikk. Jões kasvab kisuts aeglaselt 4 kuni 10 cm aastas, meres võib kasvada pooleteise aastaga 46 60 cm pikkuseks. [8] 3 Järve kisutsi leidub Ida Kamtsatka ja Komandori saarte rannikuäärsetes järvedes ja Golõginskoe järves Kamtsatka edelaosas ning paljudes teistes reliktsetes järvedes Ida Kamtsatkal
Nende eristamine vajab vilumust. Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 23 korda. Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg. Püügi alammõõt on 60 cm. Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks
Sügisel püütakse kalad kasvutiigist välja ja paigutatakse talvituma. Kevadeks on talve üle elanud kalad üheaastased ja nende ümberpaigutamisega kasvutiiki algab uus kasvuperiood. Ümberpaigutused korduvad sama rütmi järgi – sügisel viiakse kala talvitustiikidesse, kevadel tuuakse taas kasvu tiikidesse. Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes. Teised karpkalakasvatajad ostavad sealt vastsed või noorkalad ja peavad neid tiikides kuni turustamissuuruse saavutamiseni. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . Sugukalade optimaalne iga on 7-12 eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja- viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem. Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu. Eelistatakse 6kg raskuseid kalu, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia.
Sügisel püütakse kalad kasvutiigist välja ja paigutatakse talvituma. Kevadeks on talve üle elanud kalad üheaastased ja nende ümberpaigutamisega kasvutiiki algab uus kasvuperiood. Ümberpaigutused korduvad sama rütmi järgi sügisel viiakse kala talvitustiikidesse, kevadel tuuakse taas kasvu tiikidesse. Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes. Teised karpkalakasvatajad ostavad sealt vastsed või noorkalad ja peavad neid tiikides kuni turustamissuuruse saavutamiseni. 5. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) Etapid: 1) SUGUKALADE VALIK Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel.Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki. Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala.Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus,
tihe, on veetarve ka palju suurem. *Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes üks kõige kohanemisvõimelisemaid kalaliike ja talub lühiajaliselt ka väga suuri kõrvalekaldeid neist näitajatest. Näiteks hapnikusisaldusetaluvuse alampiir on tal 2,5 mg/l, letaalne 0,8 mg/l, temperatuuri alampiir 0,1 °C, ülempiir 35 °C ja letaalne 38 °C. Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses. Täiesüsteemilises kalakasvanduses toimib tsükkel - sugukalad, noorkalad, kaubakalad , asenduskalad. Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast) tammidega veest tühjendatavad rajatised, kus vee läbivoolu ja taseme määrab regulaator. Eestis on kaks täiesüsteemilist karpkalakasvandust Ilmatsalu ja Haaslava. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2 ha, 0,5 m). Kasvutiigid suuremad (5-25 ha) ja sügavamad (1 - 2 m). Kasutatakse ka eraldi
juurdevoolu 0,5–1 l/sek. Läbivooluta tiikides peaks kaladele sobiva keskkonna loomiseks vee sügavus olema 1,5–2 m, et veetaseme langus veevaesel perioodil neid ei ohustaks. Talvitustiikides, kus kalade asustus on väga tihe, on veetarve ka palju suurem. 47 Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses. Täiesüsteemilises kalakasvanduses kasvatatakse kõikki vanuserühmi - sugukalad, noorkalad, kaubakalad , asenduskalad. Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast) tammidega veest tühjendatavad rajatised, kus vee läbivoolu ja taseme hoiab regulaator. Eestis on kaks täiesüsteemilist karpkalakasvandust – Ilmatsalu ja Haaslava. 48 Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses. Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2 ha, 0,5 m)
Parasiidi areng toimub vaheperemehe (sõudiklase) osavõtul. Parasiidi munad koos kala ekskrementidega langevad veekogu põhja, kus munas areneb koratsiid, kelle keha on kaetud ripsmetega. Nende abil liigub ta vees. Koratsiidi neelavad alla sõudiklased, kelle kehas areneb see 710 päevaga invasioonivõimeliseks protserkoidiks. Need koratsiidid, kes ei satu sõudiklasse, hukkuvad mõne päevaga. Kalad, eriti noorkalad, toitudes zooplanktonist, neelavad invadeeritud sõudiklasi ja nakatuvad botriotsefaloosi. Kala sooltorus areneb protserkoid 23 nädalaga suguküpseks helmindiks, kes pärast munade väljutamist hukkub. Parasiidi munad ei talu kuivamist ja ei pea vastu madalal temperatuuril. Botriotsefaloosi haigestuvad sagedamini karpkala, valgeamuur, hõbekoger, koger. Tiigimajandeis esineb haigus ainult samasuvistel karpkaladel, vanemad kalad on parasiidikandjad. Haiged kalad on loiud,
annaabi.ee 
