Laidoneri vennad Villem, Peeter ja Oskar. 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. 1902. aastal astus Johan Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aastal ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aastal vanemveebeliks. Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915.a. märtsini. Laidoneri toetusel oluline roll Konstantin Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas
aastal üritas astuda sõjaväkke, aga teda ei võetud vastu ja proovis aasta pärast uuest ja tunnistati ta sõjaväekõlbulikuks ja 2.järgu vabatahtlikuks. Seejärel ta astuski ka vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke. 1902.aasta septembris astus Vilno sõjakooli. 1903.aasta 3.jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904 aasta oktoobris vanemveebliks, ning lõpetas sõjakooli 5.01.1905.aastal oma kursuse parimana ja autasustati riigivapiga kaunistatud kuldkellaga ja ülendati nooremleitnandiks. · Korp! Sakala vilistlane kuni 1934. Korp! Leola auvilistlane. · 22.06.1940 vabastas Konstantin Päts Johann Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist. Maria Kruszewskaga sai Laidoner tuttavaks Vilnos teenides, kui Maria oli 15-aastane. Nikolai Kindralstaabi Akadeemias õppides, kohtas Laidoner ka tuttavat neidu- Maria Kruszewskat, kes olis siis Peterburi konservatooriumi üliõpilane. 1909. aastal abiellusid Maria ja Johann
Ainuke võimalus , mida ta arvas oli astuda sõjakooli 1900 aasta sügisel üritaski Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu. Aastatel 1901 õnnestus taas Laidoneril astuda sõjaväkke. 20 augustil nimetati ta vastuvõtukomisjoni tunnistusel teise järgu vabatahtlikuks. ,, 1. oktoobril 1904 sai Laidonerist portupee junkur, sama aasta 18. detsembril ühendati ta veltveebriks. Mõned nädalad hiljem, 4-dal mail, ülendati ta nooremleitnandiks, kusjuures ta loeti vanusega kehtivaks 22. sugust 1904a." ,,Aasta 1906 14 augustist kuni 15 oktoobrini oli Laidoner staabikomando ajutine ülem. 12 . novembril 1908 ülendati Laidoner leitnandiks e. tolleaegses vene auastmetikus porutzikuks" Neid ajutisi ülema kohti täitis veel Laidoner palju. 1914 aasta lõpus ülendati Laidoner lõpuks staabiohvitseriseisusesse- kapteniks. 1. jaanuaril 1918 jõudis Laidoner Eestimaa
Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks) ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905. aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Aastatel 19051909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks. 1909. aasta 17. oktoobril astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis, mille lõpetas 1912. aasta maikuus 28-aastasena 1. järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest
astuma ning seekord tal vedas ning ta kuulutati sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks. 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris vanemveebeliks ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. 1912. aastal lõpetas ta juba 28-aastasena Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. Ülendati 7. jaanuaril 1913.a. Staabikapteniks. 1912-1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus. 1913-1914 teenis 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemakna. 1914 teenis Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia
1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli. Aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks. 1904. aasta oktoobris sai ta vanemveebeliks ning lõpetas sõjakooli 5. mail. 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. 19051909 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. a ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. J erevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks. 17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1912. aasta maikuus lõpetas Laidoner Imperaatorliku
sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli. Teenistus Eesti Kaitseväes 1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a
1933 kutsuti Riipalu ajateenistusse 3. üksikusse jalapataljoni Valgas,kust saadeti samal sügisel Tallinna Sõjakooli reservohvitseriks õppima.21.juunil 1934 lõpetas Riipalu Sõjakooli asperantide klassi ja jäi samasse rühmaülemana ning koolitajana teenima.5.oktoobril 1936 sai ta oma esimese ohvitseriautasemena lipnikuks.Järgmisel aastal lõpetas Riipalu Sõjakooli ohvitseride kursuse ja saadeti teenima 1. jalaväerügementi Narva.Vabariigi aastapäeval 1938.aastal ülendati ta nooremleitnandiks,mis jäigi Riipalu kõrgeimaks auastmeks Eesti sõjaväes. 1940.aastal jaanuaris määrati Riipalu teenistusse Kaitseliidu Tartu malevasse,kus teenis Kaitseliidu likvideerimiseni sama aasta juunis. Järgnenud punasel aastal kavatseti ka teenistusse jäetavaid eesti ohvitsere kasutada Euroopa vallutamisel venelaste Groza-plaani kohaselt.Üheks selliseks teenistusse jäetavaks oli ka Riipalu,kuid peagi selgus,et see oli punaste seisukohast viga.28.juulil 1941 läks Riipalu koos oma alluvatega 22
Pärast sõda osales Rebane Inglise luure töös. Tema katsed metsavendade toetamiseks ja varustamiseks Eestis ebaõnnestusid. Peale surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule. Rebane Eesti sõjaväes 29. augustil 1926, pärast Narva gümnaasiumi lõpetamist, asus Rebane õppima Tondi sõjakooli. Seal läbis ta kadettide kolmeaastased kursused. Aastal 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks[2].Alfons Rebane sai oma esimeseks töökohaks Tapal asuva 1. Soomusrongi Rügemendi, kus teenis kuus aastat soomusrongil Kapten Irv.26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks[2].Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. [2] Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum
Row" 1942-sel aasta. Mitmed kriituikud pidasid seda tema parimaks filmiks. Reagan uskus ise, et see film tegi temast staari. Kuid kahjuks ei saanud ta oma kuulsust nautida, kuna ta kutsuti sõjaväkke. Hiljem temast enam nii palju ei räägitud. Teise maailmasõja teenistusest vabandedes, jätkas ta näitlemisega. Kokku osales ta 14-nes teleseriaalis ja 65-es filmis. Sõjaväeteenistus 29. aprillis 1937-ndal aastas võeti ta 322-se ratsaväkke Des Moinesisse, Iowas. Ta määrati nooremleitnandiks 25. mail 1937-ndal aastal ning 18. juunil viidi ta üle 323- ndasse ratsaväkke. Reagan määrati esimest korda tegevteenistusse 1942-se aasta aprillis. Tänu oma lühinägelikkusele, täitis ta vähem ülesandeid kui teised. Lühinägelikkus välistas ka operatsioonid välismaal. Tema esimene ülessanne, San Francisco lastimissadamas, oli olla kontaktisik sadama ja transpordi ameti vahel. Mõne aja pärast taotles ta üleviimist ratsaväest armee õhujõdudesse (AAF). 1943-
10 Selle võidu eest autasustati teda Raudristi Rüütliristi tammelehtedega, mida peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mida eestlane kunagi saanud on. Paul Maitla sündis 27. märtsil 1913. aastal. Oma sõjaväekarjääri alustas Maitla Valgas, astudes 8. Üksikjalaväepataljoni. Peale seda astus ta Tartusse, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusse. 1939. aastal ülendati Maitla preisdendi käskkirjaga nooremleitnandiks. Ta asus teenistusse 3. Üksikjalaväepataljoni. 1940. aastal, kui Eesti väeosad arvati Punaarmee koosseisu, saadeti 3. Üksikjalaväepataljon Petserisse. Peale seda saadeti ta Pihkvasse, kus tal õnnestus end sakslastele vangi anda. 1941. aastal asus ta teenistusse Saksa armeesse, kus ta teenis 37. Kaitse Vahipataljonis. 1942. aasta sügisel ülendati ta leitnandiks. Samal aastal astus ta ka formaaritavasse Eesti SS-Leegioni. Ta saadeti Poola väljaõppele ja peale seda sai temast
ratsasuurtükiväe tagavarapatareis. Jaanuaris 1910 ülendati ta lipnikuks ja lõpetas samal aastal oma esimese sõjaväeteenistusperioodi. Pärast sõjaväge õppis edasi Dresdeni Polütehnikumis ja töötas aastast 1912 kuni I maailmasõjani Riia Kaalude ja Mõõtude Kojas. Maailmasõja puhkemisel võeti ta uuesti tsaariarmeesse ja määrati 1925. aasta märtsis 2. Kaukaasia korpuse 11. mortiiripatareisse. Sõdis Poolas, Galiitsias ja Leedus; ülendati 1916. aasta veebruaris nooremleitnandiks ja sama aasta augustis leitnandiks. 1917. aasta mais määrati ta patareiülemaks ja ülendati sama aasta oktoobris alamkapteniks. Maailmasõjas ülesnäidatud vapruse eest oli Jonson autasustatud Püha Stanislavi III ja II järgu ning Püha Anna III ja II järgu aumärkidega. Püha Georgi mõõgaga ja Püha Georgi IV järgu ristiga koos loorberipärjaga. Pärast punast riigipööret Venemaal tuli ta 1917. aasta novembris Eestisse ja astus meie rahvusväkke
annaabi.ee 
