prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde. Kokkuvõte Meie hulgast lahkunud kirjanik Jaan Krossist sai klassik juba eluajal. Ta oli kõige enam, kui mitte enim loetud ja tõlgitud eestlane maailmas. Tema loomingu järgi teab muu maailm Eestit ja eestlasi.Kogu Krossi looming keskendus oma rahvale ja riigile. Ajalugu taastava ja komponeeriva loojana leidis Kross eestluse juuri sealtki, kuhu teiste pilgud varem ei ulatunud. Ta kirjutas noist asjust siis, kui see meie rahvale oli väga raskeks tehtud ning viisil, millest lugeja ometi ühemõtteliselt aru sai.1920. aastal sündinuna kuulus Kross ühtaegu kõige õnnelikuma, samas kõige traagilisema saatusega Eesti põlvkonda. Ta sündis ja kasvas üles, sai parima võimaliku hariduse iseseisvas Eesti Vabariigis, lõpetades Westholmi Gümnaasiumi ja astudes 1938. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Krossi
Kuigi keerukatest ning eestlastele ja eestlusele ääretult emotsionaalsetest sündmustest on möödunud vaid napid 150 aastat, kipub 19 . sajandi nii- ütelda "suur murrang" ähmastuma ja kahvatuma meie ajaloolises teadvuses. Nimetatud sajandi keskpaiga talurahvarahutused on just hea näide 19. sajandi sotsiaalsete, majanduslike ja poliitilis-intellektuaalsete muutuste ilminguist, põhjustest või ka tagajärgedest, mis aga lugeja-kirjutaja perspektiivist sõltub . Mahtra sõda, mis noist protsessidest kõige eredama näitena on pälvinud suurimat tähelepanu nii rahvusromantilises-pateetilises ajalookäsitluses kui ka kirjanduses, võib nimetada ka 19 . sajandi talurahvarahutuste kulminatsiooniks Eestis. Juhan Kahki 1958. aastal ilmunud "Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda" just ülal kirjeldatud probleemistikuga tegelebki. Käesoleva töö objektiks olev käsitlus jätkab autori 1954. aastal Moskvas kaitstud väitekirja "1858
- Koera Kaarel talumees Kaarlit piinas kord halltõbi, mille eest rehepapp soovitas kuuse otsa peitu pugeda.Hiljem soovitas rehepapp tal viina juua, kuna halltõbi kartvat viinahaisu. Nii sai Kaarlist igapäevane kõrtsi külastaja, kellel iga päev pea vindine. Ettekääne oli alati olemas tarvis end ravida. - Kaarlil on pisut tobedavõitu sulane Jaan, kes nagu kõik teised Eesti soost tegelased mõisas noosi käivad võtmas, ainult, et Jaan ei tea noist ,,peenetest" asjadest ( näiteks Idamaa maiused) midagi. Kirjanik paneb Jaani nii ava- kui lõpupeatükis seepi sööma. Jaan on sisse võetud kaunitarist toatüdrukust Luisest, aga viimane ei taha temast midagi teada. Ometigi valmistab Jaan sitast ja kaenlaaluse karvadest ning higist kooki, et tüdrukut, endasse armuma panna. Luse naerab ta välja. - Õuna Endel otsekohese ütlemise ja ropu kõnepruugiga külamees, ke sageli
käes (iga hetk valmis kas vaenlase või enda juhi pead purustama). ,,Niebelungide aare" on kujunenud kristluse, arhailiste kommete ja müütide ning pealetungiva daamikultuse koosmõjul ning Siegfriedi eesmärgid näitavad sel ajal oluliseks peetud väärtusi. I lugu On pärimustest teada meil muistseist aegadest, töist, kuulsaist kangelastest ja imesaagadest, neist rõkkab rõõmuhüüdeid, neis kaebust on ja nuttu. Noist meeste suurist püüdeist nüüd mõneti võib teha juttu. Burgundias kord võrsus üks üllas tütarlaps ja kuskil maal ei loetud teist võrdselt nägusaks; ta nimi oli Kriemhild, tast kasvas tore neid. Kuid sestap tema tõttu sai surma suur hulk sangareid. See kaunis piiga oli kui armas taevaand. Ta nimel kasvüõi elu eks mehed panustand. Üksainus iluilming - nii oligi ta just. Ta voorused veel tõstsid ka kogu naissoo ülevust.
Tema kirg väljendub väga ilmekalt armastusluuletuses ,,Valged,valged", kus Visnapuu räägib kaunist valgest põhjamaisest naisest ning rõhutab, et lõunamaise naise lõõm ja kirg ei ole midagi väärt võrreldes põhjamaise naise elurõõmuga. Oo, põhjamaine armas valge neid, Jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid! Kes sinuga, kes suudab maadelda. Oo valged, roosad, valged ööd ja a´ad! Naist Ma valget arman unistuseni Ei võlu meel ihalduseni Maist Noist kirglik naine, lõunaraad. Ah asjata ta pronks, ta keha lõõm. Sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm. Samas on aru saada, et tal on unistus ka oma maast, oma pere ja kodu loomisest. Ma olen võinud kaua unista Maist Keskpäikselisest, kuumist, vilusaist, kuuskhaljas kodu rannus ilusaist, maist Võimalik, et 1917 aasta lõpupoole ta hakkas jõudma oma elus sellesse perioodi, kus hakkab
Nii näiteks väidab ta, et just tema tõi Eestile suusatamises esimesed MK-punktid, kui lõpetas 1979. aastal Kavgolovos 30 km 18. kohaga. Seega võis oletada, et Toim tikub ka lastest kiiresti meistreid vormima. Kuid ei. Erinevalt paljudest teistest treeneritest ei pannud Toim sportlasehakatistele mahvi peale. Veerpalu harjutas ligi poole vähem kui enamik eakaaslasi Eestis. «Kõik küsisid, miks ma lapsi nii vähe treenin,» mäletab Toim. «Ütlesin, et las lapsed puhkavad ka.» Noist teistest, kes hirmus palju treenisid, pole Toim juba ammu enam midagi kuulnud. Kuigi noor Veerpalu ei paistnud teab mis andekas, jäi ta treenerile silma töökuse ja sihikindlusega. Ta tegi vaikselt, aga täpselt kõike, mida Toim ette kirjutas. Kui laagris saabus öörahu, läks korralikult magama ega ajanud tüdrukuid taga. «Tal oli tahtmist rohkem kui teistel parematel suusatajatel,» kinnitab Toim. Ent mille nimel ta pingutab, sellest Veerpalu kõvasti ei rääkinud. Noorteklassis
SISSEJUHATUS Ellen Niit- seda nime on arvatavasti kuulnud iga eestlane. Tema luule jaguneb kaheks: täiskasvanute- ja lasteluule. Enamik teab autorit siiski lastekirjanikuna. Ellen Niidu värsid on saatnud lapsi juba mitu põlvkonda. Tema luulet nii lastele kui ka täiskasvanutele on ka palju viisistatud, peamiselt Gustav Ernesaksa ning Arne Oidi poolt. Ellen Niitu on nimetatud lausa lasteluule turvaemaks ning seda vägagi põhjendatult. Ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Niit on tähtis lasteluule edasiarendaja ning kindlasti kuulub tema looming Eesti paremikku. Käesolevast referaadist saab lugeda Ellen Niidu elust ning loomingust. Nii tema täiskasvanute- kui ka lasteluulest, peamiselt keskendutakse lasteluulele kuna see hõlmab ka tema loomingus suurema osa. Referaat annab ülevaate ka mõningatest Ellen Niidu luulekogudest. Täiskasvanuteluulest ,,Linnuvoolija", ,,Vee peal käija" ning ,,Paekivi laul";
"[8] Ma tean, et lastele tuleb tegevust pakkuda ja et logelemine on kõige kardetavam neid varitsevatest ohtudest. Aga mida neile siis õpetada tuleks? Kena küsimus! Neil tuleb õppida seda, mida nad peavad tegema siis, kui nad on saanud täiskasvanuks,[9] ja mitte seda, mille nad peavad unustama. Meie aiad on kaunistatud kujudega ja meie galeriid maalidega. Mis te arvate, millest need üldiseks imetlemiseks väljapandud kunstisedöövrid räägivad? Isamaa kaitsjatest? Või noist veelgi suurematest inimestest, kes on isamaad oma voorusega rikastanud? Ei. Nad kujutavad kõiki südame ja mõistuse eksisamme, mis on antiikmütoloogiast hoolega välja nopitud ja asetatakse juba varakult meie laste uudishimulike pilkude alla; kahtlemata selleks, et halbade tegude musternäidised seisaksid neil silme ees juba enne, kui nad lugema õpivad. Millest sünnivad kõik need kuritarvitused, kui mitte saatuslikust ebavõrdsusest, mille
Michael Tallgreni uurimustele. Algsele eesti elanikkonnale saabus siiski hiljem Eesti-ja Liivimaalt Peipsi-tagustele aladele siirdujate näol lisa, eriti alates 19.sajandi keskpaigast 26. Kanti seisukohta jagas õigusajaloolane Imar Arens27, kes Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal oli võtnud osa Tartu ülikooli kompleksekspeditsioonist Peipsitagustele aladele. Arheoloogilisele ainesele toetudes märgib noist pagulasteaedadest veidi hiljem ka Eesti arheoloog Harri Moora, et ida pool Peipsit pidi 11.-12. sajandil leiduma eestlaste või nende hõimlaste, mis tema arvates pärinesid põlistest aegadest. Selles seoses avaldas H.Moora ka kraasnalaste kohta arvamust, et "mitmed vanemad kohanimed ja mõnesugused jooned, mis sealset rahvast eraldasid setudest," kõnelevad selle poolt, et tegemist on kunagise muistse elanikkonna jäänustega, mis on hiljem siirdlaste näol lisa saanud28
minema” kisklus. Pehmed, liikumatud kaitseta olesed, sealhulgas vendobiondid, söödi ära. Olelusvõitluses edenesid ja lahknesid aktiivselt liikuvad, tugevate lõugadega röövloomad. Aeglastest või kinnitunud loomadest jäid püsima ja arenesid edasi need, kes olid kiskjate eest kaitstud tugevate kilpidega või ogadega. Nii või teisiti, „relvastumise võidujooks“ kiskjate ja saagi vahel kiirendas evolutsiooni, lõi mitmesuguseid kõva toese ehk skeleti vorme, noist aga said tuhandeid kordi sagedamini kivistised, kui pehmetest kudedest või tervetest toeseta loomadest. Miks? Võime näiteks oletada, et siis, umbes 1,5 miljardit aastat pärast sinivetikate ilmumist, oli lahustunud hapniku sisaldus merevees tõusnud küllalt kõrgele – ligikaudu 1/10 nüüdsest. See võimaldas aeroobselt hingavatel loomadel aktiivsemat elu. Ka suuremad (protistidega võrreldes) loomad said hakata kiiremini kulgema: nii edukalt jahti pidama kui põgenema
Uus-Meremaal randus, oli tal kaasas tahhiitilane Tupia, kes sai maooridega hõlpsasti keskustleda Ilmselt polnud maooride keel kuigivõrd erinev mõni sajand varem saabunud esmaasukate keelest. Polüneeslaste ja melaneeslaste retked võeti ette uurimisreiside koidikul. Nad Suutsid lahendada navigatsiooniprobleeme ja rajada edukalt asumeid kaugel oma kodusaartest. Esmareisid Tonga ja Fidži saartele toimusid läänemaailma retkedest palju varem, ent paraku puuduvad noist reisidest pärimused, rääkimata kirjalikest teadetest. Pole teada isegi ühegi tollase maadeavastaja nime. Läänepoolkeral ei ole sellist hiiglaslikku veevälja nagu Vaikne ookean, kuid läänlaste Varajastest reisidest on meil õnneks küllalt kirjalikke teateid. Vahemerd peeti antiikajal maailma keskmeks Selle rannikumaad said omavahel meritsi kaubelda, aga võisid kaubelda ka Vahemerest eemal olevate maadega. Idast tulevad eksootilised
tuhande fantastilise arabeskina, see nii huvitavalt kirjatud katus kerkis graatsiliselt vana lossi tuhmunud varemete vahelt, mille paksud, vanadusest vaatidena tursunud, kõdunenud ja ülalt kuni alla mõranenud tornid sarnanesid suurtele vatsadele, mille eest nööbid on ära karanud. Taamal tõusis Tournelle'i lossi tornide mets. Kuskil maailmas, ka mitte Cham-bord'is * ega Alhambras *, pole köitvamat, õhulisemat, võluvamat vaatepilti noist kõrguvaist, nooljatest tornikestest, korstnatest, tuulelipukestest, spiraalseist, vindi-kujulistest treppidest, ohulistest, nagu perforaatoriga mulgustatud läbipaistvaist kuplitippudest, paviljonidest, värtnakujulistest tornikestest, nii väga mitmekesistelt oma vormilt, kõrguselt ja asendilt. Kõik see sarnanes hiiglasliku kivist malendite lauaga. 122 Tournelle'i lossist paremat kätt võis näha määratu suurte, süsimustade, üksteisega otsekui
annaabi.ee 
