Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele (karstialad ja alvarid, kaevude ümbrus). Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib laotamisele järgnev vihmasadu mikroobid kiiresti kaevudesse ja veekogudesse uhta. Paarkümmend aastat tagasi olid väetised odavad ja nende suures koguses kasutamine soositud. Selle tulemuseks oli maapinnalähedase põhjavee reostumine nitraatiooniga. Põldude väetamisest tingitud nitraatiooni sisaldused nitraaditundliku ala kaevuvees ulatusid sotsialistliku suurtootmise perioodi lõpul Pandiveres piirkonniti 60 mg/l. Pandivere piirkonnas ei vastanud sotsialismiperioodi lõpul lämmastikühendite sisalduse tõttu joogivee nõuetele 20% üksiktarbijate kaevudest, käesoleval ajal kuni 10%. Nitraaditundliku ala maapinnalähedase põhjavee kvaliteet on põllumajandustootmise vähenemise tulemusena paranenud. Kiirem oli veekvaliteedi
Ohutus Suu kaudu manustamine - Võib vigastada seedeelundeid. Nahk - Võib põhjustada tõsiseid põletushaavu, arme, plekke jms. Silmad - Väga ohtlik Keemilised omadused Ühendis maksimaalne oksüdatsiooniaste (+5). samaaegselt nii tugev hape kui ka tugev oksüdeerija. Ei ole keemiliselt eriti stabiilne ja laguneb ka valguse toimel pikkamööda lämmastikdioksiidiks, hapnikuks ja veeks. Lämmastikhappe soolad (sisaldavad nitraatiooni) on nitraadid ja neid saadakse enamasti lämmastikhappe reageerimisel metallide või nende oksiididega. Kasutamine Puidu töötlemine Raketikütus Laboratooriumid Ajalugu Esmakordselt kirjeldas lämmastikhapet 8. sajandi araabia alkeemik Geber, kes valmistas seda salpeetrist Albertus Magnus soovitas 13. sajandil lämmastikhapet kasutada valeraha tuvastamiseks, kuna lämmastikhape lahustab kõike peale kulla
värvi. Lämmastikhappe aurud on õhust 3,2 korda raskemad. Keemilised omadused Lämmastikhapet võib vaadelda koosnevana lämmastikpentoksiidist (N2O5) ja veest (H2O). Lämmastikhape ei ole keemiliselt eriti stabiilne ja laguneb ka valguse toimel pikkamööda lämmastikdioksiidiks, hapnikuks ja veeks Lämmastikhape reageerib alustega. Reaktsiooni saadusteks on nitraat (sool) ja vesi. Lämmastikhappe soolad (sisaldavad nitraatiooni) on nitraadid ja neid saadakse enamasti lämmastikhappe reageerimisel metallide või nende oksiididega Lämmastikhape on tugev oksüdeerija, sest tema molekul on ebastabiilne ja lämmastik on lämmastikhappes oma kõrgeimas oksüdatsiooni astmes Lahjendatud lämmastikhappes lahustub enamik metalle, mille tulemuseks on tekivad soolad. Lämmastikhape reageerib ka mittemetallidega ja redutseerub seejuures tavaliselt lämmastikoksiidiks. Vase ja lämmastikhappe reaktsioon
denitrifikatsioon). a) Ammonifikatsioon: R-NH2NH4+ Toimub nii aeroobses kui ka anaeroobses keskkonnas ammonifitseerivate bakterite toimel ilma energialisata; kõrge kontsentratsiooni korral lendub ammoniaak kuid enamasti on tulemuseks ammooniumioon. b) Nitrifikatsioon: NH4+->NO2-NO3- Toimub aeroobses keskkonnas nitrifitseerivate bakterite toimel ilma energialisata kaheetapilise protsessina. (nitritiooni moodustamine, nitraatiooni moodustamine). c) Denitrifikatsioon: C6H12O6+4NO3-6CO2+6H2O+2N2 (või N2O) 11. Mis on maastik? Inimese poolt tajutav ümbrus, mida väljendatakse näiteks sõnadega avamaastik, suletud maastik, tasane või künklik maastik, rannamaastik, jõemaastik jne. Maastikud on ka erineva looduskasutusega alad. Sarnase tekke, kuju ja koostisega alad. 12. Millega tegeleb keskkonna seire? Keskonnaseire võrdleb keskkonna seisundit enne ja pärast inimmõju
4 hoolimata sademetest põhjavee toitumine olla väike (joonis 4), enamik sademeveest suveperioodil aurub, talvel aga jääb lumena külmunud pinnasele. Põhjavee keemiline koostis Sademete osa põhjavee koostise kujunemisel. Vihm ja lumi sisaldavad samu ioone, mis esinevad pinna ja põhjavees: kaltsium-, magneesium-, vesinikkarbonaat-, naatrium-, kaalium-, kloriid-, sulfaat-, nitraatiooni jt. Naatrium-, kaalium- ja kloriidioon, osaliselt ka sulfaatioon satuvad atmosfääri merelt õhku paisatavate veepiiskadega. Kaltsium-, magneesium- ja karbonaatioon satuvad atmosfääri koos tolmuga. Valdav osa atmosfääris leiduvast sulfaat- ja nitraatioonist on paisatud atmosfääri tööstusheitmetega, milleks on tehaste suits ja muud gaasilised ning tahked heitmed. Lämmastikuühendid satuvad atmosfääri põllumajandustootmise kõrvalproduktina ja nitraatioon
kaevude ümbrus). Tõvestavate mikroorganismide esinemise korral sõnnikus tuleb olla eriti ettevaatlik. Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib laotamisele järgnev vihmasadu mikroobid kiiresti kaevudesse ja veekogudesse uhta. Saagis kasutamata jäänud nitraatlämmastik satub lõppkokkuvõttes põllumaade all olevasse põhjavette. Mõõduka põhjavee toitumisega kaitsmata paeplatool (näiteks AdaverePõltsamaa piirkond) tõuseb nitraatiooni sisaldus maapinnalähedases põhjavees kergemini, sest seal on igaaastane veevahetus (infiltratsioon) väiksem. Nitraatiooni sisaldus on Põltsamaa piirkonna paeplatool ligi kaks korda suurem kui Pandivere kõrgustikul. Põhjavee kaitstus Aladel, kus vettandvad liivakivi või lõhelise lubjakivi kihid avanevad otse maapinnal või õhukese pinnakatte all, pääseb reostus kiiresti põhjavette need on kaitsmata põhjaveega alad (kasutatakse ka sõna tundlikud alad)
5) sõnniku ladustamiseks rajada nõuetele vastavad sõnnikuhoidlad 5 3. Regulatsioon Eestis Intensiivse põllumajandusega piirkondades määratakse pinna- ja põhjavee kaitseks nitraaditundlikud alad (Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik ala, 2006). Veeseaduse § 263 lõige 1 järgi loetakse nitraaditundlikuks ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada nitraatiooni sisalduse põhjavees üle 50 mg/l või mille pinnaveekogud on põllumajanduslikust tegevusest tingituna eutrofeerunud või eutrofeerumisohus (RT I, 23.12.2010, 41). Sellest tingituna moodustati Vabariigi Valitsuse 21.01.2003 määrusega nr. 17 Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik ala (Keskkonnaministeerium, 08.01.2011). Pandivere ja Põltsamaa-Adavere nitraaditundlikul alal kehtivad erinevad piirangud ja kitsendused, mis on kehtestatud Eesti Vabariigi õigusaktidega
indeksiks kirjutame kahe 4. Ühend näeb seega välja järgmine Na2SO4 Teeme veel ühe näite. Vaatame soola Mg NO3 1. Leiame o.a.-d (Mg on IIA element, tema o.a. on +2; NO3 laeng on tabelis - 1) 2. Vaatame, kas miinuseid ja plusse on võrdselt (liidame kokku) +2 + (-1) = +1 Mg NO3 Järelikult on plusslaenguid hetkel rohkem. 3. Mis arvuga on vaja korrutada millist elementi, et o.a.-de summa oleks null? Antud näite puhul on vaja korrutada nitraatiooni kahega ehk NO3 indeksiks kirjutame kahe, aga sel korral tuleb kasutada sulge, kuna summarne laeng -1 on vaja korrutada kahega ehk mõlemad elemendid 4. Ühend näeb seega välja järgmine Mg(NO3)2 Nüüd kui teame, kuidas ühendeid kirjutada, siis saame reaktsioone tasakaalustada. Kui on antud reaktsioon (nt NaOH + HCl), siis peab kõigepealt kirjutama saadused õigesti NaOH + H2SO4 = Na2SO4 + H2O Edasi tuleb vaadata, et mõlemal pool noolt/võrdusmärki oleks elemente
Enamasti on BHT madalam talvel ja kõrgem suvel. Järve lõunaosas on BHT suur aga kevadel, sest Väike Emajõgi kannab sisse rohkesti orgaanilist ainet. Toiteelemendid: Toiteelemendid ehk taimetoitained (P, N, Si) sisalduvad järve vees seotuna mitmesugustes lahustunud, kolloidsetes või tahketes mineraalsetes või orgaanilistes ühendites. Veetaimed ja bakterid omastavad kõige paremini toiteelemetide mineraalseid vorme vees lahustunud fosfaatiooni, ammooniumiooni, nitraatiooni ja ränihappeid. Taimetoitainete varu järves täieneb peamiselt sissevoolu kaudu, vee ja setete vahelise ainete vahetuse kaudu ning taimede ja loomade elutegevuse ja nende jäänuste lagunemisel vabaneva aine kaudu. Võrtsjärve vees sisalduvate toiteelementide kontsentratsioonide põhjal võib järve kesk- ja põhjaosa pidada rohketoiteliseks ehk eutroofseks ning lõunaosa kaldub pigem ülirohketoitelisuse ehk hüpertroofsuse suunas
patogeenseid mikroorganisme. 4.1. BASSEINIVEE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED NÄITAJAD Basseinivesi peab vastama järgmistele füüsikalis-keemilistele näitajatele: 1. Värvus mitte üle 15 värvuskraadi. Üks värvuskraad võrdub 0,1 mgPt/l. 2. Hägusus mitte üle 2NHÜ. 1 NHÜ vastab 0,58 mg kaoliini (SiO2) tekitatud hägusele ühes dm³ vees. 3. pH-arv 6,7-8,0 . 4. ammooniumiooni sisaldus (NH4) kuni 0,5 mg/l. 5. nitraatiooni (NO3) sisaldus võib olla 20 mg/l võrra suurem kui veevõrgust võetaval veel. 6. oksüdeeritavus võib olla 3 mg/O2 võrra suurem kui veevõrgust võetaval ceel. 7. vees lahustunud klooriühendid (ümberarvestatuna kloorile) mis on võimelised oksüdeerima lämmastikuühendeid (edaspidi vaba kloor) võib olla 0,5-1,5 mg/l. 8. vees lahustunud klooriühendeid (ümberarvestatud kloorile), mis on reageerinud
Põhjavee hea kvalitatiivne seisund tähendab põhjavee looduslähedast koostist, kui keskkonnakvaliteedi standarte pole inimtegevuse mõjul ületatud. Kõige iseloomulikumad kvaliteedinäitajad ja väärtused, mis on omased heas seisundis põhjaveele, on järgmised: · naftasaadused < 0,02 mg/l; · ühealuselised fenoolid < 1 g/l; · taimekaitsevahendid < 0,1 g/l; 11 · nitraatiooni sisaldus < 50 mg/l; · puudub inimtegevusest tingitud oluline kloriidiooni sisalduse tõus; · ammooniumioonid looduslikult aeroobses põhjavees < 0,5 mg/l, looduslikult anaeroobses põhjavees < 1,5 mg/l. Põhjavesi on heas kvantitatiivses seisundis (ei toimu põhjavee liigvähendamist), kui: · põhjavee kasutamine on väiksem kinnitatud põhjaveevarust või põhjaveekogumi looduslikust ressursist;
kuid selleks kulub tohutult energiat. Umbes 80% toodetud lämmastikust saab taimedele söödavaks ja siis siseneb see bioloogilisse ringesse. Lämmastik satub organismi ja sealt valkude koosseisu. Surma korral hakkab NH3 mineraliseeruma. Ammonifikatsiooniga tegelevad peaaegu kõik organismid. Nad väljutavad olulisel hulgal ammoniaaki. See on valkude hüdrolüüsimine ja aminorühmast ammoniaagi tootmine. Kui keskkonnas on piisavalt hapnikku, tarbivad nitraatiooni ainult taimed. O2 vaesetes tingimustes läheb nitraatioon käiku ja käivitud protsess denitrifikatsioon. Seda teevad mikroobid. Lämmastik on väga liikuv. Lämmastikusoolad on väga hästi dissotseeruvad, väga hästi lahusutvad seetõttu, et nende ringe on väga tihe. Ökosüsteemide N-i linge on lahtine, pidevalt tuleb süsteemi molekulaarset lämmastikku ja pidevalt lahkub seda süsteemidest.
põletusi. Ammooniumväetisi võib anda ka sügisel, kui mulla temperatuur on alla 6°C (nitrifikatsiooniprotsess on pidurdunud). Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb lugeda sedagi, et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada. Lämmastikväetised mullas Ammooniumioon seotakse mulla neelava kompleksi poolt, kust taimed neid kasutavad või nad nitrifitseeruvad. Sobivad selliste kultuuride väetamiseks, mis vajavad aeglaselt toimivaid väetisi. Nitraatiooni iseloomustab negatiivne füüsikaline neeldumine, mille tõttu on nitraatlämmastik väga liikuv ja kiire toimega. Seetõttu tuleb nitraatväetisi kasutada seal, kus on vajalik kiire mõju. Lämmastik leostub mullast põhiliselt nitraatidena. Ammoniaagivett võib mulda anda kui temperatuur on alla 8 °C. Mida viljakam on muld, seda väiksem on madalate temperatuuride pärssiv mõju nitrifikatsioonile. Lämmastikväetiste mõju põllukultuuride saagile avaldub kas
Kui mikroobes tsüklis hakkab toimuma protsess, mida nim nitrifikatsiooniks (ammooniumiooni kaheastmeline oksüdeerimine) kõigepealt nitritiooniks, edasi nitraatiooniks. Sellega tegelevad nitrifitseerijad bakterid, kes seda keemilist protsessi energiaallikana kasutavad. Nitraat ja nitritioon on taimedele kättesaadavad, ülesvõtmiskiirused on aga erinevad. Taimed suudavad kõige kiiremini tarbida ammooniumina ja järgmisena nitraadina. Kui keskkonnas hapnikku piisavalt, siis nitraatiooni tarbivad ainult taimed. O2 vaesete tingimuste ehk anoksia puhul. Nitraatioon läheb käiku ja käivitub protsess denitrifikatsioon. Seda toimetavad mikroobid, keda nim denitrifitseerivad bakterid. !kui hapnikku süsteemis pole, siis nitraadid hakkavad toimuma keemiliselt kui oksüdeerijad, st nad hakkavad toimuma elektronide aktseptorina. Seda kasutavad ära denifitseerijad bakterid nagu nt Pseudomonas, kes energiaallikana kasutavad neid protsesse, kus NO
Lämmastikhape reageerib alustega. Reaktsiooni saadusteks on nitraat (sool) ja vesi. Näiteks kaaliumhüdroksiidiga (KOH) toimub reaktsioon HNO3 + KOH KNO3 + H2O Tekib kaaliumnitraat ehk salpeeter (KNO3). Nitraadid tekivad ka metallioksiidide ja sooladega reageerimisel. Näiteks reaktsioon kaltsiumoksiidiga annab kaltsiumnitraadi: 2HNO3 + CaO Ca(NO3)2 + H2O Reaktsioon kaaliumkarbonaadiga annab kaaliumnitraadi: 2HNO3 + K2CO3 2KNO3 + H2O + CO2 . Lämmastikhappe soolad (sisaldavad nitraatiooni) on nitraadid. Valdav enamik neist lahustub väga hästi vees. 38. Fosfori ühend PH3: selle kasutamine ja kirjutage tasakaalustatud tekkereaktsioon. Fosfaan PH3 värvusetu, roiskunud kala lõhnaga, v mürgine gaas. Redutseerivad metallisooladest vaba metalli- 8Ag+PH3+4H2O8Ag+H3PO4+HNO3. Saadakse fosfiidide (Ca3P2) reageerimisel veega või happega, valge fosfori reageerimisel leelise lahustega või PH4I reageerimisel KOH-iga. 4P+3KOH+3H2OPH3+3KH2PO2 39
annaabi.ee 
