100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-11-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
LiisIvastee
Õppematerjali autor
Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi? Kakskümmend ja üks aastat on Eesti olnud taas iseseisev. See on peaaegu sama pikk aeg, kui suutis meie esimene vabariik eksisteerida. Viimase saja aasta jooksul on riigikorrad vahetunud, rahvas läbi käinud tulest ja veest, ent eestlus on püsinud. Kuna tänapäeva Eesti on kohe-kohe astumas suurema venna rolli, peaksime tagasi vaatama ning küsima: kas oleme minevikus toimunust õppinud? Kas oleme edukad olnud? Kas meil on muutuvas maailmas tulevikku? Mõned on praeguse Eestiga rahul, teised on aga kindlad, et arenguruumi on küllalt ja me ei saa saavutatuga rahul olla. Üks on aga kindel: pikk tulevik on alles ees. Eestlaslik jonnakus on meie eripärasid säilitanud ja edasi viinud. Olime ühed viimased Euroopa rahvastest, kes said ristisõdades alistatud. Keskajal ei suutnud katoliku kirik maarahvast muuta kristlusele täielikult lojaalseks ning selle mõju vähenemise korral pöörduti peagi tagasi vana
Kultuur on sild inimeste vahel Maailm on suur ja lai, täis erinevaid maid ja inimesi. Igal riigil on omad tõekspidamised ja kombed, oma unistused ja sihid. Eesti riik on väike, kuid väga ühtehoidev, see ilmselt teebki meid erilisteks ja silmapaistvaks kogu maailmas. Oleme hingelt ühtehoidvad ja tasakaalukad, meid ühendab kultuur, mis on väga oluline meie rahvuse säilimiseks. Üheks peamiseks ja tätsamaks inimesi ühendavaks ürituseks on laulupidu, millest võtab osa tuhandeid noori ja vanu, kes laulukaareall lauldes, kes pealtvaatjatena. Selle ürituse tarbeks on loodud mitmeid südamilikke ja meeldejäävaid laule, mis rahva hinges jäävad alati kõlama. Laulupidu on väga südamlik sündmus, ja nii paljude eesti inimeste silmist võib näha pisarat, rõõmu ja head meelt. See on üks sündmusi, mis ühendab meid, pisikese Eesti inimesi. Me teame, et peame oma keele ja kultuuri säilitamiseks nägema vaeva ja kokku hoidma ja seda me ka teeme, o
Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias. Head sõbrad, hea Eesti rahvas kõikjal maailmas, oma kodudes ja siin saalis. Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. Aastapäeval, taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde. Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema. Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil. Ja just nii see peabki olema. Sest kaua me ikka otsime oma probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kes jätkuvalt peab süüdlaseks 19. sajandi
Eestluse elujõu allikad 24-ndal veebruaril 2008-ndal aastal saab Eesti Vabariik 90 aastaseks. Eesti Vabariigi sünniaastaks peetakse aastat 1918. Sel aastal kuulutati Eesti esimest korda iseseisvaks . Mis siis on Eesti Vabariigi pikaealisuse saladus ? Ma arvan, et eelkõige eestlaste tahtejõud olla iseseisev rahvas. Kellele meeldiks elada teise riigi rõhumise all ? Ma arvan, et Eesti Vabariigi tekkepõhjuseks on ka tugev eestluse tunne ühiskonnas. Defineerin natuke oma nägemust eestlusest. Eestlus, see on omapära, rahvuslik karakter, mis eristab meid teistest, me peame end identifitseerima ja järgima rahvuslikku ideoloogiat ( mitte, et me jubedad natsionalistid olema peaks, vaid, et me austame oma oma riiki, järgime oma juhte, seadusi ja ei klassifitseeri end mitte-eestalasena ). Samamoodi tähendab eestlus, et me kuulume eestlaste kooslusesse ja teadvustame seda (näiteks muinasajal teadvustati end kas külakogukonna järgi, valla järgi, kuni 19. sajand
Kas Euroopa Liitu kuulumine piirab Eesti Vabariigi suveräänsust? Mais aastal 2004 said kõik majandustargad ja muud asjateadlikud rahus pudelid kihisevaga lahti korkida ja hüüda üksmeelselt: ,,Tere, Euroopa Liit!" Tavalisele inimesele oli too uudis muidugi täiesti igapäevane, vaid mõned üksikud sõnumid jäid lihtkodanikule kõrva, näiteks et hinnad tõusevad pikapeale, aga see on lõpp-perspektiivis siiski kasulik. Kuid nüüd, aastal 2011, kui oleme päris tükk aega juba liidus olnud, hakkavad välja tulema ka vead. Üks suuremaid prohmakaid, mis eestlasi kohe esimestel aastatel tabas, oli suhkrutrahv. Eelnevas ajaloos muutuste poolt räsitud maarjamaalast hirmutas väga mõte, et meie igapäevane toiduaine suhkur peagi tohutult kallineb. Seetõttu hakatigi pakke metsikutes kogustes juurde ostma, et kui ajad raskemaks lähevad, siis on hea kuskilt voodi alt välja tuua tulevikus valge kulla staatusega kristalle sisaldavad pakid. Kogu poodide tühjenemis
Eesti tulevik on ka minu tulevik Eesti on armas ja väike riik oma 1,3 miljoni elanikuga. Kuid on palju asju, mis ohustavad meie riiki ja siis tõusebki esile küsimus- mida saame meie oma ilusa maa heaks teha? Palju on räägitud sellest, et meie haritud noored inimesed lähevad välismaale tööd otsima, sest välismaal on paremad võimalused töötamiseks ning seal kaugel pakutakse ka paremat palka. Kuna eesti rahvas on töökas ja paljudes asjades ka kohusetundlik ja truu, on hea meel ka välismaalastel eestlasi tööle võtta. Aga kui meie, eestlased, teame isegi, et meid on vähe ja et me peaks kokku hoidma, tuleks mõelda sellele, et ka haritud noortel oleks hea meel siia jääda, siin elada ja töötada. Palju välismaalasi on samuti Eestisse tulnud. Tänu sellele võetakse omaks palju keelemuutusi ja võõraste maade tavasid. Meie igapäevane keel muutub iga aastaga, võiks isegi öelda, et iga kuu ja päevaga. Noorem generatsioon ei räägi nii puhast eesti
Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele Kaisa Kamenik Sõna „viimane" vihjab üldjuhul millelegi lõplikule. Silme ette tuleb sõdur kaevikus, kes enne eesootavat lahingut kodustega kirja teel hüvasti jätab. Kas eestlased on praegu nagu sõdurid kaevikus ning peaksid rahvusvahelist olukorda arvestades negatiivsete stsenaariumite peale mõtlema ja oma viimaseid kirju vorpima hakkama? Kindlasti mitte! Eesti Vabariik saab varsti 97-aastaseks. Inimesed elavad harva nii kaua. Samas pole riik inimene, ta ei sünni kellestki, ei sure ega saa jääda ka pensionile, et vanaduspõlve nautida. Kokkuvõttes taandub vastutus riigi heaolu eest ikkagi kodanikele, kellele see on justkui eluaegne projekt. Paljuski võib siinkohal piisada õigest suhtumisest ja sõnadest. Sõnal ja mõttel võib olla suurem jõud kui relval. Eelkõige selles valguses, et see võib ennetada relva kasutamist. Tänapäeval võivad kõik olla arvamusliidrid. Eks s
,,Elus peab oskama nii võita, kui ka kaotada." Tihti leian ennast unistamas, et tahaksin olla jälle väike laps. Nende elu on nagu lill. See on muretu ja neil pole veel aimugi, mida toob tulevik või mida tähendab murekoorem. Nad ei pea igapäev langetama otsuseid ja lahendama probleeme, mille tagajärgedeks on vastavalt, kas võidud või kaotused. On iseenesest mõistetav, et meil kõigil on unistused ja eesmärgid, mille poole igapäev püüdle- me. Unistused peavad olema midagi niisugust, mis iialgi ei täitu, sest mille nimel me muidu edasi elaksime? Meil on ideaalid, millele püüame sarnaneda. Isegi, kui nende püüdluste jooksul on tagasilööke, siis ei tohi anda alla vaid tuleb hoida pea püsti ja edasi minna. Ideaalid on püüdmiseks, mitte kättesaamiseks. Kaotused teevad meid ainult tugevamaks. On teada tuntud tõde: ,,Proovi ja ebaõnnestu, kuid ära lõpeta proovimist." Inimesed kaotavad igapäev. Olgu selleks siis lähedane inimene, tööko
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid