Neoklassitsism, impressionism, ekspressionism (0)

Neoklassitsism sai muusikas alguse 1920.-ndatel aastatel mõtteviisina, mille iseloomulikeks joonteks võrreldes hilisromantistliku, ekspressionistliku või impressionistliku muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on neoklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin. Klassitsismsi vormi ja rütmi juurde tagasipöördumine. Tekeaeg: esimese maailmasõja järgses Euroopas. Eeskujuks: Viini klassikud paljudele.
Neoklassitsistidel tekkis huvi taastada vanu vorme, stiile: barokk , renessanss , klassitsism.
Nt: neoklassikud: Prokofjev (viiniklassikud eeskujuks); Stravisnski (barokk eeskujuks) ja Poulenc (renessanss eeskujuks).
Neoklassitsism on loomesuund, mitte koolkond.
Nüansid, mida järgiti:
*hoiduti äärmuslikest emotsioonidest
*selge meloodiline joonis ja lakooniline lühike meloodia (impressionistidel – piirid kaovad; hilisromantikutel – palju tundeid)
*harmoonia ja orkestratsioon lihtsustuvad
*teoste klassikaliselt väljapeetud ülesehitus ( heliloojad kasutasid vormiskeeme, idee jäi paika)
Atonaalne – kindla helistikuga muusika
Polütonaalsus – mitmehelilisus
Polürütmia – rütmide paljusus
MK: „Kuningas Oidiphus“ ooper - oratoorium , Stravinski ; klaverisonaat nr. 13 (1924) Stravinski. Balletid: „Tulilend“, „Kevadpühitsus“, „Sõduri lugu“, „Petruška“, „Bulcinella“; ooper „Elupõletaja tähelend“;
Impressionism on 19.sajandi lõpu (70.-ndate) vool, mis sai alguse Prantsuse maalikunstist (Impressioon „Tõusev päike“ Monet ). Monetil oli ka mõttekaaslasi (Renoir, Manet jne).
Muusikas oli impressionism 19.sajandi viimasel lõpuveerandilkeskendub hetkelisele nautimisele, orkestrimuusika tähtsal kohal, detailid, nüansid. Meloodia asendub akordikaga. Meloodia on liikuv, voolav. Huviobjektid – idamaine (pentatoonika- Jaapani ja Jaava mõju) harmoonia asemele ( toonika , subdominant, dominant ). Üritati leida sisemist avarust – kujutada valgust (polüfoonilised võtted – ühel hetkel kihiti). Palju programmilist muusikat ja muusikat, mis kujutas inimesed ja looduse suhteid. Impressionism tõi muusikasse harmoonia kombinatsioonide- mitmevärviliste „laikude“ peenima koloriidi, instrumentide ebahariliku kõrvutamise, koloriidi valitsemise meloodilise joonise üle. Uute kõlavärvide otsinguil hakati kasutama uudseid, seni kasutamata mänguvõtteid, traditsioonilistel pillidel. Palju tarvitati sordiine, et kõlavärvi tumedamaks muuta. Samuti hakati kasutama tavatute pillide kooslusi või kirjutati traditsiooniliste pillide partiid mitte iseloomulikesse tessituuridesse (näiteks flöödi alumist registrit, mis on teadupärast palju nõrgem ja suhteliselt ebamugav mängida). Kuid ka see oli juba uus kõlavärv. Uue ajastu lemmikinstrumentideks kujunesid harf ja puhkpillid . Kellpillirühm, mis mängis nii olulist rolli romantikutel kaunite ja tundeküllaste ning lennukate meloodiate eksponeerimise, kaotas orkestris juhtpositsiooni. Impressionistide jaoks polnud meloodia muusika kõige olulisemaks komponendiks. Meloodia puhul, kuna oli tegemist siiski prantsuse muusikutega, mängis olulist rolli ka rahvamuusikast pärit mõjutused. Eriti tuleks esile tõsta prantsuse šansoon, mis oma napi astmelise kulgevuse retsitatiivse katkendlikkuse viis üle ka instrumentaalmuusikasse.
Kaks värvikamat uuendajat prantsuse muusikas olid Claude Debussy ja Maurice Ravel . Maurice Ravel ( klaveripala „Vetemäng“, klaveritsükkel „Peegeldused“, koerograafiline poeem „ Valss “, tsüklid „Kreeka laulud“). Claude Debussy (ooper „Pelleas ja Melisande “, sümfoonilised palad „Fausti pärastlõuna“, „Nokturnid“, „Meri“).
Ekspressionismi iseloomustab atonaalsus (helistiku puudumine), seeriatehnika, ilusa harmoonia puudumine.
Ekspressionism sai alguse 20. sajandi alguses Saksamaal ja AustriasEkpressionism on üliväljenduslik esteetika, mis mõjutas kunsti, filmikunsti , kirjandust, kunsti, muusikat jne.
Tunti süvendatud huvi inimese sisemaailma vastu. Katastroofiaimdus + majanduskriisidturvatunde kadumine, mis tingis inimese konflikti ümbritsevaga.
Ekspressionismi iseloomustab mäss, jõuetus, äärmuslikud emotsioonid . Ekspressionism üritas leida selle kõige varjatud poolt ehk ilu inetuses ja üritas seda mõista.
Narrikultus, naer läbi pisarate , grotesk.
Muusika:üliintensiivne, sageli pingutatud, forsseeritud. Esimesed ilmingud olid juba Straussi ja Mahleri loomingus. Suurim muutus: tonaalsus kaob täielikult ja kasutatakse seeriatehnikat (dodekafooniat).
MK:Schönbergi „Kuu-Pierot“; Alban Bergi ooper „Wozzeck“; Arnold Schönbergi „Viiulikontsert“; Scönbergi „Ellujäänu Varssavist “.