sümbiont) leidis aset liitvetikate, punavetikate ja rohevetikate (kellest pärinevad kõik maismaataimed) ühisel eellasel. Sekundaarse endosümbioosi (eukarüoot neelab juba kloroplastiga varustatud eukarüoodi) juhtumeid on olnud rohkem. On kahte tüüpi sekundaarsete plastiididega vetikaid ühtede plastiidid on pärit punavetikast ja teiste omad rohevetikast. Punavetika tüüpi plastiidid on järgmistel rühmadel: neelvetikad (Cryptophyta), haptofüüdid (Haptophyta), stramenopiilid (Heterokonta; nt. pruunvetikad, ränivetikad) ja vaguviburvetikad (Dinoflagellata). Rohevetika-tüüpi plastiidid on Chlorarachniophyceae (Rhizaria) ja Euglenida (Excavata) esindajate seas. Üldiselt arvatakse, et kaks viimati mainitud vetikarühma omandasid rohevetika sõltumatult. Küsimus, kas punased plastiidid pärinevad ühest eellasest (Chromalveolata hüpotees) või on iga ülal mainitud rühm need
siilkalalased, lendkalad, liblikkalad, vaalalised. Selgrootud meripõis, küütlev ebakalmaar, signaalkrabid, meriroosilised, käsnad, kaheksajalgsed, paljaslõpulised, laevukesed, kammloomad, nuivähid, suur rõõneskarp, kivikorallilised, ruutkrabid, merituped, austrid, suur ogatäht, zooplanktonid, meririst, lehvik- ja kaelususlased, tõruvähid, korallid. Peamised taimeliigid on ainult vetikalised ja need on: punavetikad, pruunvetikad, ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus Valgus Ookeani taimed on varjulembelised, kuna osa veepinnale jõudvast valgusest neeldub, osa aga peegeldub. Valgus ei jõua veekogus väga sügavale, seetõttu läheb täiesti pimedaks umbes 30 m juures, aga Vaikse ookeani keskmine sügavus on 4 km. Pruunvetikate kasvupiirkond on 6-15 m sügavusel, sellest sõltuvalt langeb natuke valgust neile peale ja tänu sellele on nende levik suurem kui teistel vetikatel
Vetikad võivad olla primaarse või sekundaarse plastiidiga. Sekundaarse plastiidiga vetikad Nad ei kuulu taimeriiki, sest taimeriigis on aint primaarne plastiid. Riik: Rizaaria (plastiid rohevetikast) Riik: Excavaata (plastiid rohevetikast) Nad on silmviburvetikad. Riik: Chromalveolata Hõimkond: vaguviburvetikad (plastiidiks punavetikas) Vao sees on vibur, sealt ka nende nimi. Eriti levinud soojades meredes. Hõimkond: neelvetikad (plastiid punavetikast). Alamriik: esiviburlased (plastiid punavetikast). Hõimkond: koldvetikad. (Neil on kaks päristuumset genoomi rakus) Hõimkond: ränivetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) Hõimkond: pruunvetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) diploidsed, alla 1000 liigi maailmas, kõik on hulkraksed, kõik on merevetikad, maailma suurimate vetikate hulka kuuluvad Liik: Sarkassov, kes elab Sarkasso meres. See on pikk vetikas, mis ujub vee pinnal.
rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid. Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis tekivad vegetatiivseist rakkudest või lihtsa ehitusega sporangiumides) või suguliselt. Neis on mitmesuguseid pigmente, sealhulgas klorofülle, ksantofülle, karotenoide, sini-, puna- ja mõningais koldvetikates ka liitvalgulisi, ainult vetikaile omaseid värvaineid fükobiliine. Pigmentide mitmekesisus võimaldab vetikail
ilmadega, võib täheldada vee õitsemist, mis võib hõlmata kogu Läänemerd, v.a. Põhjalaht, kus temperatuur on tsüanobakterite arenguks liiga madal. · Sügisel võib esineda Lõuna-Läänemeres uuesti ränivetikate vohamine. Domineerivad samad liigid, mis kevadel. Eesti rannikumeres sõltub ränivetikate areng sügisel keskkonnatingimustest, eelkõige upwellingust. Lisaks ränivetikatele esinevad ka tsüanobakterid ja neelvetikad. Fütoplanktoni arvukus ja biomass on madal. · Talvel on fütoplankton liigi- ja isendivaene. Koosluses esinevad sügisel ja kevade esinevad liigid, samuti üksikud suveliigid. Fütoplanktoni arengut piiravad: o päikeseenergia vähesus o madal temperatuur o veemasside ringlemine, mis kannab vetikad sügavamatesse, pimedatesse veekihtidesse. Fütoplanktoni vertikaalne jaotumus Mõjufaktorid 1
katvad soomused Levik: (x) enamasti meres; () enamasti jõgedes; () enamasti järvedes; () enamasti mullas; () enamasti aerofüüsed Raku suurus: () enamasti piko; (x) enamasti nano; () enamasti mikro; () enamasti meso Põhiliseks liikide määramise tunnuseks on: (x) rakku katvate soomuste peenstruktuur; () kloroplastide arv, kuju ja paigutus; () viburite asetus ja arv; () raku kuju, suurus ja rakuseina ehitus; () rakkude jagunemise viis Cryptophyceae, Krüptomonaadid, ka krüptofüüdid e neelvetikad Krüptofüüdid on: (x) dorsoventraalse ehitusega; (x) kahe viburiga; () nelja viburiga; () kokkoidid; () apikaalselt asetsevate viburitega; () niitjad Kloroplasti katab: () 2 membraaniline kate; () 3 membraaniline kate; (x) 4 membraaniline kate; () 5 membraaniline kate Nukleomorf on: (x) endosümbiondi tuuma jäänuk; () elektrontihedam osa krüptofüüdi tuumas; () tuumaväline DNA kogumik tsütoplasmas; () morfoloogiliselt tuumale sarnanev, kuid DNA-d
!!Taime kui eluvormi paikutamine paljuriigilisse elupuusse. Fotosünteesijad Taimeriik (nt rohevetikad, sammaltaimed, sõnajalgtaimed, soontaimed) Esiviburlaste riigi mõni esindaja (nt ränivetikad) Silmviburlaste riigi osad esindajaid Osad alveolaadid (nt neelvetikad) Punavetikad Sinivetikas(bakter) esiviburlased(kõik rohelised taimed) ja üks veel mingi ainurakne vist on. Taimeraku erilised osad: plastiidid(kloro, kromo, leuko, amülo), vakuool, rakukest-tselluloosist, hemitselluloosist, pektiinist või ligniinist, erilised rakkude vahelised ühendused- plasmodesmid. Rakukest seab rakkudevahelisele kommunikatsioonile teatud piirangud. Seetõttu on taimerakkudel olemas plasmodesmid - rakukesta läbivad kanalid, mis ühendavad naaberrakkude tsütoplasmat
varuained tärklis ja õli, paljunemine vegetatiivne, sugutu ja suguline, jagunevad kolme klassi: mändvetikad (tallus suur ja keerulise ehitusega, enamasti mageveekogudes, moodustavad puhmastikke, vegetatiivne paljunemine sigipungade või talluse tükkidega, sugulise paljunemise elundid paljurakulised, kõige kõrgemalt arenenud rohevetikad, elutsükkel haploidses faasis)., ikkesvetikad ja ...). RIIK CHROMALVEOLATA 4) Neelvetikad (vähe liike, jahedamates ja väiksema toidusisaldusega vetes, unikaalsed fotosünteesivad pigmendid, meioosi pole, mõned on heterotroofid, ). 5) Vaguviburvetiktaimed (umbes 4000 liiki, suurimaid vetikate hõimkondi, soojades meredes fütoplanktonina, mõned toodavad ohtlikke toksiine, meioosi pole, tüüpiline mitoos puudub, dna meenutab natuke baktereid). ALAMRIIK ESIVIBURLASED (plastiid punavetikast) 6) Ränivetiktaimed (umbes 10 000 liiki, üherakulised, ühinevad kolooniateks, soolases
Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,võib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kõik rakud võrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehtusega, teevad ühte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on ühine limakapsel. Samblik on seene ja sini- või rohevetika sümbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosünteesib. Sinivetikas võib mõnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kole-ja neelvetikad. Sinivetikad elavad sümbiontidena ka käsnades, korallides. C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsed-hapniku olemasolu elavad üle spoori näol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naa- denitrifitseerijad bakterid. Lämmastikku siduvad bakterid- suuteised siduma õhulämmastikku- a) vabalt elavad b) sümbiondid-lepp, astelpaju, mügarikud. Kiirik(seened)- bakterid, kes oma välmuselt meenutavad seeni.
metazooplankton). Fütoplanktoni olulisemad rühmad: a) tsüanobakterid (vanemas kirjanduses sinivetikad)- enamati magevees, kuid ka ookeanis, ujuvust reguleerivad gaasivakuoolid, õhulämmastiku sidumine, nõrk ärasöömine teiste poolt. b) koldvetikad- sagedamini toitainevaestes magevetes. c) ränivetikad- oluline rühm nii meres kui ka magevees d) vaguviburvetikad- oluline rühm meres ja magevees, paljud on toksilised, põhjustavad nn veeõitsengut e) krüptofüüdid e neelvetikad- nii meres kui ka magevees f) rohevetikad- olulisemad magevetes g) silmviburvetikad- pooled autotroofid, pooled heterotroofid, oluline väikestes reostunud mageveekogudes Fütoplanktoni võrdlus MERES ja MAGEVEES · 1. Liigiline mitmeksisus väike. · 1. Liigiline mitmekesisus suur. · 2. Puuduvad või väga vähe: · 2. Ajutiste fütoplankterite ohtrus.
Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,võib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kõik rakud võrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehtusega, teevad ühte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on ühine limakapsel. Samblik on seene ja sini- või rohevetika sümbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosünteesib. Sinivetikas võib mõnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kole-ja neelvetikad. Sinivetikad elavad sümbiontidena ka käsnades, korallides. C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsed-hapniku olemasolu elavad üle spoori näol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naa- denitrifitseerijad bakterid. Lämmastikku siduvad bakterid-suuteised siduma õhulämmastikku- a) vabalt elavad b) sümbiondid-lepp, astelpaju, mügarikud. Kiirik(seened)- bakterid, kes oma välmuselt meenutavad seeni.
Kujult on kerajad, pulkjad, sageli koloniaalsed (niitjad,võib esineda hulkraksuse tunnuseid). Koloonias on kõik rakud võrdsed (kuna bakterid nii lihtsa ehtusega, teevad ühte asja koos), hulkraksuses rakkude funktsioonid erinevad. Kolonnil on ühine limakapsel. Samblik on seene ja sini- või rohevetika sümbioos. Kaks vetikat kuna sinivetikas seob N ja roheline fotosünteesib. Sinivetikas võib mõnedes tingimustes muutuda ohtlikuks nagu kole-ja neelvetikad. Sinivetikad elavad sümbiontidena ka käsnades, korallides. C)Heterotroofsed bakterid- A) aeroobsed B) anaeroobsed-B.1) obligatoorsed-hapniku olemasolu elavad üle spoori näol. B.2) fakulatiivsed-elava nii ja naa- denitrifitseerijad bakterid. Lämmastikku siduvad bakterid-suuteised siduma õhulämmastikku- a) vabalt elavad b) sümbiondid-lepp, astelpaju, mügarikud. Kiirik(seened)- bakterid, kes oma välmuselt meenutavad seeni.
Tõendeid: tuumal, mitokondritel ja plastiididel on kahekordne membraan (rakul endal on ühekordne). 79. Looma, taime ja seeneriik, ja kas on veel riike? (2005. a ilmunud käsitluses on päristuumseid 7 riiki, aga ilmselt on osad rühmad koos kunstlikult.) enamus liike kuulub ikkagi kolme riigi hulka – taimeriiki, loomariiki ja seeneriiki. Lisaks neile on liigirikkad esiviburlaste riik (paljud vetikad, mitmed alamad seened), alveolaatide riik (ripsloomad, neelvetikad jt) (neid käsitletakse viimases süteemis alamriikidena Chromalveolata riigis) punavetikate riik (viimases süsteemis taimeriigi alamriik), silmviburlaste (õigemini Discimitochondria) riik. 80. Vetikad ( Algae ) kui eluvorm “Vetikad” pole takson ega klaad, vaid on eluvorm – tinglik nimetus kõigi autotroofsete olendite kohta, kes ei ole sammalega taimed. 81. Mis vahe on sinivetikail ( Cyanobacteria ) ja ülejäänud vetikail?
ja taluvad sel viisil üsna suurt lainetust. Eesti rannikumeres võib mikrovetikaid olla kuni 1200 liiki. Kõige rohkem on ränivetikaid (ligi 600 liiki, neist suurem osa on bentilised ehk põhjaeluviisilised), rohevetikaid (üle 200 liigi) ja sinivetikaid (umbes 130 liiki).Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes. Biomassimoodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki.
annaabi.ee 
