jõuaksid niisama kaugele kui tema.» Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle- oma õnnistuse. Toast väljudes leidis noormees ema ootamas kuulsa retseptiga, mille sagedast kasutamist tõotasid äsja kuuldud nõuanded. Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga. Mitte sellepärast, et d'Artagnan ei oleks armastanud poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et "tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga suutis pooli varjata. Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid,
» «Ilus saba rektori taga!» «Nagu Veneetsia doodzil, kes merepulma sõidab.»* 8 «Vaata, Jehan! Sainte-Genevieve'i kanoonikud!» «Käigu põrgu kõik kanoonikud!» «Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?» «Too elab Glatigny tänavas *.» «Ta teeb pordumajade ülemale voodit.» «Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.» «Aut unum bombum.»4 «Kas tahate öelda, et igalt ninalt?» «Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.» «Post equitem sedet atra cura.» 5 «Ikka julgesti, meister Simon!» «Tere, härra elektor!» «Head ööd, elektoriproua!» «Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal kapiteeli lehtede vahel kükitas. ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Mus-nier sosistas kuninglikule köösnerile Gilles Lecornule kõrva sisse: «Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem 1 Hallide tuunikatega (lad. k.).
Kõik kommentaarid