50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
hettyke
Õppematerjali autor
relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest
Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat, vaid kõigepealt leidlikku kosilast. Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust. Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve kapitalist, kes kehvast mehest on jõudnud Vestmanniks Vestmanni uulitsast. Ta on ammendamatu energiaga mees, kes spekulatsiooni otse spordina harrastab ja naudib, kuid eelkõige on ta siiski tahumatu mammonateener
Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda.
Teised vaesed toidavad teda. "Rahaauk" (1907). "Vanad ja noored" (sajandi algus) - see lugu tegi Tms-e tuntuks. Vanade ja noorte vastuseisust. Majja tuleb koduväi, hakkab muudatusi läbi viima. Kõik, olgugi kasulikud teod leiavad ämma juures vastuseisu. Ämmale on omane vaga tigedus. Kui koduväi sureb, siis on kadunud Kaarel äkki väga hea. II periood: üliõpilasaeg. Enne toimus tegevus maal, sotsiaalne taust (vaesus jne), nüüd tegevus linnas ja rõhk inimsuhetel. Näha Noor-Eesti mõjutusi. "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged" (1909) noortest inimestest. "Üle piiri" (1910). Lugudes juttu partneri valimisest, mille alusel see käib. Erinevaid noorte meeste tüüpe. Ühed tahavad sõpra: vaimselt võrdset partnerit, teistel otsimine bioloogiline. Erinevaid naiste tüüpe. Noore inimese eneseotsimist peegeldavad novellid. III periood. "Poiss ja liblik" (1915): oluline kogu. Sisaldab kunstmuinasjutte ja miniatuure. Oluline Wilde'i mõju
«Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. «Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?» «Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.» «Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!» Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja. Teel küsis Tambet pojalt: «Kas on lusti tulval korral jälle minuga lossi tulla?» «Jah on.» Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti: «Kas lossihärra lapsed on ka lahked?» «On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.» Kui nad kõdu ligidale jõudsid, küsis Jaanus: «Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda välja?» «Kuhu sa siis temaga tahad minna?»
1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis
tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu. Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsa-jäljed tugevasti olid kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja riietumistoa vahel; ta järsud pulgad 11 pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki etteastet, ühtki sündmuste sõlme, ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja austusväärset lapseiga!
,,Kuidas oli teie nimi?" küsis vanahärra ja lisas juurde: ,,Kuulsin küll, aga vana pää ei pea kinni." Ja kui Indrek oli vastanud, ütles ta: ,,Ilus nimi, väga ilus nimi. Kus ma seda nime enne olen kuulnud? Kus? Aga raamatusse kirjutame Heinrichi: see on veel ilusam kui Indrek. Istuge," ütles ta siis ja avas suure raamatu. Toolil aset võttes unustas ta öökuuehõlmad hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende vahelt paistis karvane ihu. ,,Kus koolis olete käinud?" küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: ,,Deutsch sprechen sie?" millele Indrek tahtis vastata ,,nein", aga keel hääldas ,,neun". Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda: ,,Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind."
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid